04/2015 
Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor
Fotod: Helari Hellenurm, Kaev.net
Käesoleva aasta veebruaris registreeriti Tartus ametlikult uus kogudus TELK. Värske koguduse pastor Rivo Rajandu sai Jumalalt vaimuliku töö kutse ja Püha Vaimu anni Pühakirja seletada 13 aastat tagasi koos pöördumisega. Uue koguduse rajamise mõtte andis Jumal sõltumatult mitme inimese südamesse 3–4 aastat tagasi. Aastakonverentsil võeti kogudus EKB Liidu liikmeks.
Oma usu tagakambrisse ma kõiki teooriaid ei lasknud.
Teeme kõigepealt selgeks selle, miks on uue koguduse nimi suurtäheline TELK. Alguses oli mõte panna nimeks Tartu Evangeelne Linnakogudus, lühendina TELK. Siis aga pani kahtlema tõik, et Tallinnas on sarnase nimega, ent tundmatu sisuga kogudus. Pealegi tundus TELK suupärasem ja sisukam. Telk on nii Jumala asupaik Vanas Testamendis kui ka sümbol Jumala kohalolust Ilmutuse raamatus. Kuna aga eesti õigekirja reeglid ei lubanud läbivate suurtähtedega nime panna, siis registreeriti 4. märtsil 2015 kogudus ametliku nimega Tartu Evangeelne Linnakogudus, lühendina TELK. Praktikas kasutatakse põhiliselt nime Tartu TELK kogudus.
TELK ei ole ainult noortekogudus 
Uue koguduse rajamise mõtte said Jumalalt üksteisest sõltumata mitu inimest. Pastor Rajandu meenutab, kuidas nad hakkasid sellest mõtlema 2011. aastal ühes Kolgata koguduse noorte kodugrupis, mis kogunes Annelinna korteris. „Praegu asub sealt korterist 100 m kaugusel Risttee kogudus," tõdeb Rajandu. „Ju see mõte oli Jumalast, aga selle teostasid teised." Lisaks Rajandule osales selles grupis ka praegune TELK koguduse asutajaliige Erki Kaljapulk.
Kodugrupist sõltumata tegid mõned Tartu Elu Sõna ja Kolgata koguduse noored 2012. aasta teises pooles ülistusbändi proove. Uue koguduse rajamise mõte tuli mitmel korral esile, selle eest palvetati. Sealt on TELK koguduse asutajaliikmeteks saanud Toivo Perend, Andrus Kasepuu ja Pille-Riin Rego.
Koguduse rajamise algmõtteid jagas Perend oma koguduse pastor Leho Paldrega, palvetati veel. Siis selgus, et jaanuaris 2013 alustab uute koguduste rajamise seminar M4, kuhu Tartu Risttee koguduse rajanud pastor Peep Saar jt kutsusid neid, kel midagi sellist meeles mõlkumas. Tingimuseks oli, et osaleda tasub ainult grupiviisiliselt – üksinda kogudust ei rajata. Sinna läksid koos Toivo Perendiga juba ka Rivo Rajandu ja Erki Kaljapulk, uute inimestena haarasid koguduse rajamise mõttest kinni Kolgata kogudusest Liisa Viiard ja misjonäripaar Crick ja Mindy Porier. „See seminaride sari andis suuna ja jõu kogudust tegelikult rajada," tõdeb Rajandu. „Kuigi Tartus on kogudusi omajagu, siis suurem osa Tartu elanikkonnast on evangeeliumiga katmata. Põldu on rohkem kui kündjaid."
Poolteist aastat hiljem, septembris 2014, läkitati koguduserajajad Kolgata kogudusest õnnistusega välja. Paar uue koguduse kodugruppi tegutses juba varem, siis alustati iseseisvate teenistustega Barclay hotelli konverentsisaalis.
Jumal on kogu seda protsessi suunanud ja ka korrigeerinud. „Alguses oli plaan kaasata noori, olla orienteeritud loovusele ja ülistusele," meenutab Rajandu kujunemisprotsessi. „Praktikas on meiega kaasas keskealisi inimesi, nn kadunud põlvkond, keda kogudustes on vähevõitu. 30–50aastased, nõukogude ajal täiskasvanuks saanud inimesed. See määratles meile uue mõõtme, mida me polnud planeerinud: me pole suunatud ühele, nooremale põlvkonnale. Muidugi, meie muusikalaad on kaasaegsem. Aga tegemist ei ole noortekogudusega."
Jumala kutsumusele peavad järgnema konkreetsed sammud 
Olles ise äsja koguduse rajamise protsessist läbi tulnud, kinnitab Rajandu: „See on tehtav! Ilma kutsumuseta ei soovita seda teha. Aga kui kutsumus on olemas, siis Jumal ise annab võimalusi ja toetab." Ta julgustab astuma konkreetseid samme: „Ideid võib palju olla, aga tuleb hakata kusagilt liikuma."
TELK koguduse algset meeskonda kujundas tugevasti ühine reis koguduserajajate konverentsile Tšehhimaale, kus pastor Neil Cole tõi korduvalt esile Jeesuse sõnad: „Mina ehitan oma koguduse!" „See on meid julgustanud, et Jeesus on see, kes ehitab koguduse," ütleb Rajandu. „Meie ülesanne on jüngrite tegemine. Oleme alati proovinud käia Jumalaga ühte sammu."
Meeskonnatöö on koguduse rajamisel hädavajalik. „Olen näinud neid, kes on üksi välja läinud. Aga koguduse rajamine on nii mahukas, et see nõuab meeskonda. Meeskonnas peavad rollid olema jaotatud hästi. Ei ole hea, kui inimene peab tegema midagi, mis talle ei meeldi. Samuti peab iga meeskonnaliige tundma, et ta on vajalik."
Suurima raskusena nimetab Rajandu koguduserajamises teatavat üksioleku tunnet, tuule kätte sattumist. „Mitte individuaalselt, vaid kollektiivselt," täpsustab ta. „Kui meid ongi vähe, siis igaüks peab olema tõsiselt motiveeritud. Kõik peavad kogu aeg panustama." Koguduse käivitamiseks on läinud palju pingutust ka administratiivselt. Kui ühele asjale pühenduda, siis teised asjad peavad ootama. Lootus on jõuda „starteri käivitamise faasist käivitunud mootori faasi, sujuva arengu faasi".
Suurima õnnistusena on uue kogudusena kogetud reaalset Püha Vaimu tööd. „Jumal on oma Vaimuga tuntavalt ja viljakalt liikunud meie keskel, liitnud inimesi meie hulka. Võtame iga päästetud-saamist imena. Seda imet Jumal ikka teeb." 
Kuna enamik tuumikust on Tartu Kolgata koguduse taustaga, siis oli koguduse kuulumine EKB Liitu loogiliseks arenguks ka teistele, kes olid mujalt. „EKB annab hea katuse, samal ajal jätab sisemise vabaduse koguduse suunda seada. EKB on piisavalt suur, kuulub kirikute nõukogusse. Meie tunneme EKB Liidu olusid, oleme ka Liidus rohkem tuntud. Mõnes teises liidus tekkinuks küsimus, et meie ei tunne neid ega nemad meid. Ka M4 koguduste rajamise „praktikumi" Eesti-poolsed eestvedajad on olnud EKB inimesed."
Noortejuhina hüppas sõitva rongi viimasesse vagunisse
Rajandu jaoks ei ole TELK koguduse pastoriks olemine esimene vaimulik amet. Viis ja pool aastat töötas ta viljakalt Tartu Kolgata koguduse noortejuhina, oli koguduses diakon, üks põhijutlustajatest ja pidas ka piiblitunde.
„Noortetöö juhtimise alguses oli mul sõitva rongi peale hüppamise tunne. Töö käis, jalad lohisesid järgi," meenutab Rajandu. „Vanemad ja nooremad noored kogunesid tollal eri grupina – mõlemad olid nagu pooltühjad sahtlid. Suurem kaalukam otsus oli need grupid liita – see osutus edukaks. Noorema grupi suhtes oli mul algul nõutus – mida on mul neile öelda? Aga Jumal juhtis, nii et sellest teismeliste põlvkonnast kujunes välja see grupp inimesi, kes viis tööd edasi, ka siis, kui mina lahkusin." Toivo Perend ja Erki Kaljapulk nende hulgast on nüüd kaasas uues koguduses, Valdur Rosenvald aga üks Kolgata noortetöö juhte.
„Mulle oli algusest selge, et ma peavoolu noortetöö liinile ei sobi," mõtiskleb Rajandu. „Minu valikud ei olnud alati mõistetavad. Aga Jumalalt sain selguse, et see on mitme aasta töö. Eesmärk oli, et noorte usk saaks juured alla; et töö saaks tehtud ja et tuleks ka uusi inimesi." Noortetöö osalejaskond kasvas 50–60 osalejani, oluliseks said ülistus ja palve, võeti läbi vaimulikult olulisi teemasid.
Teoloogiline haridus andis oskuse iseseisvalt Piiblit uurida
Samal ajal jätkas Rajandu õpinguid TÜ usuteaduskonnas. See andis baasi, mille varal teha vaimulikku tööd ja kasutada selles töös abivahendeid. Ka uurida Piiblit iseseisvalt – mitte alati toetuda kommentaaridele, vaid luua ise seletust. „Vanad keeled, praktilised eksegeetika oskused, laiema kirikliku konteksti tundmine, traditsiooni hindamine," loetleb ta teoloogiaõpingutest saadud kasulikke oskusi.
Usuteaduskonnas õppimine seab usule ka parajad proovikivid, sest akadeemiline teoloogia ja elav usk ei käi alati käsikäes. Hingehoidlik usu kasvatamine on ootuspärane konfessionaalsetes seminarides, aga mitte akadeemilises usuteaduskonnas.
Juba vastuvõtul küsiti Rajandult: „Piibli järgi elas Metuusala 969 aastat vanaks. Kuidas teie sellesse suhtute?" Rivo vastas diplomaatiliselt: „Me ei saa seda kontrollida. Võib-olla see nii oligi?!" Mõnda loengukursust kirjeldab ta kui kahes paralleelmaailmas elamist: „Suutsin seda võtta mõistusega – minu tunde- või usumaailma see kahtluse alla ei seadnud. Sisemaailmas olin teinud otsuse: see on inimeste jutt, aga ma usun Jumala juttu. See nõudis teadlikku otsust. Ilma selleta oleks võinud minna ka teisiti. Oma usu tagakambrisse ma kõiki teooriaid ei lasknud."
„Usuteaduskonnas käimise tõttu sattusin Kolgatale – koguduse diakon Tõnu Lehtsaar oli siis seal dekaan. Tema olek ja mõningane eeskuju tekitas soovi veel temaga osadust pidada – peale selle, et ta on õppejõud. Ka see mõjutas minu kogudusevalikut – tulin vaatama, kuidas siin usuelu käib." Väga keerukad ega rahutud need otsingud siiski ei olnud: „Konfessiooni valimine oli ka vanavanemate eeskujul – teadsin, et baptistide juures valeõpetust ei viljeleta."
Otsingute perioodil hakkas Rajandu kuulama Pereraadiot. „Mind kõnetasid saated „Vaimulikust varasalvest", mida toimetas Uudu Rips." Varasalve jutlustest panid teoloogiatudengi kaasa mõtlema Paul Himma, Robert Võsu, Osvald Tärk, Allan Hallik, Teedy Tüür jt. „Need kõnetasid mind nõudliku ja täpse lähenemisega pühitsuselu teemal."
„Kolgata koguduses andis Uudu Rips mulle kõige tugevama terekäe. Meil õnnestus pidada sõprust need vähesed aastad, kuni tema lahkumiseni igavikku 2010. aastal. Mulle oli eeskujuks tema nõudlik, kuid samas tasakaalukas ja küps, sõbralik ja soe hoiak. Olin talle nagu lapselapseks. Temalt nägin, milline võib olla pühitsuse lõppfaas inimese elus, kulla pehmus."
Kõige olulisem oli aga Jumala kutse ja and, mille Rivo sai juba oma pöördumisel. (Loe selle kohta pikemalt kõrvalolevat lugu Rivo pöördumisest.) „Sain Jumalalt vaimuannina võime tunnetada Sõna sügavust ja näha vaimumaailma tausta selle taga. Võisin pidada spontaanselt pika jutluse või vestluse. Kui isaga laua taga vestlesime – mul tekkisid peas mahukad pildid, mul oli vaja ainult need ära kirjeldada, edastada, mida ma sain," kirjeldab Rajandu Jumalalt saadud andi. „See määras suuna: tunnetusesõna või tarkusesõna jutluse vormis edasi anda. Siia lisandus usuteaduskonnast saadud teadmiste ja oskuste pagas."
Toivo Perend, kaaslane koguduserajamises, TELK koguduse juhatuse esimees
Rivo on mulle alati eeskujuks olnud vaimuliku sügavuse otsimise ja selle tunnetamisega. On hea olla meeskonnas koos, sest ma tean, et vaimulik tagala on temaga kindel ja samas valvel ning valmis reageerima. Et tal on vaimulikus töös juhtimise kogemus, toetab see väga TELK koguduse arengut ja meeskonnatööd. Ja muidugi on tore tema heas mõttes fanaatiline korvpalliarmastus, käime koos mängimas.
Rivo Rajandu:
Minu pöördumine ei olnud mitte Jumala olemasolu teadvustamine, vaid Jumalaga tutvumine ja tema omaks saamine. Ehkki mu vanematekodu polnud kristlik, on lapsepõlvest peale minus elanud teadmine, et Jumal ja üleloomulik sfäär on olemas. Ühed vanavanemad olid usklikud.
Kui olin 13aastane, siis võtsin esimest korda lugemiseks Piibli, mille vanaema oli kinkinud. Isa oli mulle öelnud, et hea on alustada Uuest Testamendist. Ma sain kohe aru, et tegemist on tõese ja õige asjaga. Tundsin, et nii peakski hea inimene elama, nagu siin on kirjas. Aga taipasin üsna pea, et ma ei suuda seda teha. Minu usk oli surnud, pelgalt teoreetiline. Minu käitumine, sõnavara jm ei erinenud millegi poolest sellest, kuidas mu ümber käituti.
16aastase tunnustusvajadus vajutas mu elukäigule viieks aastaks teistkarva varjundi. Jõin end esimest korda purju, minust kujunes kirglik suitsetaja. 1999–2003 tegelesin regulaarselt kanepisuitsetamisega.
Usk oli mu südames sügaval olemas, aga ma ei olnud päästetud. Minu teod ei austanud Jumalat. Olin pigem müstik ja mediteerija, kuna mulle meeldis ja siiani meeldib mõelda sügavuti. Selles sügavuti mõtlemises aitas kanepiga saavutatav transiseisund tugevalt kaasa – kuid rahu see ei toonud, pigem vastupidi. Transid ei asendanud Jumala rahu ja rõõmu.
Mediteerimine ja transid ei asendanud Jumala rahu ja rõõmu.
Minu pöördumine leidis aset 2002. aasta jaanipäeva paiku. Kontekst oli väga argine: vaatasime telerit kodus. Hakkasin tundma enda jaoks täiesti võõrast Jumala ligiolu kogemust. Läksin toast välja, sest ei saanud enam seal viibida. Sain seal üksi olles päästetud. Minu peale tuli sõnulseletamatu rõõm, mis ei pärinenud minust. Tundsin ennast mikroobselt väiksena, sest tajusin enda lähedal kedagi tohutusuurt. Kogesin tema armu ja mul polnud kahtlust, kes ta on. Ma oleks nagu lapsepõlve värskusesse naasnud. Nutsin suurest rõõmust ja mind valdas ülevoolav tänu. Midagi väga suurt oli paika läinud.
Ma ei osanud aastaid sellele rõõmule nime anda, kuni ühe laagri ajal andis Jumal mulle seletuse. See rõõm ei olnudki minu oma, vaid minuni ulatus inglite rõõmupuhang taevast, nagu on kirjas Lk 15:10: „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab." Ma olin väga patune ja Jumala arm oli mind hukatuse teelt ära toonud.
Kuna kogemus oli nii võimas, siis selles sisaldus kohe ka kutsumine. Vääriline vastus oli oma elu ka teenimise osas üle anda. Jumal kinnitas seda kutsumist ja valikut erilisel viisil. Sain Püha Vaimu anni seletada Pühakirja ja näha seal varjul olevaid saladusi, mis ei avane tavamõistuse silmadele. See on suur arm.
Vana elu elemendid hakkasid taanduma. Kui kogudusse astusin, siis olid need asjad maha pandud. Pärast ühte Kolgata kogudusest tulekut sain aru, et nüüd aitab: üksiku söetükina edasi liikuda ei soovi. On vaja astuda konkreetseid samme ristimise ja kogudusega liitumise suunas.
Ma ei suuda ealeski korvata neid eestpalveid, mida minu vanaema ja Elva baptistikogudus on minu eest teinud juba siis, kui ma käisin veel hukatuse rajal. Tema külvas esimese seemne oma armastuse ja eluga ja ka Piibli näol, mille ta mulle kinkis.
Rivo ja Elle Rajandu tutvusid Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse tegevuse kaudu. Nad mõlemad olid seal aktiivsed liikmed, Rivo korraldas diskussioonikohvikut. Ühel korral kutsus ta kohviku teemat juhatama bioloogiadoktorant Elle Meieri ja pedagoogikaõppejõud Einike Pilli. Rivo intervjueeris neid. Pärast jäid Rivo ja Elle juttu ajama – jutt klappis, nad rääkisid pikalt, ka vaikimine oli mugav. 2007. aasta lõpus sattus Elle kolima Tartus Rivo kõrvalmajja. Rivol olid selleks ajaks juba hakanud Elle suhtes tunded tekkima. Asukoha lähedusest sai alguse lähem suhtlemine, teejoomised kella kolmeni hommikul. 25. märtsil 2008 palus Rivo Ellelt tema kätt Schönbrunni mäel Viinis, 16. augustil nad abiellusid. Praeguseks kasvab nende kodus kolm last: Aaron, Miriam ja Ester. Foto: Silver Järg