Stepan Maerko juhib kogudust, peret, elektrisüsteeme ja piiblikooli

10/2015 06 image-4
Julia Maerko, Tallinna Betaania kogudus

Stepan Maerko on Tallinna Vene EKB Koguduse Betaania pastor. Äsja täitus tal neli aastat sellesse ametisse valimisest. Isaga vestles tütar Julia.

Kuidas möödus sinu lapsepõlv?

Ma sündisin Valgevenes 1955. aastal, ajal, kui suri suur füüsik Albert Einstein. Ei tea, kas see on juhus või Jumala ettenägemine, kuid kogu oma järgneva elu kuni tänase päevani olen veetnud matemaatiliste valemite keskel. Seda pole ma veel kordagi kahetsenud.

Varasest lapsepõlvest peale olin kuulnud Eestist ja Tallinnast. Siin elas ja elab mu tädi. Iga kord, kui ta oma perega meile külla sõitis, tõi ta maitsvaid komme. Mu esimene ettekujutus Tallinnast oligi – selles linnas on maitsev šokolaad.

Ma olin vaikne ja rahulik poiss, korjasin põllulilli ja püüdsin liblikaid. Koolis õppisin hästi, võtsin osa matemaatika ja füüsika olümpiaadidest. 1972. aastal lõpetasin keskkooli. Mulle anti iseloomustus, mida oli vaja edasiõppimiseks ja tööleminekuks. Selle sisuks oli: mitteseltsiv, suletud, ei osalenud klassi- ja koolielus, seepärast ei astunud ka komsomoli.

Samal aastal astusin kõrgkooli, kuid juba kuu aja pärast heideti mind välja põhjendusega, et olen kristlane. Seepärast ei võetud mind ka tööle. Mu sõjaveteranist isa läks selle küsimusega sõjakomissariaati, kuid seal vastati: „Las sõidab siit kaugemale!" Ma esitasin Jumalale küsimusi: „Miks ja milleks?" Tol ajal elasin läbi sama, mis psalmist: „Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind" (Ps 88:17).

Milline on olnud sinu elu Eestis? 07 image-02

Oma elu järgneva osa jaotaksin kaheks: aeg Tallinna tulekust kuni pastoriks saamiseni ja teenimine pastorina.

1973. aastal sõitsin Tallinna oma tädi Anna Loišitsi juurde, kes võttis mind oma majja. Tallinn vaimustas mind oma iluga. Ma pean seda oma kodulinnaks, sest siin on möödunud suur osa minu elust. Algusest peale hakkasin külastama Tallinna vene kogudust, kuhu olen jäänud tänaseni. 1976. aastal astusin Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tänane Tallinna Tehnikaülikool) elektrienergeetika teaduskonda, mille lõpetasin 1981. aastal.

24. novembril 1976. aastal ristiti mind minu isikliku usutunnistuse peale ja ma sain täieõiguslikuks koguduseliikmeks. Ma laulsin kooris ja jutlustasin. Betaania koguduses on palju minu kaasmaalasi, kes on erinevatel aegadel Eestisse saabunud. Paljud on juba 80-nesed, kuid meil on head toetavad suhted. Jagame nendega oma noorusaja ja usutee kogemusi.

31. detsembril 1980 abiellusin Lilia Orehhovaga. Mäletan tänaseni, et see oli aasta viimane päev ja oli õhtune ühiskoosolek koos eesti kogudusega. Tänavu täitub juba 35 aastat meie abielus, milles oleme teineteist armastanud. Jumal on kinkinud meile viis last ja viis lapselast. Koos me palvetame ja koos loeme Piiblit. Võimaluste piires uurime seda suure perena üheskoos.
13. novembril 1988. aastal õnnistati mind diakoniks.

Milline on sinu roll vaimuliku hariduse põllul?

Jumal on juhtinud nii, et kogu oma elu olen ma õppinud ja töötanud vaimuliku hariduse vallas. Ma lõpetasin Austrias TCM Piibliinstituudi ja sain teoloogias magistrikraadi. 12 aastat töötasin Tartu Seminaris vene osakonnas. Need olid huvitavad aastad. Tol ajal mõistsin, milles on nooruse saladus – kuni inimene õpib, omandab midagi uut, jääb ta nooreks. 90-ndate lõpu majandusraskuste ajal katkestati venekeelse osakonna tegevus.

Ma nägin, et venekeelsed kogudused tunnevad piibliõppes „vaakumit" ja sõitsin Valgevenesse abi paluma. 3. septembril 2013. aastal toimus Minski Teoloogilises Seminaris õppenõukogu, kus otsustati avada eesti osakond ja rektori käskkirjaga nr 33 määrati mind selle dekaaniks. Olen selles teenistuses tänaseni.

Kuidas sai sinust pastor ja milline on sinu teenimine? 08 image-8

22. oktoobril 2011 ordineeriti mind pastoriks. Ma ei mõelnud, et mind valitakse sellesse ametisse. Mulle on olnud tähtsam, kuidas Jumal mind ennast kaalub. Kuid kõik laabus rahulikult.

Meie koguduses on palju tööharusid: piibliõpe, naistöö, muusika- ja laulutöö, noortetöö, lastetöö, evangelism, raadiotöö. Kogudus osaleb Päästearmee rehabilitatsiooni keskuse töös, Maardus, Loksal ja Tapal. Seal aitavad aktiivselt kaasa seminaristid. Meie kogudus on ärgas ja ootab Issanda taastulekut. Enda kohta võin öelda apostel Pauluse sõnadega: „Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja" (1Kr 15:10).

Kes on sinu eeskujudeks?

Igal inimesel on midagi, mida mul ei ole, aga mida ma sooviksin saavutada. See paneb mind otsima osadust usklike inimestega ja eelkõige oma koguduse liikmetega. Selles mõttes on iga usklik mulle eeskujuks. See ongi Piibli mõte: „Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: „Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel"" (Ps 16:3).
Ma armastan palvekoosolekuid. Paljud ei hooli nendest, pidades neid vähetähtsateks. Mul on kahju, et isegi mõned koguduse kaastöölised ei tule palvekoosolekule. Mina tulen kohale tund aega varem ja kohtun kõigi inimestega isiklikult. Ma tänan Issandat, et nad on teenistusele tulnud. Need on meie koguduse vaiksed, tagasihoidlikud liikmed ja kõik nad on mulle eeskujuks.

Kuidas sa kohtusid Kristusega? 09 tln betaania erki-1

Ma sündisin sügavalt usklikus perekonnas, seepärast kuulsin Jumalast juba varases lapseeas. Vastaksin ka siin apostel Pauluse sõnadega: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed" (1Kr 13:11).

Mäletan oma kooliaega. Need olid võitleva ateismi aastad, usklike tagakiusamise aeg. Ning kasutades psalmisti sõnu: „Kui sinu Seadus ei oleks olnud mu rõõm, siis ma oleksin hukkunud oma viletsuses" (Ps 119:92). Mu lihane vend heideti koolist välja ega saanud edasi õppida. Sama saatus tabas ka mind, kuid mina ja meiesarnased jäime ustavaiks. Pärastpoole vaenamine kuidagi vaibus ja usklikke ei kiusatud enam ka kõrgkoolides.

On sellist arvamust, et Issandaga kohtumiseks on vaja tunda seda maailma ja mõista, mis on patt – kuid see arusaam on äärmiselt vildakas. Võib maitseda pattu ja jääda kogu eluks selle orjaks, kuid parim on, kui me jääme puhtaks ja plekituks. Ma tunnen palju selliseid inimesi ja kas me peaksime kahtlema nende kohtumises Issandaga?

Kuidas sa tutvusid oma abikaasaga?

See oli väga ammu. Me nägime teineteist kirikus. Mu tulevane naine tuli koosolekule alati koos oma emaga ja istus kogu teenistuse tema kõrval. Mina istusin üleval kooris ja nägin kõike seda. Olin kolmandal kursusel just sooritanud kõik eksamid (oli pühapäev). Otsustasin pärast eksamit koosolekule minna. Teel tuli mulle vastu mu tulevane koos oma emaga. Selgus, et mu kell oli seisma jäänud ja ma hilinesin teenistusele. Tagasi läksime koos ja see oli meie esimene lähem kokkusaamine. Meie järgmised kohtumised jätan kaadri taha... Aga kui ta sai 17 täis, siis me kihlusime. 1980. vana-aasta õhtuse teenistuse ajal toimus meie laulatus. Kuna vene koguduses polnud tol ajal pastorit, siis laulatas meid pastor Robert Võsu ja tõlkis Arpad Arder.

Sageli küsitakse, kuidas tunda ära Jumala tahet elukaaslase valikul? Kuid selle küsimuse me esitame hiljem, olles juba omandanud elukogemusi. Kui aga tema ja temake armastavad teineteist – siis selles ongi Jumala tahe, sest ilma armastuseta teineteise vastu pole võimalik ületada kõiki raskusi, mis eluteel ootavad. Selles oleme veendunud aina enam.

Millised on teie perekonna traditsioonid?

Võimalust mööda püüame oma peres õppida ühiselt Piiblit ja veeta puhkuseaega koos. Olulist kohta kristlikus peres omab mõiste „kodukogudus". Apostel Paulus tervitab Priskat ja Akvilat ning „kogudust nende kojas" (Rm 16:3–5). Kodukogudus – see on perekonna kogudus, kus vanemad ja lapsed peavad osadust palvetes ja Jumala sõna uurides. See ühendab pere ja kaotab põlvkondade barjäärid. Jumala õnnistus seisneb selles, et lapsed, keda Issand on meile andnud, käivad tões. Kahjuks ei jätku pastoril perekonna jaoks aega ja seda hakkab ta taipama liiga hilja. Seepärast, olgu pastor teenistuses kuitahes ülekoormatud, peab tal perekond olema esimesel kohal, kuna kogu tema perekond osaleb selles teenimises. Me räägime, et pühapäevakool annab lastele kristliku kasvatuse, kuid ükski pühapäevakool ei suuda asendada seda kasvatust, mida annavad vanemad. Me rõõmustame, et kogu meie pere teenib Issandat!

Millised raskused on olnud sinu pastoritöös ja mis sind rõõmustab?

Teenimistöös on olnud ja on raske see, kui sa näed, et pead midagi tegema, kuid ei suuda. Põhjuseid on mitmeid: ühtsuse puudus, eriarvamused, teiste vähene valmidus kaasa tulla. Mäletan, kui raske oli saada kogudust liikuma, et alustada teenistusi Maardus. Kuid Jumala töö peab minema edasi! Neil puhkudel võtan ise initsiatiivi ja, vaatamata teistele arvamustele, kuulan Jumala häält. Mulle on oluline tegelik teenimine, mitte arutelud teenimise üle. Ma rõõmustan, et meie koguduses arenevad uued tööharud ja need toovad uusi õnnistusi.

Milline näeb välja Betaania koguduse pastori töönädal?

Ma kuulun nende pastorite hulka, kes ei ela kogudusepoolsest palgast. Hommikust õhtuni töötan ma tootmises. Siin on mulle eeskujuks apostel Paulus: „... nende kätega olen ma teeninud endale ... pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!"" (Ap 20:34–35). Pühapäevased jumalateenistused koguduses ja Maardus. Teisipäev, kolmapäev, reede – teenistused koguduses ja rehabilitatsioonikeskuses. Kohtumised noortega, nõustamine, haigete külastamine jne. „Peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast" (2Kr 11:28).

Kuidas te valmistate ette oma koguduse kaastöölisi? 09 DSC 8024

On põhimõte, et kui sa ärkad järgmisel päeval pärast teenimistööle valimist, hakka endale järeltulijat valmistama. Meie kogudusest osalevad 20 noort meest Piibli seminaris. See on hea vahetus! Jutlustamisgraafikus tuleb neil kõnelda üks kord kuus, kuna neid on nii palju. Ka mina seisan siin üldises järjekorras. Seminaristid saavad hea praktika. Nad külastavad praktiliselt kõiki Eesti venekeelseid kogudusi ja osalevad teenimistöös. Noored on alati tegutsemisvalmis ja nendega on kerge koos töötada. Maardu teenistustel olen märganud, et noorte jutlustajate sõnumit on palju kergem mõista. Vanema põlvkonna jutlustajate sõnum on kuulajatele tihti liiga „tahke roog".

Millisena sa näed Betaania koguduse tulevikku?

Septembris tähistas meie kogudus 105. aastapäeva. See on pikk ajalugu. Kogudus rajati 1910. aastal, kui Eesti kuulus Vene impeeriumi koosseisu Nikolai II ajal. Tahan öelda, et Betaania kogudusel pole tänaseni oma palvemaja ja see kurvastab meid. Praegusel ajal otsime aktiivselt krunti ja meil on kontakte misjoniorganisatsioonidega, kes on valmis meid siin aitama. Arvan, et on jõudnud aeg, kus Jumal tahab, et meil oleks oma palvemaja. See ei ole mitte üksnes jumalateenistuste läbiviimise koht, vaid koht, kus hoida oma kultuuri, oma eripära, arendada Jumala rahva osadust.

Kuidas osaleb Betaania kogudus vene regiooni ühistöös?

Osaleme vene regiooni ühistöös rahaliselt, haridustöös, arendame kõiki suhteid teiste kogudustega. Meie osa regiooni teenimistöös on küllaltki suur. Meie koguduses on vastav nõukogu, kes planeerib muusika- ja laulutööd nii oma koguduses kui kogu regioonis. Püüame külastada ja toetada väiksemaid kogudusi. See on neile suureks abiks. Teeme seda kogu südamest. „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!" (Gl 6:9–10).

Kas sul on mõni ettepanek EKB Liidu tööle Eestis?

Pean vene ja eesti koguduste esindajate kokkusaamisi hädavajalikuks. See soodustab üksmeelt. 12. oktoobril oli meil eesti ja vene töö juhtide kohtumine.
Vastastikused kontaktid lähendavad meid ja annavad võimaluse mõista mõlemapoolset kultuuri ja traditsioone.
Anda muid nõuandeid – seda ei pea ma kõige tagasihoidlikumaks asjaks.