07-08.2016 
Külvi Kuusk, Oleviste kogudus
Ruudi tuli ühe kooriliikme koju midagi arutama. Jutud said räägitud. Koorijuht hakkas minema, aga enne istus korraks klaveri taha ja mängis motiivi laulust „Oo imearmastus – mõelda vaid, Jumal armastab mind”.
1950. aastal natsionaliseeriti Tallinnas hulk vabakoguduste palvemaju ja koondati kogudused tühjalt seisvasse Oleviste kirikusse. Üle tänava asuvast KGB peakorterist veeti jäme kaablikimp kiriku võlvidele. Kogudus pidi jääma kitsastesse raamidesse, suletud uste taha. Kuid pimedal ööl on tähed eriti säravad: 1950ndatel, stalinlike repressioonide ja ateistliku surve kõrgajal, said nii Olevistes peetud jutlused kui muusikategevus kogudusele ja linnarahvale valguseks, rõõmuks ja teeviidaks taevasse.
Jumala riigis peab muusika olema tehniliselt parimal võimalikul tasemel ja andma edasi vaimuliku sisu.
Üks Oleviste kooridest, saatega segakoor, oli tulnud Allika kogudusest ja proovinud oma noore juhi Ruudi Nõlvaku käe all juba mitu aastat klassikalist vaimulikku muusikat laulda. Olevistesse mindi vastu tahtmist, kuid tegelikult tõi see kaasa suure avardumise. Oma professionaalse võimekuse, tugeva vaimuliku kutsumuse ning karismaatilise isiksusega viis dirigent koori ja koguduse muusikaelu hoopis uuele tasemele. Muusikat võimendasid ühiselt korrastatud kiriku kõrged võlvid.
Ruudi Nõlvak (10. juuni 1916 – 7. oktoober 1979) õppis konservatooriumis viiulit ja koorijuhtimist, kuid diplom jäi usuliste veendumuste tõttu saamata. Ta mängis 30 aastat Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris viiulit, samuti Tallinna Kammerorkestris. Olevistesse tuleku järel hakkas Ruudi täie kire ja energiaga vaimulike suurvormidega tegelema. 1951. aasta kevadel esitati osaliselt Händeli oratoorium „Messias“, järgnesid Haydni oratoorium „Lunastaja seitse sõna ristil“, Haydni „Loomise“ I osa, suur osa Bachi „Matteuse passioonist“, missast h-moll, Mozarti „Reekviemist“ ja teistest vaimuliku koorimuusika paremikku kuuluvatest teostest. Pidevalt esitati ka Eesti algupärast vaimulikku repertuaari.
Dirigendi jaoks tähendas intensiivne muusikatöö sobivate teoste leidmist ja kohandamist, kooriliikmete kaasahaaramist, orkestrantide väljaõpetamist, partiide kirjutamist, sageli tekstide tõlkimist ja esituse lõpmatut viimistlemist harjutustel. Seda kõike oskas koorijuht teha temale omasel delikaatsel viisil – kuigi oli kord naaberkoguduse dirigendile öelnud: „Mis sul viga! Lõpetad harjutuse rõõmsalt ära ja lähed koju. Mina pean järgmisel päeval kooriliikmetelt andeks paluma.“
Koorilauljad aitasid kaasa, nagu said, noodid on suurelt osalt Ruudi abikaasa Linda poolt ümber kirjutatud. Lauljad püüdsid harjutustelt mitte puududa. „Ruudi Nõlvaku taktikepi all laulda oli nauding, isegi, kui lauldi lihtsat laulu” (Eljo Vahesalu), „Mõistsin esmakordselt, et koorilaulu tuleb harjutada seni, kui tekst ja harmoonia muutuvad su südamepalveks“ (Ülo Meriloo). Mõnikord kevaditi mindi koorijuhi eestvedamisel pärast pikka kooriharjutust veel üheskoos Schnelli tiigi äärde linnulaulu kuulama ja pungade puhkemist vaatama.
Muusikajuhi loominguline tegevus toimus võimude pideva surve all, n-ö alasi ja haamri vahel. 1958. aasta sügisel algas uus äge religioonivastane võitlus, mis oli kirikumuusikutele eriti valus. 1960. aastal keelati keelpillide kasutamine jumalateenistustel. Õnneks nõuded leevenesid ja 1963. aastal võis Olevistes taas instrumentaalmuusikat kuulda. Ruudi Nõlvaku juhtida oli sel ajal juba ka Oleviste naiskoor.
Vabakoguduste muusika oli piirdunud lihtsakoeliste lauludega. Dirigent Ruudi Nõlvaku kirglik huvi ja initsiatiiv nihutasid piire ja said klassikaliste vaimulike vokaal-sümfoonilisite suurvormide ettekandmise tõukejõuks. Koorijuht ütles, et Jumala riigis peab muusika olema tehniliselt parimal võimalikul tasemel ja andma edasi vaimuliku sisu. Kuulajatele, eriti aga lauljatele ja mängijatele, avanes täiesti uus sügava vaimuliku muusika maailm. Üles kasvas uue muusikalise tunnetusega põlvkond. Aitäh, kallis Ruudi!
Ruudi lahkus 1979. aasta oktoobriõhtul otse dirigendipuldist. Matus Kesklinna kalmistul toimus kuldses lehesajus.