3/2011 Erki Tamm,Tallinna Kalju koguduse pastor
Guido ja Maie Hiiemaa elavad Tallinnas. Päris tagasihoidlikus väikemajas Nõmmel. Kuid välise tagasihoidlikkuse taga sünnivad arvestatavad tehnilised lahendused. Eelmisel aastal tõi Guido omaehitatud oreli Kalju kirikusse, kus sellel andis kontserdi Kristel Aer. Ometi pole Guido ja Maie elu kulgenud vaguralt ja vaikselt. Kristlik vanematekodu lõi eeldused, kuid valikute tegemine pole olnud lihtne. 
Eesti vilederohkeim orel
Guido Hiiemaa kodus ehitatud orelil on 92 registrit. Sellesarnast Eestis teist ei ole. Ligi seitse tuhat orelivilet on ükshaaval salvestatud ühes Euroopa katedraalis. Iga vilet 12 sekundit. Töö kestis kümme kuud. Tulemus on arvutiprogrammina kahe peale poeg Maidoga soetatud. Kuid orel näeb välja nagu orel ikka. Selle heliderikkuse realiseerimiseks on vaja virtuooslikku mängijat ning ka kümmet kõlarit.
Kõik see mahub Hiiemaade Nõmme kodu väiksesse elutuppa. Kui Guido demonstreerib oreli võimalusi, sulen silmad ja tunnen end katedraalis. Guido eesmärk on kõla autentsus: „Kaja on täiuslik. Kuuled?!" Katedraali kaja on matemaatiliselt täpselt välja arvutatud. Heli võnkumist võlvide all on lausa füüsiliselt tajuda. Igasse kõlarisse suunab Guido erineva kõlavärviga vilegruppe. Tema sõnul saab parima tulemuse, kui helivõimsusest kasutatakse vaid väikest osa. Poeg Maido teeb arvutitöö, Guido ülejäänu. Oreli ehitamist alustas ta 2009. aasta märtsis. Jaanipäevaks oli kõik vajalik valmis. Parima meelega teeb Guido sellist tööd koduõuel soojal ajal.
Lapsepõlve konarused
Oma esimese elektriklaveri ehitamist katsetas Guido 12-13 aastasena. Isa töölt saadud terastraadi painutas ja toksis ta plangu sisse ning klaveriklahvidki said hangitud. Pillist asja siiski ei saanud.
Vanemad pidasid muusikat oluliseks. Koos venna Raivoga õpiti 39. Keskkoolis, kus võeti klaveritunde. Guido leiab, et pahatahtlik pole ta kunagi olnud, kuid krutskid on sees olnud küll. See tekitas koolis ka probleeme. Kord võtnud õpetaja nii valusalt kõrvast kinni, et enesekaitseks hammustanud Guido õpetaja käe veriseks. Hiljem jätkas muusikuks saanud vend Raivo õpinguid muusikakeskkoolis. Guido aga Nõmme Lastemuusikakoolis, kust tal häid mälestusi pole. Veel täna meenub õpetaja kurjutsemine, kui midagi valesti läks. Guido lausa palus, et saaks jääda asendusõpetaja juurde, kes poisis mänguisu kasvama pani. Siiski muusikut temast ei saanud. Pärast keskkooli täiendas ta end ja sellest ajast on teinud peamiselt lukksepatööd.
Armastuse avastamine
Guido ja Maie teineteise leidmise lugu algas õige varakult. Lapsest saadik koos vanematega Kalju kirikus käies hakkasid nad kirjavahetust pidama, kui Guido oli 13 ja Maie 11. Kirjutati jumalateenistuste ajal ja bussipiletite peale. Sellest teadis üksnes Maie sõbranna Ulvi. Toona koguduses ametlikult pühapäevakooli polnud. See aga ei tähendanud, nagu laste- ja noortetööd poleks tehtud. Üldiselt oli see Tädi Milda, kelle kodus said poisid kokku. Tüdrukute õpetaja oli Ene, aga vahel kohtuti kõik koos sünnipäevadel.
Korduv pöördumine
Isikliku suhteni Jumalaga jõudsid noored pisut erinevalt. Maiel on see eredalt meeles. Tal oli kindel soov saada päästetud. Keegi isegi ei rääkinud sellest temaga. Maie mäletab kuupäeva. See oli 9. mail Nõmme palvelas ühel üritusel, mille lõpus läks ta oma õpetaja Ene juurde ja sosistas talle kõrva, et tahab saada päästetud. „See oli minu jaoks täielik muutus," ütleb Maie. Guido nimetab oma pöördumist ühel äratusnädalal pigem formaalseks ning tõsisema Jumala-tunnetuseni jõudmist pikemaajalisemaks protsessiks. Eestpalvel käis ta aga korduvalt. Nii kui elu viltu läks, tuli jälle minna. Kord kutsunud Guido oma klassivenna ka tädi Milda juurde kaasa, aga millegipärast õpetajale see ei meeldinud. Ta öelnud, et enne peab Guido ise uuesti sündima ja saama eeskujuks ning siis sõpru kogudusse kaasa kutsuma. Seepeale läks Guido jälle eestpalvele. Isegi nuttis. Pastor Robert Võsu oli siis õlale patsutanud ja noort meest kiitnud. Paraku jäid krutskid ikka Guido elu saatma.
Kogudusega ja koguduseta
Noored abiellusid siis, kui Guido oli vene sõjaväes. Väikeste tutvuste kaudu õnnestus jääda Tapale. Autojuhiks ja ka ansamblisse mängima. Nüüd kirjutasid noored teineteisele lausa iga päev. Vahel saadi ka kokku. Abiellumiseks sai Guido armeest kolm vaba päeva. Esimesele lapsele läks noor isa haiglasse vastu otse sõjaväest, kus ta oli oma kohuse riigi ees täitnud. Kuna noored olid ühiselu alustanud enne abiellumist, pandi nad kogudusliku karistuse alla. Kõrvale tuli jääda laulmistest ning Maie pidi jätma kandlekoori, kus ta oli kahe õe ja vennaga mänginud. „Olime teinud vea, aga armastus oli suur," tunnistab Maie pereelu varajast alustamist. Kuid see äratundmine on tulnud hiljem. Tookord tekitas koguduse juhtkonna otsus noortes vimma. Kirikust jäädi pikemaks ajaks üldse kõrvale.
Neli aastat hiljem sündis perre ka tütar Liisi. Maie oli kaua lastega kodus. Pühapäeval kirikusse sageli ei jõutud. „See oli viitsimise küsimus. Olime kodus ja kuulasime raadiost erinevate kirikute jumalateenistusi. Vahel sõitsime ka lihtsalt ringi," räägib Guido perioodidest elus, kui kodukogudus jäi tahaplaanile. Pärast kõrvalejäämist oli raske tagasi tulla. Ikka kutsuti. Näiteks laulma. Ebamugav oli, kui inimesed tulid küsima, kuhu olime nii kauaks jäänud. Maie aga tunnistab, et lõpuks läks hingehäda ja igatsus väga suureks. Nüüd hinnatakse kogudust väga. Eriti pühaõhtusöömaaja osadust. „Selles on elu," ütleb Maie tähendusrikkalt.
Küpsus
Kui otsime arvutist artikli tarvis pilte, meenuvad Guidole teisedki vahvad ettevõtmised. Erilist vaimustust tekitas Stan Mayer'i 90ndatel veega tööle pandud automootor. Koos Maidoga on ka ise katsetusi tehtud, aga see on omaette teadus. Miks taoline tehnoloogia pole tänaseks tootmiseni jõudnud võib vaid aimata. Igatahes S. Mayer'i elu lõppes õnnetu surmaga.
Siiski õnnestus Guidol puugaasi generaatoriga koduõuel pereauto pooleks tunniks käima saada. Paljud Guido ideed arutatakse läbi koos poeg Maidoga, kes töötab tehnikaülikoolis teadurina. Kõigist mõtetest asja ei saa – need kulud lähevad koolirahaks.
Vaatame veel paari katsetuse salvestust, mis sealsamas väikses toas tehtud. Kuulen ühe mikrolaineahjus tehtud katse taustal Maie häält, kes kurdab, et mees lõhub köögitehnika ära. „Olen vist ära harjunud," tunnistab Maie mehe tegemisi kommenteerides. „Kuid tal on põnev. Hobi peab ju olema. Kui ta ainult koristada aitab."
Poeg Maido: Esimene vahetu kokkupuude elektrooniliste muusikariistadega oli mul varajases nooruses, kui isa tõi koju (ja seega ka minu käeulatusse) mõned süntesaatorid. Kuigi ma ei viitsinud heliredeleid harjutada, tundus niisama klimberdamine ja uute huvitavate tämbrite väljaarendamine siiski tore. Tolle aja süntesaatorite tämbrid kõlasid küll naturaalsete instrumentidega võrreldes äärmiselt sünteetiliselt, aga see ei olnud siis veel probleemiks. Praegusaja arvutite ja spetsiaalse tarkvara abil on võimalik jäljendada akustiliste instrumentide tekitatavaid helisid enneolematult elutruult. Täiusliku virtuaalse oreli üks olulisimaid omadusi on tahtlikult säilitatud omapärad – pisut häälest ära viled, klahvide klobin, kompressori mühin taustal jmp. Pärast kogemusi erinevate süntesaatoritega, oleme isaga teadlikult valinud matemaatiliselt vähem täiusliku, oluliselt kulukama helitekitamise viisi, saavutades ajalooliste Jumala auks ehitatud ebatäiuslike instrumentide võimalikult ehe "ületoomine" oma koju ja kodukirikusse.