02/2017 
Tõnu R. Kallas, Tallinna Kalju baptistikogudus
Andres Tetermann nägi ilmavalgust 16. märtsil 1854. aastal Tammistes Pärnumaal. Tema isa Jaan oli külarätsep ja osav torupillimängija. Elati väga vaeselt pererahva saunas. 1867. aastal isa suri, jättes leinama naise nelja lapsega, kellest Andres oli kõige vanem. Tema haridus piirdus üksnes vallakooliga.
Lendleht loeti ka teistele ette ja jõuti selgusele usuristimise vajalikkuses.
Laule hakkas Andres tegema juba karjas käies, püüdes nii linnuhääled, tuulekohina, südamevalu kui üürikesed rõõmuhetked laulu sisse panna. Noormehena teenis Andres leiba talusulasena. Sel ajal hakkas ta Tammiste mõisa kõrtsis viiulit mängima ja külarahvast laule tegema. Ja tihtilugu juhtus, et ta peale laulutegemise lusti ka soolase nahatäie sai.
Kui 1880. aastatel Läänemaa ärkamislaine Pärnusse jõudis, tuli pöördumisele ka Andres Tetermann. Nõu ja abi saamiseks pöörduti Riia Saksa Baptisti Koguduse jutlustaja Julius Herrmanni poole, kellelt saadi kirjandust baptistide kohta. 1884. aasta kevadel saadi „Risti Rahva Pühapäeva Lehest” teada, et Tallinnas ja Haapsalus on juba baptistid. Otsekohe asusid Andres Tetermann ja tema sõber Jüri Mill Tallinna poole teele. Esimesel päeval läbiti tervelt 75 versta ja järgmise päeva õhtul oldi juba Tallinna baptistide koosolekul. Kuid jutlustaja Madis Pinsler ei jätnud sõpradele kuigi head muljet, sest ta hakkas kohe valju häälega oma pisukest kogudust noomima.
Järgmisel hommikul suunduti Haapsalu poole, kus saadi kokku Jüri Zeisigiga, kelle külalislahkes majas vesteldi hilisööni. Kuid ühisele arusaamisele ikkagi ei jõutud. Enne lahkuminekut andis Zeisig ränduritele kaasa lendlehe „Keda peab ristima ja mil viisil peab see sündima”. Lihula kiriku lähedal vajusid sõbrad väsinuna kraavikaldale pikali. Pealegi olid parkimata nahast pastlad Andrese jalad verele hõõrunud. Pärnu lähedal männisalus istuti kännu otsa ja loeti veel kord lendleht läbi. Sõbrad leidsid üksmeelselt, et ristimise kohta öeldu on Piibliga täielikus kooskõlas. Järgmisel päeval loeti lendleht ka teistele ette ja jõuti üheskoos selgusele usuristimise vajalikkuses.
Herrmann ristis Andres Tetermanni koos teistega 18. augusti öösel 1884 ojas, mis Tammiste küla lähedal Pärnu jõkke jooksis. Nii sündis kaheksaliikmeline Pärnu Baptisti Kogudus. Jutlustajaks valiti Jüri Mill. 1887. aastal sai koguduse asupaigaks Pärnu linn, kuhu asus elama ka Tetermann. Ta asutas laulukoori ja abistas Milli jutlustamisel. Tihtipeale käidi Toris, Tahkurannas ja Varblas evangeeliumi kuulutamas. Selle eest pidi Tetermann Tahkuranna vangimajas istuma ja Pärnu sillakohtus aru andma.
Kaheksandal lehekuu päeval õnnistas Julius Herrmann Riia Siioni kirikus Andrese ja Minna abielu. Pärast laulatust kirjutas Andres Minnale laulu, kus kõik selle silmapilgu tundmused sees olid: 
Kus poole sina lähed,
ka sinna lähen ma;
kus sina jääda tahad,
ma tahan jääda ka.
See rahvas, kes on sinu,
on minu rahvas ka.
Su Jumal on ka minu,
mu Õnnistegija.
(VL 539)
„Mis on parem, kas puhtad jalad või lagunenud saapad?”
1889. aastal asus noorpaar elama Haapsallu, sest Peterburi Saksa Baptisti Koguduse jutlustaja Adam Reinhold Schiewe arvas, et Haapsalust on Tetermannil hõlpsam käia mujal kogudustes laulukoore asutamas ja koosolekuid pidamas. 1890. aastal valis Haapsalu konverents Andres Tetermanni Tallinna koguduse jutlustajaks. Talle üüriti korter Vene tänavas, kus ta harrastas omamoodi boheemlikku elulaadi. Ta rahuldus piskuga, ostes tavaliselt toobitäie haput kalja, soolaheeringat ja musta leiba. Ja padja asemel pani ta pea alla puuhalu.
Paar aastat hiljem, kui perre oli juba sündinud poeg Richard, tuli puudus jälle majasse. Ja kui Minna soovitas mehel tasuvamat elukutset otsida, läks Andres sõnatult tagatuppa. Ta palvetas ja korraga kerkis ta silme ette kujutluspilt Õlimäel põlvitavast Kristusest. Ja kannatavat Jeesust otsekui ilmsi vaadates sündis hetke pärast laul:
Mis näen ma vaimus Õlimäel?
Mu Päästjat viimsel valuööl!
Ma näen, kuis elu surmaga
peab värisedes võitlema.
Ma näen, kuis aias puude all
täis ahastust mu Ohvritall
on põlvili ja silmili,
seal nutab, palub härdasti.
(Vl 110)
1895. aastal sai 32liikmeline Tallinna Esimene Baptisti Kogudus iseseisvaks. Koguduse asutamisel 1884. aastal oli liikmeid olnud ainult kaheksa. Ühtlasi käis Tetermann Rummu-Valkla kogudust teenimas. Ühel suvepäeval, kui Rummu palvemajas oli ristitute õnnistamine, läks Tetermann paljajalu leiba murdma. Kui talle soovitati saapad jalga panna, siis ta küsis: „Mis on parem, kas puhtad jalad või lagunenud saapad?” 
Mõne aasta eest, kui Tetermann rändraamatumüüjana leiba teenis, oli Rummu lähedal rabas väsimus temast võitu saanud. Raamatuvankrit oli raske vedada, sest enamik Piibleid ja vaimulikke raamatuid olid veel müümata. Ja siinsamas rabamändide vahel puhates kirjutas ta laulu:
Veel pean ma vaene reisija
maailma kõrbes kõndima.
- - -
Kui komistan ja langen ma,
siis ruttab Ta mind aitama.
Ta ütleb: „Ära karda sa,
sind iialgi ei jäta ma!”
1902. aastal sai valmis Tallinna Esimese Baptisti Koguduse paekivist kirik. Ja seda tänu just Andres Tetermanni taibukale tegutsemisele. Tetermann täiendas järjekindlalt oma teadmisi iseõppimise teel. Ta omandas saksa keele niivõrd täiuslikult, et tõlkis Schiewe jutlusi. Tema raamatukogus leidus „Kreeka-saksa sõnaraamat” ja kreekakeelne Uus Testament.
Ajakirja toimetaja Andres Tetermann jäi armastusköiega „Teekäijaga” seotuks tervelt 15 aastaks.
Peagi hakati tundma vajadust baptiste ühendava perioodilise väljaande järele. 1897. aastal ilmuski esimene käsikirjaline ajakiri „Armas vend”. 1903. aastal valiti neljaliikmeline komitee, kelle ülesandeks sai trükitud ajakirja väljaandmine. Vaimuliku sisu varjamiseks, kuna selline trükis oleks nõudnud konsistooriumi eriluba, otsustati sellele nimeks anda „Teekäija”. Ja kuukirja staatuse maskeerimiseks sai iga number lisanime. Ajakirja toimetajaks valiti Andres Tetermann, kes jäi armastusköiega „Teekäijaga” seotuks tervelt viieteistkümneks aastaks.
„Teekäija Petelis” nägi trükivalgust 1904. aasta küünlakuus. Esiküljel tervitab toimetaja lugejaid luuletusega:
Küll palve on üks kallis and,
viib kotkatiivul üles mind
ja tõstab üle pilvede –
ka hiilgva päikse paistele.
Ta mulle reisikepiks jääb,
mis tihti nii suurt imet teeb,
et kõrbes kõvast kaljustki
lööb välja värske eluvee.
1906. aastal anti „Teekäijale” ametlik trükiluba ja ajakiri hakkas ilmuma kaks korda kuus. Oma kirjatööde tegemiseks polnud Tetermannil eraldi tuba. Tema töölauaga samas ruumis asus söögilaud ja sealsamas tegi oma õmblustöid ka abikaasa Minna.
Aastatel 1908–1913 tegutses Andres Tetermanni ja Johannes Felsbergi trükikoda, mida rahvasuu ka baptistide trükikojaks kutsus (praegune „Ühiselu” trükikoda). Selles trükikojas on ilmavalgust näinud oluline osa meie vaimulikust kirjavarast, sealhulgas ka Uus Testament ja Tetermanni koostatud vaimulike laulude kogumikud.
Tetermann asutas 1884 Pärnu ja Tallinna, 1886 Haapsalu ja 1887 Kärdla baptistikogudustes esimesed laulukoorid.
Tetermanni võib sõna otseses mõttes nimetada meie koorilaulu isaks, kes on asutanud baptisti kogudustes esimesed laulukoorid: 1884 Pärnus ja Tallinnas, 1886 Haapsalus ning 1887 Kärdlas. Iga laulu selgeksõpetamine nõudis Tetermannilt rohkesti aega ja vaeva, sest nooti tundsid vaid vähesed ja mitmehäälne laulmine oli harjumatu. Repertuaari rikastamiseks tõlkis Tetermann ise laule saksa keelest. Tallinna Esimeses Baptisti Koguduses tegutses laulukoor Tetermanni juhtimisel järjepidevalt kuni Esimese maailmasõjani. 
Ühel 1911. aasta ilusal suvepäeval oli Tetermannil suur rõõm õnnistada Rummu-Valkla koguduse jutlustajaks 27aastane Johannes Lipstok. Edaspidi käidi üsna tihti üheskoos Valklas koosolekuid pidamas. Ja ühel sellisel ühisel teekonnal peatas Lipstok viljapõldude vahel hobuse ja ütles otsekui silmapilgu eest alustatud jutu jätkuks: „Kui Issand ükskord mulle poja kingib, siis panen talle nimeks Andres.”
Johannes Lipstok pidas Andres Tetermanni oma usuisaks. Pärast Tetermanni Eestist lahkumist sai Lipstok oma usuisa järglasena Eesti Baptisti Ühenduse esimeheks.
Esimese ilmasõja ajal, 1916. aasta kevadel suleti Eesti- ja Liivimaal kõik baptisti palvemajad. Seejärel käidi koos koguduseliikmete kodudes. Sama aasta sügisel kutsuti Tetermann ja tema 15aastane tütar Lydia sandarmivalitsusse. Neid süüdistati baptistliku kihutustöö tegemises vene soldatite hulgas. Mõne päeva pärast näitas kohalik pristav Tetermannile Peeter Suure merekindluse komandandi käskkirja, mille kohaselt pidid Andres ja Lydia Tetermann kahe nädala jooksul Tallinnast lahkuma. Seepeale kirjutas Tetermann pristavile palvekirja, paludes luba hoopistükkis Ameerikasse sõitmiseks. Ja see oli tõsine soov, sest tema poeg Richard elas juba Ühendriikides ning teenis sealses sõjaväes. Mõistagi selleks luba ei antud.
Enne Tallinnast lahkumist jõudis Tetermann veel novembrikuu „Teekäija” valmis saada. Ajakirja viimasel leheküljel teatas ta oma ärasõidust ja palus „austatuid lugejaid mitte enam uusi tellimusi saata”. Andres ja tema tütar leidsid peavarju Kärus, kus asus Tallinna Esimese Baptisti Koguduse osakond. Viis kuud elasid nad Käru koguduse juhataja Jaan Roba külalislahkes majas. Sealsamas pidas Tetermann salaja vaimulikke koosolekuid.
1920. aastal võttis Tetermannide Uude Maailma siirdumise plaan kindlaid piirjooni. 29. novembril teatas Andres Tetermann kogudusele, et ta loobub karjase ametist. Samas kuus toimus „Estonia” kontserdisaalis Tetermanni lahkumiskoosolek. Esines „Sinise Risti” laulukoor ja Tetermann kõneles teemal „Valitsuse seisukord usklikkude vastu ja usklikkude seisukord valitsuse vastu”.
1. detsembril 1920 lahkusid Tetermannid aurikul „Biola” Eestist. Neid oli saatma tulnud umbes viissada inimest ja mängis koguduse pasunakoor. Tetermann paljastas pea ja laulis oma „Eestimaaga jumalagajätmise laulu”:
Nüüd viimast korda sind jätan jumalaga,
mu valurikas Eesti isamaa.
Küll ripun sinu küljes südamega,
kuid võõrsil tõmbab venna süda ka.
Ühendriikides rakendus Tetermann kohe tööle nii „Ameerika Teekäija” toimetajana kui ka New Yorgi Eesti Baptisti Koguduse jutlustajana. „Siin tunnen ma end nagu kala vees,” kirjutas ta oma sõpradele Eestis. Kui Tallinnas elati pisukeses korteris, siis New Yorgis mugavas kodus suure kivimaja viiendal korrusel.
* * *
Andres Tetermann istus oma Uue Maailma korteris ja kirjutas elektrilambi valgel „Ameerika Teekäija” kaaneluuletust. Ja kui ta sellele luuletusele punkti oli pannud, hakkas ta korraga nägema kummalist seost oma kunagiste ja nüüdsete laulude vahel. Kui ammused laulud olid inimeste pilkamiseks, siis praegused – ja seda juba nelikümmend aastat – on uued laulud, mis on määratud inimeste õnnistuseks. Aga nende nelikümmend aastat tagasi toimunud muutuste tulemusena oli kunagisest kõrtsiviiuldajast, külalaulikust ja põllusulasest saanud Tallinna Esimese Baptisti Koguduse vanem, Eesti Baptisti Ühenduse esimees ning esimese eesti baptistide ajakirja toimetaja. See kõlas otsekui „ajalehepoisist miljonäriks”. Ja kuigi ta haljale oksale ei jõudnud, oli tal ometigi rikas Isa taevas. Siis loeb ta uuesti nüüdsama valminud luuletust:
See ori on, ei mitte mees,
kes teisi kartma jääb
ja ainult paljudega koos
tõe tunnistajaks läeb.
Jah, parem üksi seisan ma
siin võõras, põlatud,
kui suure rahvahulgaga
tõest ära pööratud.
Issand kutsus Andres Tetermanni enda juurde kesknädalal, 20. mail 1925. See sündis nelikümmend minutit pärast päevasüdant, kui kogu loodus lokkas ja helises.