03/2017 
Pärnu Immaanueli koguduse diakoni, laululoojat, iseõppijat ja Facebooki kommenteerijat Meelis Allsalu (60) küsitles Ermo Jürma.
Mis meenub vanematekodust?
Lapsepõlvest meenuvad eelkõige sulnid seigad. Elasime Tartus Staadioni tänaval, puumaja teisel korrusel. Alati, kui oma kodust aadressi nimetasin, hakkasid inimesed naerma. Lapsena ma selle põhjust ei mõistnud. Hiljem taipasin, et selleks oli tänava lõpus asunud hullumaja.
Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”.
Naljakas seik juhtus piimapoes. Tol ammusel ajal sai piima piimapoest, leiba leivapoest, kommi kommipoest jne. Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”. Nii sisenesin väikesesse piimapoodi ja ütlesin kõva häälega „Tere!”. Selle peale pahvatasid kõik järjekorras seisjad naerma. See ehmatas väikemehe nii ära, et kargasin kibekähku uksest välja ja seadsin sammud teise piimapoodi, mis polnud õnneks kuigi kaugel.
Mu isa oli pärit Tartumaalt ja ema Viljandimaalt. Mõlemad kuulusid Tartu Kolgata kogudusse ja koos nendega käsin seal minagi. Lapsena jäi kuuldust meelde, et ehkki inimesed ükskord surevad, siis meiega seda ei juhtu, kuna oleme usklikud ja teistest paremad. Mõistagi oli see arusaamine vildakas, mõte surematusest mulle aga meeldis, sest surra ma ei tahtnud. Ülejõe linnaosas asub mitu surnuaeda ja tihti nägin matuserongkäike haua poole liikumas – sellal käidi viimne tee jalgsi puhkpillihelide saatel. See tekitas kurbust, aga oli tore mõelda, et minuga sellist asja ei juhtu.
Pildikesi kooliteelt
Õppisin Tartu I Keskkoolis (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium). Olin paras nohik ja oht koolikiusamiseks piisav. Ilmselt päästis mind see, et ebameeldivad hetked unustasin kiiresti ja kui mingi intsident juhtus, ei reageerinud sellele omapoolse solvumise või kaebama minemisega.
Laste Muusikakoolis õppisin tšellot. Ehkki kord tundus tavakoolist rangem, on helgemad mälestused just sealt. Näiteks episoodid, kus mõne tollase kaasõpilasega (praeguse prominendiga), kooli WC-s marke vahetasime.
Edasi õppisin Põllumajanduse Akadeemias metsandust. Mitmed õppejõud olid vägagi värvikad isiksused. Nii õpetas partei ajalugu veidrikust vanamees, kes puhvetist meekooki ostes küsis müüjalt pool tonni turvast.
Meelde on jäänud ka, et üks õppejõud tundus olevat leebe ja vastutulelik, eksamil muutus aga äkki rangeks ja ebasõbralikuks. Teisega oli vastupidi – loengutes jättis karmi mulje, eksamil aga oli mõistev.
Pattulangemist puudutava laulu tekstile tegi hiljem oma viisivariandi ka Maarja Vardja.
Kuidas/millal jõudsid Sa elavale usule?
Oma usutee alguse meenutamine teeb mind pisut nutuseks – see oli okkaline ja rabe. Õnneks oli Kolgata koguduses heasoovlikke ja kannatlikke inimesi, kes ei väsinud head nõu andmast ja ilusat eeskuju näitamast.
Elavale usule jõudmist ei oskagi kommenteerida. See on tunnetuse küsimus. Mul olid oma vaimulikud elamused ja palvekuulmised. Samuti kogemus, mida vahel tavatsetakse nimetada Püha Vaimuga ristimiseks. Aeg-ajalt tuli ette ka erinevate vaimuandide praktiseerimist, ehkki eriti usin ma selles osas pole olnud.
Töömeheeluga olid Sa metsas – kas see oli linnulaul, leivateenimine, mõtlemine? 
Metsanduses töötasin 30 aastat. Esimese poole sellest abimetsaülemana, üldise koondamislaine järel metsatöölisena. Viimast alustasin mõttega, et see on ajutine, paraku sai just sellest mu „karjääri” meeldejäävam osa, kuhu kuuluvad ka linnulaul ja aastaaegade vaheldumise ilu. Tegin peamiselt valgustusraiet, kui see kellelegi midagi ütleb. Praegust paberikuhjade vahel uimerdamist näen mõnikord õudusunenäos, metsatööliseks olemise aeg oli aga õilis ja hea. See kannatab küllap välja ka läbikatsumise Karl Marxi lisaväärtusteooriaga.
Metsast meenub ka mu elu ainuke kohtumine tulnukatega. Olin tudengina teaduskonna praktikabaasis Järvseljal. Ühel suvisel südaööl põlislaanes lonkides nägin metsasihil endast umbes kilomeetri kaugusel tohutut valguskera, mille ümber askeldas ähmane kogu. Astusin aegamööda lähemale ja kui aus olla, lootsin tõepoolest midagi supranormaalset kohata. Paraku läks lootus luhta – tegu oli putukapüüdjaga, kes sihil asuvalt elektriliinilt juhtmed oma prožektori külge oli tõmmanud, selle ette valge lina riputanud ja korjas üles iga sitika, kes pahaaimamatult valguse peale kohale lendas.
Nooruses andsin endale lubaduse – mitte kunagi astuda koguduste vahetamise õhukesele jääle.
Millal kohtusid Sa Moonikaga?
Abiellumise kohta võin öelda nii, et minu visad püüdlused väljavalitu suhtes viisid lõpuks sihile. Olin 29aastane ja pisut kartsin, kas ma suudan kooseluga kohaneda. Isiksustena oleme küll erinevad, aga oleme võrdlemisi kenasti hakkama saanud. Oluline osa selles on kindlasti Moonika leplikul meelel.
Esimesed kaks aastat elasime tema vanemate juures. Kui sinna järjest rohkem rahvast sigines, läks elu koos beebiga üsna kitsaks. Moonikal on ju kümme temast nooremat õde-venda.
Meil tuli otsida omaette elamine. Mulle kui abimetsaülemale pakuti ametipinnaks remonti vajav individuaal. See sai elamiskõlblikuks kõpitsetud ja hiljem erastatud. Elame selles Paikuse kodus siiamaani.
Kuidas tulite toime laste kasvatamisega?
1981. aastal Pärnumaale tulles mahtus kogu mu varandus ära kilekotti. Elasin pisikeses üüritoas, mille eest maksin ära poole oma väikesest kuupalgast. Erilist kava elujärje parandamiseks polnud ega tekkinud planeerimise kommet ka hiljem. Aga täna võin öelda, et olen päris rikas. Lisaks majale on mul 20 õunapuud, saun-suvila, paar autot, 3 paati, kreissaag ja veel tohutus koguses kila-kola, mis aeg-ajalt närvidele käib.
Laste saamisega pole ma eriti pingutanud. Sellele vaatamata on meil kolm täiskasvanud poega ja kaks lapselast.
80ndatel kirjutasid Sa Joosep Tammo 1. Moosese raamatu piiblitundide igaks õhtuks ühe teemakohase laulu – kuidas Sa neid nüüd kommenteerid?
Taoline komponeerimine kõlab tagantjärele muidugi huvitavalt. Mingit kultuuriväärtust need laulukesed endast mõistagi ei sisaldanud. Siiski tean, et pattulangemist puudutava laulu tekstile tegi hiljem oma viisivariandi ka Maarja Vardja. Kuna tegu oli n-ö programmiliste lugudega, on neid väljaspool konteksti esitada raske. Vaid üht neist oleme koos sõpradega laulnud tänaseni. Selle tekst koosneb erinevatest piiblisalmidest, millele liitub värss „Kalevipojast“: „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada.”
Pane kirja eesmärk, mida soovid saavutada järgneva viie aastaga!
Kui suur maa on „Valge Vene”? 
Olen osalenud kahes folkansamblis. Üks oli „Fuajee” ja teine „Valge Vene”. Viimase nimi on kahtlemata kentsakam ja selle juurde käis selgitus, et see on tuletis valgest laevast, mida asendab vene (väike paat).
Ansambel koosneb neljast mehest, igaühel oma pill – kitarr, suupill, mandoliin ja bassmandoliin. Kuna seda „bändi” sai tehtud küpsemas eas, on need tegemised rohkem meeles. Ehkki aktiivne harjutamiste ja esinemiste aeg jääb aastate taha, oleme jõulude ajal ikka korra või paar ühiselt üles astunud. Igaühel on oma elutee ja kohustused, aga vahel kohtun sõpradega saunaõhtutel. Olen kuulnud, et meie laule lastakse vahel Pereraadios, mis kahjuks Pärnus ei levi.
Oled tuntud Piibli iseseisva uurijana, aga oled mindki telefonis põnevatesse aruteludesse kaasanud. Milliste probleemidega oled töötanud?
Usuelu alguses oli minu jaoks oluline moraal, st mida tohib teha ja mida mitte.
Seejärel hakkas köitma vaimulike kogemuste valdkond. Neid on mul olnud eripalgelisi. Tipphetkeks pean 1992. aasta kevade elamust, mille käigus sain vastused kõigile usulistele küsimustele, mis aastatega olid kogunenud. Tundus nii, et mis iganes küsimuse mõttes esitasin, sellele sain sekundi murdosa vältel vaimus vastuse. Enamasti lisandus neile mõni kirjakoht Piiblist. Küsisin oma vaimuliku olukorra, mineviku ja ka teiste inimeste kohta, ning neilegi küsimustele vastati. Üksnes siis, kui pärisin selgust oma pastori suhtes, oli vastus, et mul pole õigust tema kohta küsida. Nii kestis see umbes 24 tundi, misjärel see võime hajuma hakkas. Täiesti kadunud pole see aga tänaseni, kuid eeldab vaimset pingutust.
Praegu on mu tähelepanu nihkunud teoloogilistele küsimustele. Olen selles osas deduktiivse meetodi poolt, mis tähendab, et lähenen teemadele kõigepealt üldiselt, alles seejärel keskendun detailidele.
Näiteks selline tõsine teema nagu Jumala kolmainsus. Deduktiivselt lähenedes on siin esimeseks küsimuseks, kas inimene põhimõtteliselt on võimeline lahkama endast võrratult kõrgemal tasandil oleva isiku olemust? Kas see pole võrreldav kassi püüdega lahata inimsuhteid? Kui see pole meile jõukohane, võime ka südamerahuga teema üle arutlemisest loobuda. Piirduda teadmisega, et Isa, Poeg ja Püha Vaim tegutsevad ühe eesmärgi heaks, milleks on Rahuriik.
Õnneks meie praktiline usuelu taolistest mõlgutustest väga palju ei sõltu. See võib isegi mingil moel takistuseks saada, kui sellele liigselt aega raisata. Parim variant on küllap tasakaal teooria ja praktika vahel, mis püsiva pühendumise juures suurt vaimulikku kasu sünnitab.
Pane kirja eesmärk, mida soovid saavutada järgneva viie aastaga!
Mida tähendab Sulle kaastöö koguduses? 
Kuulun Pärnu Immaanueli kogudusse ja olen seal kaasa teeninud muusika ja kõnekunsti vallas. Minu lemmikuks on reedesed palveõhtud, kus reeglina osalevad vaid vennad.
Nooruses andsin endale lubaduse ‒ mitte kunagi astuda koguduste vahetamise õhukesele jääle. Pean seda heaks põhimõtteks tänaseni. On ju õpetus ja põhimõtted EKB Liidu kogudustes piibellikud ja piisavalt koherentsed, et neist ka usuliste otsingute keskel mitte loobuda.
Mis innustab Sind Facebookis oma arvamust lisama?
FB-ga on mul oma suhe. Meie pastoril oli kunagi kombeks mainida, mitu tuhat FB-sõpra tal on. Ma ei teadnud sellest siis eriti midagi. Kui aga inimesed FB-st üha rohkem rääkisid, tegin ka endale konto ja üritasin midagi oma aliase all kirjutada.
FB-s on lugejaid oluliselt rohkem kui kommenteerijaid. Reeglina kirjutan ainult nende postituste all, kus autor ka ise n-ö kaasa räägib. Vahel saab siiski kiusatus võitu ja kirjutan ka seal, kus autor diskussiooni ei tule. Viimastel aegadel olen kommenteerinud eelkõige kristlikes gruppides. Tundub aga, et seegi aeg on mööda saamas. Arvan, et hea kogemuse nii kirjutamise kui diskuteerimise osas olen tänu FB-le juba saanud.
Seminari üliõpilaspere rõõmustab Sinu elukestvast õppimisest ja ka vanaisa õpetustest. Mida on KUS Sulle juba andnud?
Seda küsimust kartsingi, sest pole ju eriline auasi minu vanuses koos noorte inimestega koolipinki nühkida. Õnneks ollakse tänapäeval ses suhtes märksa paindlikumad.
Konkreetne teoloogiahuvi tärkas mul üht raamatut lugedes. Aasta oli siis 2012. Number jäi hästi meelde, kuna mõne arvates pidi siis saabuma järjekordne maailma lõpp. Heasoovliku eneseabiõpiku põhisõnum oli, et enda jaoks tuleb kirja panna eesmärk, mida soovid saavutada järgneva viie aastaga. See oli väljakutse.
Mõtlesin, et vaevalt oskan ma oma tarkusega head eesmärki püstitada. Kui sellega spontaanses palves Jumala poole pöördusin, tajusin vastuseks kahte sõna, millest üks oli teoloogia. Seda hoomanud, võtsin „Võõrsõnade leksikoni“, kust lugesin, et teoloogia on usutõdede süstemaatiline käsitlus. See oli mulle arusaadav. Õppimist alustasin Tallinnas, kuulates eksternina süstemaatilist teoloogiat ja hiljem ka religioonifilosoofiat. 2014. aasta sügisel asusin õppima KUSi, kus olen teoloogia eriala kolmandal kursusel.
Kevadel saabki mainitud episoodist viis aastat ja on paslik küsida, kas olen oma viisaastaku plaani täitnud? Ühtpidi ma midagi erilist saavutanud pole, teisalt aga, kas eesmärk peabki olema millegi erilise ja nähtava saavutamine. Öeldakse ju, et peaasi, kui inimene ise asjade käiguga rahul on.
Kas olen sõitnud helikopteriga?
Kuna Teekäija lubas lisada ka mõne omapoolse küsimuse, ei jäta ma seda võimalust kasutamata.
See juhtus nn Vene sõjaväes. 1980. aasta märtsis, paar kuud pärast Nõukogude vägede Afganistani tungimist, oli minu kojusaamiseni jäänud veel enam kui pool aastat ja ma pidin selle aja olema rohkem või vähem lahingolukorras. Kunagi kirjutasin oma tollastest muljetest ja mälestustest ka väikese raamatu, mis ilmus osadena kristlikus ajalehes Kuulutaja. Hiljem käisin selle käsikirjaga ühe kirjastuse ukse taga, tundus aga, et huvi selle vastu puudus.
Kogemus ise oli aga piisavalt võimas, et sellele tänaseni mõelda. Alguses olid emotsioonid muidugi selgemad ja mäletan, et veel kaks aastat hiljem ei suutnud ma vaadata televiisorist sõjafilme, mida nõukogude ajal alailma näidati. Lihtsalt liialt reaalsena mõjus igasugune tulistamine, tapmine ja tagaajamine. Teadsin küll, et nüüd on tegu filmiga, aga kuna olin mingil määral sama kogenud tõsielus, äratas see vastavad tunded taas ellu.
Kui teenistusaeg sõjaväes hakkas läbi saama, sõitsin helikopteriga tagasi Nõukogude Liitu.
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Kohtusin Meelisega esimest korda sügaval nõukogude ajal Tartu Kolgata koguduse noortelaagris Orajõel. Palvetasime ja Jeesus tuli ta ellu. Siis ma ei mõelnud, et meie eluteed võivad nii tihedalt põimuda. Ta tuli Pärnusse elama, astus meie koguduse liikmeks ja hakkas kaasa töötama. Toona alustasin mina piiblitunde 1. Moosese raamatu algulugudest. Igal õhtul kõlas Meelise loodud teemalaul – tõeline muusikaline Piibli illustratsioon. Aastate möödudes sai Meelisest koguduse juhatuse esimees. Vaikselt ja käratult said aetud kõik asjad, kuigi koguduse hoone juurdeehitus nõudis tähelepanu ja ettevõtlikkust.
Alati, kui Meelisel on sõnavõtt, esitab ta mõne huvitava ja vahel ka irriteeriva küsimuse, mis paneb kaasa mõtlema. Need küsimused on muutunud aina küpsemaks ja tänu usuteaduse õpingutele ka üha täpsemaks. Teoloogiline mõtlemine on talle samasugune rõõm nagu kitarri- või viiulimäng. Kuid üle kõige kõneleb „ustava mehe vari” abivalmidusest, palvemeelsusest ja lihtsast, kuid mõtestatud Kristuse järgimisest.