1/2009 Toivo Tänavsuu

Need olid Vardja perele teised jõulud ilma isata. Pereisa Tarmo eluküünal kustus tunamullu 8. detsembril Mäol toimunud rängas liiklusõnnetuses.

Siis valitses Vardjate juugendstiilis majas Nõmmel sügav lein. Seekord oli see 104aastane vitraažakendega ja kirikut meenutav kodu ootusärevuses, kuidas kujunevad teised jõulud ilma isata.

Küsimus polnud selles, kes mängib jõuluvana – seda rolli on alati kandnud keegi seitsmest lapsest. Küsimus oli hoopis, kes teeb Tarmo asemel kingid, võtab üles lauluviisi või haarab kogu pere keskpõrandale puntratantsu.

.

Mitte et keegi selle pärast muret oleks tundnud. Tarmo ei muretsenud ka. Muusikuna jooksis ta jõulude ajal ühelt kontserdilt teisele, ent tuli õigel ajal koju kotitäie kingituste ja kahe suure kasti hea-parema toidumoonaga.

Jääb mulje, et Vardjate majas pole isa surma järel suurt midagi muutunud. Maja on pidevalt rahvast täis. Enamik lapsi elab mujal – kes Tartus, kes ajutiselt Inglismaal –, ent ema käivad aitamas ja maja eest hoolt kandmas kõik. Vanem poeg Markus ütles koguni, et "lükkab oma elu edasi", et aidata nooremaid vendi-õdesid.

Midagi siiski on muutunud. Nalja on palju vähem kui Tarmo ajal. "Kui olin pinges, viskas Tarmo alati nalja," räägib Liidia.

Teine muutus on see, et liikumist on vähem. Tarmo oli meeletult ettevõtlik ja püsimatu. Siblis ringi, korraldas, "saagis" siin-seal viiulit ja käis lesknaiste juures pesumasinaid parandamas. "Nii vedas ta mindki tihti endaga kaasa. Vahel kurtsin, et mul on lastest kõrini ja tahan rahu. Tema vastas: mis rahu? Rahumäel on rahu!"

Meie pooleteisttunnise vestluse jooksul ei poeta Liidia ainsatki pisarat. Selle asemel purskab vähemalt kümme korda südamest naerma. Temas on rahu ja elurõõm. "Meil jäi kodus remont pooleli. Tarmo surma päeval pidime minema veranda ust tellima. Mina ütlesin: ega sellega nüüd nii kiire ka ole." Uks on siiani tellimata.

Terve möödaläinud aja on Vardjad kogenud hoolt ja armastust. Oleviste koguduse ja heade inimeste abiga sai lõpule köögi remont ja laoti uus korsten. Liidia: "Mind kanti esimestel kuudel justkui palvekätel. Juba ainuüksi see, et keegi tuleb ja kallistab – ma ei kujuta ette, mis tunne oleks, kui sind enam ei kallistata." Kord emmanud Liidiat korraga kõik Tarmo sõbrad ansamblist Robirohi – olnud see vast kallistus! Veel suurema laengu saab terve pere Liidia lapselapselt Anna-Lottalt.

"Ma olin oma abikaasaga õnnelikult koos 30 aastat. Kui paljud Eesti naised on midagi sellist kogenud?" ütleb ta.

Muidugi tunnevad lapsed isast puudust. Taaniel ja Jaakob tunnistavad, et vahel näevad isa unes ja siis on hommikul ärgates meel kurb. Kuid see läheb ruttu üle. Liidia ütleb, et oli Tarmost väga sõltuv. Nüüd peab ta näiteks ise sütt tellima, katlamaja vahet käima ja internetipangas makseid tegema.

Lapsed ei lase emal muredesse uppuda. Piisab vaid Liidial hetkeks kahelda, kas tuleb eluga toime, kui kohe saab poeg Taanielilt tõrelda: "Ema, lõpeta ära, kaua sa oma kahtlevat loomust sinna ristile riputad?"

Mõni aeg tagasi mõistis kohus kolme hukkunuga õnnetuse põhjustanud Joosep Laiksoo reaalselt kolmeks kuuks vangi. Laiksoo kaitsja kaebas otsuse edasi, saaga jätkub. Vardjad enam kohtusse ei lähe. Neil pole Laiksoole kaebusi.

Liidia ütleb, et ükski karistus ei too Tarmot tagasi. Jaakob leiab, et Joosepit on juba niigi piisavalt meedias nuheldud. Oma südames andestas ta Joosepile juba õnnetusejärgsel päeval. Suvel kohtus Liidia Joosepiga kohtusaalis. "Ulatasin talle käe. Mulle jäi mulje, et tal on hea süda. Tahaksin, et tal läheks elus väga hästi..."

Poeg Toomas ütleb, et tahaks Laiksooga tuttavaks saada ja olla tema sõber. "Me oleme ju suhteliselt ühevanused," ütleb ta. Liidia tahaks olla toeks Joosepi perele.

Vardjate andestus – see ei tähenda mitte ulja rallitalendi väärtegude heakskiitmist, vaid kingitust. „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele." (Mt 6:12) Liidia arvates elavad inimesed Joosepi peal välja oma isiklikku viha ja kibestumist, mis nad on endasse liikluses talletanud. "Minu jaoks on Joosep nagu oma poeg," ütleb Liidia. "Minu poegadega juhtub ka igasuguseid asju, nii halbu kui häid. Kuid armsad on nad mulle ikkagi."

Kes ei andesta, ei saa ka rahu ja jääb ilma Jumala andestusest. Liidia ei mõista, kuidas suudavad inimesed üldse vihas, andestamatuses ja kibestumuses elada.

Usk Jumalasse on andnud Vardjate elule uue vaate. Ilma Jumalata oleks Tarmo surmaga kõik kokku kukkunud. Jumal mõistab kõigi üle kohut omamoodi ja omal ajal. „Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle..." (Mt 7:2) Surm paneb inimese väärtused paika.

Liidia leiab, et tal on kõvasti vedanud. "Ma olin oma abikaasaga õnnelikult koos 30 aastat. Kui paljud Eesti naised on midagi sellist kogenud?" ütleb ta. "Pärast mehe surma võtsin esimesena välja tema armastuskirjad, mis ta mulle sõjaväest saatis. Lugesin neid ja kogesin – mul on väga palju, mille eest tänulik olla."

Liidia püüab hoolikalt jälgida, et haavadesse, mille õnnetus jättis, ei roniks sisse sellised bakterid nagu enesehaletsus, andestamatus ja viha. "Seni olen kõigil neil õigel ajal sabast kinni saanud."

Aga miks ikkagi kõik nii läks? Miks võeti seitsmelt lapselt elurõõmus ja tubli isa, kelle matusele Oleviste kirikus kogunes üle tuhande inimese? Vardjate pereema tunnistab, et pool minutit valitses tema elus pärast Tarmoga juhtunud õnnetust pimedus. Siis otsustas ta kibeduse maha panna ja Jumalat täielikult usaldada. Jumal otsustab meie elu ja surma üle, tal on igaühe jaoks plaan, ka meie juuksekarvad on tal loetud.

"Ma olen usaldanud, et Jumal on targem kui mina. Mul on poolik info, temal täielik. Usun, et ta valis Tarmole kõigist võimalikest elulugudest parima," ütleb Liidia. Aga surm pole lõpp, vaid elu algus teispoolsuses. Surma pole vaja karta.

Tugev usaldus Jumala suhtes tekkis tal hulk aastaid tagasi. Pojal kahtlustati sündides veregrupi konflikti tõttu ajukahjustust. Poisil oli kollasus. "Lugesin Piiblist, et Jumala käes on surma ja surmavalla võtmed. Kui imik mu palatisse sööma toodi, ütlesin: Jumal, pane sina oma käsi minu peale, mina panen oma käe tema peale. Ja kui on vaja, lood talle ka uued ajud. Palvetasin ja poole tunni pärast ütles arst, et poiss on täiesti terve!"

Pärast isa surma on lapsed pidanud elu ümber hindama. Aga isa elaks justkui nende sees edasi.

Vardjate peresõber Liis Korts räägib, et Vardjatest lausa voolab välja armastust ja hoolivust. Lapsed laulavad ja mängivad pille, osalevad Oleviste noortetöös, mis on Liidia rõõmuks tänavu saanud uue hingamise. "Enne said nad toetuda isale ja olid enesekesksemad, nüüd hoiavad perena väga kokku. Kõik võtavad vastutust ja teenivad kogu südamest Jumalat," ütleb Korts.

Poeg Toomas nimetati tänavu Oleviste noortetöö juhiks. Toomas ütleb, et isa surm näitas talle, et inimene ei pea oma elutöö "preemiat" siin ilmas kätte saama. Et saaks istuda käed rüpes ja nautida rügamise vilju. "Elu võib keset ööd lõppeda, aga tasu tulla alles taevas."

Liidial on lastega seoses veel üks kild varuks. "Kas sa tead, mis kobarõieliste krüsanteemidega tehakse?" küsib ta. "Kord turul ütlesin lillemüüjale, et näe, siin on üks õis ära võetud. Müüja vastas: kas sa siis ei tea, et esimene õis võetakse ära, et teised ka lahti läheksid! Karm nali!"

Mida Liidia ootab? Taevast rõõmu, kui Tarmoga taas kohtub. "Ei tea, kas ta mind ikka ära tunneb?!"

Toivo Tänavsuu, Lugu ilmus algselt 23.12.2008 Eesti Ekspressis pealkirja all "Jõulukingitus sohver Joosep Laiksoole".