09/2018
Laura Maide, Sõbralt Sõbrale turundus- ja kommunikatsioonijuht
Tänavu tähistab Sõbralt Sõbrale ettevõte oma 20. sünnipäeva. EKB Liitu toetavast väiksest keldripoest on tänaseks saanud suur abivajajaid toetav võrgustik. Kõiges selles on olulist rolli mänginud eestvedaja Meelis Kibuspuu.
Kuidas sai Sinust Sõbralt Sõbrale ettevõtte juht?
Kõiges on „süüdi“ Toivo Pilli. 1998. aastal sai temast Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor ja ta pakkus mulle sealse haldusprorektori kohta. Ma pidin hakkama vastutama seminarihoone ja seal asuva taaskasutuskaupluse eest. Võtsin pakkumise vastu, sest töö oli piisavalt paindlik, et ühtlasi oma ülikooliõpingud ära lõpetada. Minu varasema müügimehe ameti kõrvalt poleks see võimalikuks saanud. Plaanisin tööle tulla vaid paariks aastaks ja hiljem edasi ärimaailma raha teenima suunduda. Jumal aga „trikitas“ mu ära.
Algus oli väga kummaline, sest amet anti üle kõigest poole tunniga ja esimestel päevadel eksisin isegi hoones ära.
9. septembril oli minu esimene tööpäev. Esialgu oli kõik väga kummaline, sest amet anti üle kõigest poole tunniga ja esimestel päevadel eksisin isegi hoones ära. Aegamööda ma aga kohanesin. Samal ajal oli EKB Liidul ka Tallinnas üks taaskasutuskauplus; see aga ei tahtnud hästi hoogu võtta. 2001. aastal seisti valiku ees, kas panna pood kinni või leida olukorrale mingi teine lahendus. Üsna pea sai selgeks, et Tallinna pood ei suuda eraldi osakonnajuhatajat pidada. Sel hetkel ütlesin, et olen valmis võtma ka seal juhirolli, ja minust saigi Valduste OÜ ehk tänase Sõbralt Sõbrale eestvedaja. See oli tegelikult igas mõttes muutusterohke aasta, sest samal aastal ma ka abiellusin.
Tänaseks oled Sa selles rollis olnud pool oma elu – mis on Sind selle töö juures hoidnud?
Täiesti uskumatu, ma oleks selle inimese välja naernud, kes oleks mulle öelnud, et jään siia kahekümneks aastaks. Ühest küljest püha, aga teisest küljest lõpuks ka täitsa õige vastus on „Jumal läbi inimeste“. Poleks osanud arvata, et see töö on midagi, milles tuleb esile minu kutsumus. Jumal on aga seda mulle nende kahekümne aasta jooksul kinnitanud. Õnneks ei teadnud ma kohe, mis kõik mind ees ootab. Aga ega ma ei salga, et mingitel hetkedel olen ma ahastuses Jumalalt palunud, kas midagi muud ei oleks. Olen aga püüdnud pidevalt otsida, kas ma olen veel seal, kus Jumal tahab, et ma oleks. Olen palunud, et Jumal kasutaks mind minu andide, oskuste ja võimetega oma riigi jaoks parimal viisil – see on see, mis mind on hoidnud.
Ja teiseks, loomulikult inimesed. Algusaegadel ma tundsin ennast väga üksi. 2006. aastal olin sisuliselt teinud otsuse amet maha panna. Siis sattusin aga juhtimiskonverentsile GLS, kus juhtus midagi erilist, ja ma sain kindluse jätkata. Õhkasin palves Jumala poole, et ta kingiks mulle meeskonna. See võttis küll aega, aga täna võin ma olla tänulik, sest Jumal ongi mulle selle andnud. Praegu toobki mind tööle seesama meeskond. Lõpuks ei ole niivõrd suurt vahet, mida me koos teeme, oluline on teadmine, et me aitame ehitada üles Jumala riiki. Näen, et oleme osa mitte iseenda, vaid Jumala loost.
Viimaks on aga kõige olulisem inimene, kes mind selle töö juures on hoidnud, minu abikaasa Karita.
Töö käigus sain aga aru, et juhtimine on hoopis inimestesse panustamine, tulemused on tagajärg.
Mis Sinu tööpäevadest praegu kõige suurema osa võtab?
Üks on reaalsus ja teine on see, millest ma unistan. Juhina tahaksin senisest veel rohkem võtta treeneri rolli ja pühenduda inimestesse panustamisele, et ka neist võiksid saada juhid. Samuti pole mul 20 aasta jooksul olnud kunagi piisavalt aega visiooni loomiseks ja selle läbikatsumiseks. Täna kulub liiga palju aega reageerimisele, selle asemel et planeerida tulevikku. Samas on muutus algusaegadega võrreldes suur. Siis võttis lihtsalt asjaajamine ja organiseerimine lugematuid tunde. Muu hulgas tuli mul isegi rekasid laadida. Täna on suure osa sellest tööst võtnud üle meeskond. Tõsi, üleminekuaeg on olnud keeruline. Olen pidanud endalt küsima, mida ma siis ikkagi teen. Ühest küljest ei tee ma enam selliseid asju, mille kohta saaks öelda, et ma olen midagi ära teinud – inimestega suheldes on võimatu tulemust mõõta. Samas olen välja jõudnud sinna, et kõiges mõõdetavas, mida teised teevad, on osa ka minu panusest.
Lisaks Sõbralt Sõbrale juhtimisele oled Sa vedanud eest Eesti suurimat juhtimiskonverentsi – GLSi. Milline on Sõbralt Sõbrale kahekümne aasta suurim juhtimisalane õppetund?
Suurim juhtimisfilosoofiline õppetund on olnud see, et kui ma tulin majandust ja ärijuhtimist õppinuna siia tööle, arvasin ma, et hakkan juhtima protsesse ja eesmärke. Töö käigus sain aga aru, et juhtimine on hoopis inimestesse panustamine, tulemused on tagajärg. Täna ei ole see enam kellegi jaoks uudis, aga 20 aastat tagasi, management’i ajastul, oli see suur mõttemalli muutus. Minu jaoks tuleb üks kõnekas lause multifilmist „Ratatouille“. Seal öeldakse, et „igaüks võib kokata“. Mina ütlen, et „igaüks võib juhtida“. Ega ma tegelikult ei tea, kas päris igaüks võib juhtida, aga seda võin küll öelda, et väga paljud, kes ei ole ennast ise kunagi juhina mõtestanud, omavad juhtimiseks suurt potentsiaali. Küsimus on selles, kuidas see potentsiaal neis esile tuua. Tuleb lihtsalt neisse panustada ja neisse uskuda.
Isiklikumat laadi õppetund puudutab alandlikkust. Ma tulen ajast, kus juht pidi olema kõiketeadja ja kõigi ees mineja, mitte oma nõrkuste väljanäitaja. Olen aga aru saanud, et inimesed sinu ümber hindavad pigem seda, kui sa oled see, kes sa oled. Ja kui sa näitad välja, et sa oled mõne koha pealt nõrk ja eksiv inimene, kes teeb vigu, kuid oskab vabandada ja andeks paluda. Selles ma püüan jätkuvalt kasvada.
Oleme püüdnud luua võimalusi, et kogudused saaksid mõjutada oma kogukonda läbi laste ja perede praktilise aitamise.
Mis on Sinu arvates Sõbralt Sõbrale suurim panus ühiskonda? 
Valduste OÜ kutsuti ellu EKB Liidu heaks, täna ütleme ‒ koguduste heaks. Tol hetkel oli liidu tasand tähtsam, sest see oli aeg, kus liidul oli majanduslikult väga raske ja Valdused said aidata. See on tänaseni üks osa meie teenimisest, me ei ole tahtnud seda kunagi ära unustada. Valdused on 20 aasta jooksul panustanud liitu majandusliku tarkuse, kinnisvara haldamise ja ressursside jagamisega. Ma arvan, et see on oluline panus meie koguduste töösse.
Aastatega oleme end hakanud mõtestama kui sotsiaalset ettevõtet. Ma usun, et tänaseks oleme vähemalt kogudustes, kellega kokku puutume, aidanud kujundada sotsiaalset mõtteviisi. Me oleme püüdnud luua võimalusi, kuidas kogudused saaksid mõjutada oma kogukonda läbi laste ja perede praktilise aitamise. Seejuures ei ole me tahtnud öelda, kuidas täpselt peaksid nad seda tegema, vaid pigem oleme oodanud, et nad ise mõne mõtte või ideega meie poole pöörduksid. Sotsiaalne mõtteviis on läbi meie kaupluste jõudnud ka ühiskonda. Kui ma Sõbralt Sõbrale tööga alustasin, olin ma kindel, et see äri lõpeb ühel hetkel ära – inimesed saavad rikkamaks ja ei vaja enam kasutatud asju. Küll on tore, et ma eksisin. Täna ühe suurima omalaadse ketina Eestis oleme saanud levitada loodussäästlikku ja sotsiaalset mõtteviisi. Meie kauplused ei ole tavaline tarbimiskeskkond, vaid koht, kus inimesed saavad kogeda, et läbi ostlemise saavad nad hoolida kellestki, kes seda väga vajab.
Ühiskonda laiemalt oleme ilmselt saanud kõnetada mõne hea teoga. Oleme püüdnud märgata neid, keda vähem märgatakse, ja olla nende kõrval, kelle suhtes teised on alla andnud. Me ei taha leppida sellega, et olukorrad on nii, nagu nad on. Mõeldes eriti puudustkannatavatele lastele, on minu unistuseks olnud, et nende elus oleks natuke rohkem rõõmsaid päevi. Ideaalis tahaksin, et kõigi nende laste elus, kes on täna meie orbiidil, oleks 365 head päeva, aga meil kellelgi ei ole nii. Samas saame oma heategudega aidata neil selles suunas liikuda.
Täna tahaksin ma aidata teistel edasi liikuda ja panustada nende tähendusrikkasse teekonda Jumala ja lähedastega.
Millest unistad Sõbralt Sõbrale 25. sünnipäeva puhul?
Ühiskonnas oleme nähtavamad eelkõige läbi oma kaupluste, mida on täna 18. Ma unistan, et 25. sünnipäevaks täidaksime oma 20 kaupluse eesmärgi ja võib-olla rohkemgi. Kindlasti tuleb Eestis mingi hetk optimaalne piir ette, kuid täna vaatame ka oma naabrite, lätlaste ja leedukate poole, lootes seal alustada millegi sarnasega.
Veel unistan, et võiksime olla Eestis kõige parema teenindusega organisatsioon. See sobiks ka meie nimega suurepäraselt kokku. Samamoodi võiksime olla kõige ägedamaks tööandjaks. Täna domineerivad edetabelites pangad. Seda vaadates mõtlen, et huvitav, miks inimesed tahavad pigem minna tööle panka kui meie juurde.
Aitamise poole pealt unistan sellest, et läbi erinevate projektide ja Hoolime Koos laagrite saaksime abivajavaid lapsi veel enam toetada, aidates neil läbi lõigata keerulisest peretaustast tulenevad mustrid, mis on nende elutarkvarasse justkui vaikimisi sisse kirjutatud. Minu unistus on, et sarnased lood ei korduks järgmistes põlvkondades.
Mul on ka salaunistus, mille võin selle lehe veergudel avaldada. Nimelt unistan ma, et kõik meie töötajad, kes ei ole veel Jeesust leidnud, leiaksid tema. Kas just viie aastaga, aga et vähemalt neid tuleks juurde. Usun ja loodan, et meie poed võivad olla keskkonnaks, kus evangeelium avaldub väga ehedal moel.
Kõige selle kõrvalt oled koos abikaasa Karitaga juhtinud oma peret ja viit last. Kumb on olnud suurem väljakutse? 
Tegelikult on pere juhtimine ikka suurem väljakutse. Vaadates suurte ja edukate ettevõtete juhtide eraellu, näeme, et paradoksaalsel kombel vaatab sealt tihti vastu nukker pilt, olgu siis abielude purunemise või puudulike peresuhete näol. Õnneks on Jumal minu vastu armuline olnud ja õigel hetkel mu silmi avanud. Algusaastatel tegin ma abikaasa ja isana ikka väga palju vigu. Ma olen alati öelnud, et pere on mulle kõige tähtsam. Kõik ilmselt ütlevad seda, aga kui sa vaatad, millest koosneb nende päevakava või aastaplaan, siis sageli sa seda ei näe. Minu puhul on ka nii olnud. Täna võin ma aga öelda, et olen oma laste ja pere üle väga õnnelik ja uhke. Selles, et lapsed on tublid ja ei häbene oma vanemaid, on aga kindlasti palju suurem roll Karital.
Viimastel aastatel olen püüdnud leida perele varasemast rohkem aega ja tõmmanud kuskilt ka piiri ning öelnud, et kui ma toon ohvri, siis ma toon selle millegi muu kui pere arvelt. See on nõudnud mõtteviisi muutust. Paradoks on, et sellel eluperioodil, kus meid kodus kõige rohkem vajatakse, panustame kõige rohkem kodust väljapoole. Mulle meeldiks, kui saaks kuidagi selle püramiidi teistpidi keerata ja anda oma parimad tunnid päevast koju ja mitte nii head tunnid tööle. See on aga väljakutse. Kui mitte muul ajal, siis vähemalt nädalavahetustel, puhkustel ja vabadel päevadel püüan seda välja elada. Ma olen aga õppinud, et seda ei saagi ega peagi mõõtma tundides. Elu on siin maa peal kuidagi nii seatud, et me ei suuda anda rohkem tunde neile, keda kõige rohkem armastame või kes meid kõige rohkem vajavad. Me saame anda nendele siiski kõige kvaliteetsema aja. Seda tuleb aga mõtestada ja planeerida. See on tõsine väljakutse, aga ühtlasi ka meie kõige suurem kutsumus ja kohustus.
Kes Sa unistad isiklikus elus veel lähiaastatel olla või mida tahaksid teha?
Praegu oleks kodus vaja kaks tuba ja vannituba valmis saada. See pole aga unistus, vaid eesmärk. Ma tegelikult alles otsin seda unistust. Olen kogu elu unistaja olnud, kuid minu viimaste aegade hirm ja küsimus on see, kas ma oskan veel millestki unistada või töötan ma verstapostist verstapostini. Unistamise mõõde on tegelikult väga oluline. Oma elule mõeldes olen ma lootnud luua keskkondi, kus Jumal saab inimeste elusid muuta. Olen seda teinud läbi juhtimiskonverentsi GLS, aga ka erinevate Sõbralt Sõbrale keskkondade.
Kuskil minus peitub ka treeneri kutse. Mingi osa elust unistasin ma tippsportlase karjäärist, hiljem mõtlesin treeneri ametile. Ma ei usaldanud end aga oma saavutuste tõttu, mõtlesin pidevalt, kas ma olen selleks või teiseks piisavalt hea. Täna aga tahaksin ma ühel või teisel moel aidata teistel edasi liikuda ja kellekski kujuneda ning laiemalt panustada inimeste tähendusrikkasse teekonda Jumala ja lähedastega.
Veel unistan sellest, et näeksin oma lapsi järgnemas Jumalale, leidmas oma kutsumust ning kasvamas õnnelikeks abikaasadeks ja vanemateks. Seejärel unistan ma Karitaga toreda pensionipõlve pidamisest, teineteise ja ilmselt ka lugematu arvu lapselaste nautimisest ning mõtisklemisest, kelleks me oleme kujunenud ja milliseid võimalusi Jumal on meile elus andnud. Loodan elada jätkuvalt Jumala plaanis, mida iganes see kaasa toob. Võib-olla see tähendab mingi uue raja leidmist järgmiste aastate jooksul, võib-olla aga lihtsalt sammhaaval edasiastumist.