August 2020 
Mona Ungru, Rakvere Karmeli kogudus
Nakatava naeruga Sven-Joonatan Siibak on koguduse karjane, kes kirjeldab end kui inimeste inimest. See ei pane vist kedagi imestama, sest ta ümber on alati inimesed – kas näiteks EKB Liidus oma igapäevast tööd tehes või sõpradele väljasõite korraldades. Ta sai paar aastat tagasi koos oma abikaasa Heliniga südamesse kolida Rakverre ja hakata teenima Karmeli koguduses, kus ta sel suvel pastoriks ordineeriti.
2016. aastal Teekäijas ilmunud loos vastasid küsimusele „Milline on su tavaline päev“, et ärkad vara ja lähed kooli, sest õpetad 10–12-aastaseid lapsi. Samuti ütlesid, et juhid ühte 3D koguduse kogukonda ja pead hingehoidlikke vestlusi, püüad igas päevas leida aega, et kuulda Jumala häält, lugeda Piiblit ja süüa üks söögikord koos oma abikaasa Heliniga. Lisaks tõid sinu päevad EKB Liiduga seotud tegevusi.
Kuidas sa vastaksid nüüd, neli aastat hiljem, sellele küsimusele?
Tõsi, praegu ma koolis enam ei tööta ja seetõttu on vahel hommikud pisut hilisemad kui varem. Sellegipoolest on elu tegus ja minu päevakava väga mitmekülgne. Töötan alates 2018. aasta augustist täiskohaga EKB Liidus. Hetkel on minu rollideks Liidu noorsootöö juhtimine ja arendusjuhi töö, mis keskendub eelkõige koguduste rajamisele ning jüngerlusele.
Pean ütlema, et jätkuvalt on minu tavalises päevas hetki Jumala ja tema sõnaga ning söögiosadus oma abikaasaga, vahel ka laiemas ringis. Kord vaatasin, et kalendris on rohkem asju seotud tegevuste kui inimestega. Kuna ma olen väga „inimeste inimene“, siis korrigeerisin oma ajakava selliselt, et igas nädalas oleks piisavalt aega lihtsalt inimesi kuulata, julgustada ja osaduses olla. Omajagu tuleb ette ka sõitmist, kuna elame Rakveres ja minu tööpõld ning kolleegid on üle Eesti.
Jätkuvalt usun väga kohaliku koguduse olulisusesse ja seetõttu olen aktiivselt panustamas ka Rakvere Karmelis.
Kord vaatasin, et kalendris on rohkem asju seotud tegevuste kui inimestega.
Millised on su elus viimaste aastate suurimad muutused?
2018. aasta sügisel kogesime üheskoos armsa abikaasa Heliniga Jumala kutset, kolida elama Rakverre ja asuda teenima Karmeli koguduses.
Meie elud ei ole varem Rakvere ega Virumaaga kuidagi seotud olnud. Mis seal salata, see kutse lõi meid alguses pahviks. Aja möödudes saime aga üha enam aru, et peame Jumalat usaldama ja tema kutsele järgnema.
On olnud põnev aeg, mis on kaetud Jumala õnnistustega, ja jätkuvalt vaatame põnevusega, mida Püha Vaim on esile toomas. Oleme kogenud siin sooja vastuvõttu ja armastust.
Kolimise protsess oli meie jaoks omamoodi väljakutse, sest enne seda oli kuus aastat meie kodukoguduseks 3D, mille Tallinna osa rajamisse me mõlemad panustasime. Olime sinna pannud kõik oma annid ja kogu südame, kuid Jumala riik on suurem kui üks kogudus ja me usume tema sõna kogu Eestimaa jaoks. 
Geograafiline ja eluline muutus tõi esile meie karakterites tahke, millega Jumala ees tegeleda, ning ka uusi ande, mida me varem näinud ei olnud. Minu jaoks kulmineerus see Karmeli koguduse otsuses – kutsuda mind teenima teise pastorina vanempastor Gunnari kõrval. Kutse oli minu sees olnud juba mõnda aega, sest 3D koguduse rajamisel ja aastate jooksul seal juhina panustades olin pidevalt pastoraalses teenimises. Oma olemuselt ei ole ma kunagi olnud tiitlite või rollide inimene ja seepärast teenisingi oma kutsumuses otseselt seda nimetust kandmata.
Ka Rakverre kolides ei olnud meil mõtet, et minust siin pastor peaks saama, aga ühel hetkel nägi koguduse juhatus, et minu kutse teenida pastorina võiks nende keskel veelgi selgemalt esile tulla. Olles olnud Karmeli koguduses vaid poolteist aastat, oli mulle ja mu abikaasale suureks julgustuseks ja kinnituseks, et mind pastoriks valiti ja ordineeriti. Olen põnevil edasisest!
Õhtul tundsin, et ei saa teisiti, kui pean sellest Helinile meie jalutuskäigul rääkima.
Kuidas saite Heliniga aru Jumala kutsest, et teie järgmine samm on Rakvere?
2018. aasta suve alguseks olime abikaasaga mitu valdkonda, millesse toona 3D koguduses panustasime, üle andnud uutele juhtidele. Kogesime selget kutset otsida Jumala juhtimist edasises.
Palvetasime ja vestlesime Heliniga nendest teemadest terve suve jooksul. Meie südame silmad avanesid nägema Jumala riiki Eestis veel laiemalt. Rääkisime unistavalt, kuidas tahaksime näha kogudusi sirutumas inimesteni, et nad võiksid kohtuda Jumalaga. Et kogudused vaid ei ootaks, et inimesed tulevad nende keskele, vaid et meil oleks julgust olla läkitatud ja liikuda inimeste juurde, kelle järele Isa süda igatseb.
Nii me palvetasime, ootasime ja ütlesime üheskoos Jumalale, et oleme valmis tema tahtmist tegema. Augusti lõpus kogesin selget ilmutust, kus Jumal ütles, et ta tahab meid läkitada teenima Rakverre, et veel enam inimesi võiks selles linnas kohtuda Jumalaga. See ilmutus hirmutas ja ajas segadusse. Mul tekkis kahtlus, kas ilmutus ikka oli ilmsi. Õhtul tundsin, et ei saa teisiti, kui pean sellest Helinile meie jalutuskäigul rääkima. Tema tunnetus kinnitas, mida olin juba jõudnud mõelda – see on tõesti Jumala kutse meile.
Ometi tahtsime saadud kutset testida. Kuna lähenes PP40 festival, mille projektijuht ma tol aastal olin, siis otsustasime Rakvere teema mõned nädalad ootele panna. Nii aga ei läinud. Jumal kõnetas meid taas festivali ajal. Viimasel päeval kutsuti kõiki üles märkima ära oma telefonides interaktiivsele kaardile üks koht Eestimaal, kuhu tahame oma südame ja andidega rohkem panustada. Panime Heliniga mõlemad kirja Rakvere, mis oli meie jaoks selge märk ja otsus. Minu elu saatev Piibli salm, mida püüan Jumala Vaimu abiga tegelikuks elada, on Jeesuse julgustav läkitus tema õpilastele: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad...“ (Mt 28:18–20).
Minek ei tulnud sugugi kergelt, sest kõik meie lähedased sõbrad olid armsas 3D koguduses. Olime seal kasvanud, õppinud koos teenima ja näinud palju imelisi asju sündimas Jumala Vaimust. Ometigi olime veendunud, et „otsides esmalt Jumala riiki“ teeme õigesti ja Jumal saab seda õnnistada. Jeesuse kutse on meile alati olnud esmane ja üle meie tavaliste valikute. Kogesime ka julgustavat ja armastust täis väljaläkitust 3D koguduse poolt. 
Me vajame kogudusi paikadesse, kus inimesed elavad, mitte vaid koguduse hoonet, kus koos käia.
Juulikuus valiti sind Karmeli teiseks pastoriks. Gunnar Kotieseni sõnutsi näeb koguduse juhatus sinu kaasamist karjasena eelkõige noorsootöö suunal. Mida see tähendab?
Karmeli koguduse üheks aktiivsemaks ja suuremaks töövaldkonnaks on kindlasti noorsootöö. Minu andmete kohaselt on see praegu ka suurim noorsootöö meie Liidu koguduste hulgas.
Väikese Eesti linna kohta on see suurepärane ja selle mõju ulatub kindlasti kaugemale. Kõike seda öeldes ei ole siin peidus uhkusenooti. Vastupidi, see tähendab tegelikult väga palju tööd, suurt vabatahtlike ja juhtide meeskonda ning koguduse aktiivset panust ja tuge, et kõik võiks toimida hästi.
Karmel on ehitamas uusi koguduseruume just vaatega tulevikku, meie järgmistele põlvkondadele. Seetõttu on noorsootöö arendame oluline pikemas perspektiivis. Samuti on kogudus viimaste aastate jooksul aktiivselt kasvanud ja tänaseks on liikmeid nimekirjas juba üle 200.
Suur osa sellest kasvust ongi tulnud noortest, kes on kohtunud Jumalaga ja otsustanud kogudusele pühenduda. Samal ajal aga läkitame igal aastal noori välja üle Eesti, kui nad asuvad õppima ülikoolidesse või lähevad tööle. Oleme kogudusega selle üle rõõmsad ja tänulikud, kuid samas usume veel enamat ning tahame hoida noorsootööd värske, uuendusliku ja Jeesuse-kesksena. Usume, et määrav ei ole tingimata noorteõhtu programmi kvaliteet, vaid jüngerlikud suhted noorte seas. Tahame armastada ka meie kogukonna lapsi ja näeme neid osana kogudusest tervikuna. Jeesuse läkitusele ja eeskujule järgnedes võime näha imelisi elumuutusi ja selle vilja kasvamist.
Usun, et just sellesse on Jumal ja Karmeli kogudus mind ka kutsunud, et aidata meie noorsootööl jätkuvalt kasvada ja areneda ning jüngerlikul mõtteviisil reaalsuseks saada.
Töötad EKB Liidus arendusjuhina. Kui sa vastaksid praegu kui arendusjuht, millises suunas on Karmeli kogudus sinu arvates praegu liikumas? 
Ma arvan, et väga terves suunas. Oleme kogudusena kasvanud ja seetõttu ka astunud julge ususammu – ehitada endale uus hoone. Usume, et meie kogudus võiks kasvada vähemalt kahekordseks. Samas oleme vägagi realistlikud ja teame, et iseenesest või lihtsalt teenistuse programmi paremaks tehes kasv ei tule. Vajame kogudusena mõtestamist, kuidas sirutuda välja ja inimesteni jõuda. Kuidas väljendub jüngerlik eluviis meie koguduse väga erinevate põlvkondade ja teenimisvaldkondade kaudu?
Oleme mõistnud, et see ei ole küsimus, mida peame üksi lahendama või millele üksi vastuseid otsima. Seepärast oleme alustanud ka koguduse arenguhindamise programmiga, mis on olnud EKB Liidu heaks tööriistaks ja suunaandjaks. Arvan, et Karmeli kogudus on hea näide, kuidas olla tark sulane, kes kaupleb enamat sellega, mis Jumal talle andnud on. Vahel arvame, et abi või hindamisi vajame siis, kui midagi on valesti. Õige on öelda, et me näeme puudulikult ja usume, et Jumal tahab meid veelgi enam kasutada. Seepärast on hea, kui kõrval on sõbrad, kes jagavad tarkust ja aitavad näha, mis on koguduses need kohad, mida võiksime paremini teha või mis vajavad uuesti või ümbermõtestamist.
Olen aastatega õppinud ühte – milleks Jumal kutsub, selleks ta ka varustab.
Mida oleks 15-aastane Sven-Joonatan arvanud sellest, et ta tulevikus pastoriks saab?
Ta oleks ilmselt seda pidanud ebareaalseks ja vastu vaielnud. Just selles vanuses käisin läbi oma elu ühte raskemat perioodi, kus olin koolis igapäevaselt kiusatud, eelkõige oma usu tõttu.
13-aastaselt vahetasin kooli ja elukohta. Kolisime väikeselt ja tuttavalt Hiiumaalt Tallinna eeslinna. Minu suurimaks raskuseks, ka usulises mõttes, sai, et kohas, kuhu elama asusin, ei olnud ühtegi kogudust, kuigi asula oli peaaegu sama suur kui Kärdla, kus ma eelnevalt elasin. Kogu valla peale, kus tänaseks elab rohkem inimesi kui tervel Hiiumaal, on vaid üks luteri kirik. Üksinda usus püsida on raske, kasvamisest rääkimata.
Olin väga üksik ja mu enesehinnang sai tõsiselt kannatada. Muutusin seeläbi kinniseks, arglikuks ja omaette hoidvaks. Kindlasti ei näinud ma endas juhiomadusi.
Minu jaoks on kogu mu elulugu olnud üks suur Jumala armu lugu ning tunnistus sellest, et Jeesus kutsub ja kasutab igaühte. Tihtilugu just neid, kellest ei arvaks, et Jumal neid kasutada võib.
Usun, et minu taust on olnud paljuski julgustuseks mulle endale ka minu teenimistöös, et näha inimesi üle nende hetkepildi ja uskuda, mida Jumal on nende kohta sosistanud ning mis ootab esile tulemist. Iga kord, kui seda näen, võin anda tunnistust, et see on tõesti meie taevane Isa, kes inimesi terveks armastab ja võimestab neid elama ning teenima Püha Vaimu imelises väes.
Olgu siinkohal meile kõigile öeldud ka üks väljakutse. Selliseid 15-aastaseid noori, nagu minagi olin, on Eestimaal veel mitmeid. Paljud neist elavad ka praegu paikades, kus pole kogudusi, nii nagu mina tollal elasin. Jah, lihtne on öelda, et Tallinn on lähedal ja kogudusi täis. Sama hästi võiks öelda hiidlasele, et Haapsalus on küll kogudusi, kus käia. Me vajame kogudusi paikadesse, kus inimesed elavad, mitte vaid koguduse hoonet, kus koos käia. Me vajame, et kogukondades tuleks nähtavale kogudus kui Kristuse ihu ja asuks teenima ning palves võitlema oma inimeste, oma noorte eest.
Olen veendunud, et kui tahame päriselt näha Eestimaal ärkamist, mitte hääbuvat kogudust, peame palvetama oma kogukonna inimeste pärast ning kuulama Jumala kutset, et rajada kogudusi sinna, kus neid täna ei ole või kus on inimesi liiga palju, et üks või isegi mitu kogudust suudaks olla efektiivsed.
Pastorirolli võtsid sa endale vabatahtlikkuse alusel, täiskohaga oled Liidu arendusjuht. Kuidas need rollid teineteist toetavad? 
Minu jaoks on need rollid väga hästi teineteist toetavad, kuna usun, et mu laiem teenimistöö saab alguse ja võimestatud minu teenimisest kohalikus koguduses ja kogukonnas. Tänases pastoraalses rollis kui ka Liidu töös olen palju seotud noorsootööga – laste ja noortega. Karmelis teenimine aitab mul palju paremini mõista, millised on tänased noored ja lapsed ning kuidas oleme kogudusena kutsutud neid teenima ja armastama.
Kuidas sa selle kõige jaoks aega leiad?
Tõsi, nendes rollides teenimine on mulle väljakutse, mis nõuab nii efektiivset ajaplaneerimist kui ka head enesedistsipliini ja tarkust puhata. Olen aastatega õppinud ühte – milleks Jumal kutsub, selleks ta ka varustab. Ja nii olengi näinud, et Jumal on paljudes kohtades minu võimekust imeliselt kasvatanud. Ning teistpidi annan endale ka selles pingeväljas elutervelt aru, et mina ei saa ega peagi kõike tegema. Oluline on leida kaastöölisi ja aidata inimestel olla osa ühisest Jumala riigi teenimisest ja nägemustest.
Olen õppinud panema rohkem rõhku hingamispäeva põhimõtetele ja leidma hetki ka lihtsalt puhkamiseks ning perekonnaga olemiseks.
Tähistasite hiljuti oma viiendat pulma-aastapäeva. Kuidas ühendad sa oma teenimistöö ja pereelu, leiad aega mõlema jaoks?
Armastan väga oma abikaasat ja temaga koos ajaveetmist. Koroona ajal avastasime endi jaoks ühe hea väljundina nädalavahetuseti koos matkamas käimise. Oleme teadlikult vaadanud, et meil oleks aega olla kahekesi koos või sõpradega. Usume, et Jumal ei kasuta meid mitte ainult siis, kui oleme nii-öelda aktiivses teenimistöös, vaid sama palju ka teineteise ja inimestega koos olles. Vahel sünnivad siis sügavamad ja elumuutvamad asjad, kui mingit programmi eest vedades.
Eks see ole teadlik valik, neid hetki tuleb luua. Teistpidi on see ka nii väärt aeg, et ei ole üldse kurb, kui seda kalendrisse pannes tuleb vahel hiljem millelegi ära öelda.
Olen tänulik Jumalale, et oleme võinud Heliniga alustada meie ühist lugu kogudust rajades. See lõi pinnase, kus saime tihti koos teenida, inimeste eest palvetada, neid oma koju ja söögilaua äärde kutsuda ning üheskoos vahel ka mööda Eestimaad rännata. Ehk ongi vahel nipp selles, et tuleb teha mõnusaid ja vahvaid asju kõige teenimistöö keskel. Näiteks, kui sõidad kuhugi suvel jutlustama, võtad kaasa ujumisriided, et saaks kuskil pärast järve hüpata, või hoopis ämbri, et kuskil metsas mustikaid korjata.