Oktoober 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Seekord on küsitletava rollis Teekäija peatoimetaja – füüsikust pastor, õppejõud ja piiblitõlkija. Kogu südamest õnnitleme Sind, hea kaasteeline Ermo Jürma, 70. sünnipäeval!
Kuigi lõpetasid Tartu Ülikooli füüsikuna, sai Sinust hoopis pastor. Kust selline pööre Sinu ellu tuli?
Eellugu. Mul oli trots ühe kodukülast pärit õpetaja vastu. Kool asus 5 km kaugusel ja talvel tuiskasid teed kinni. Nii elasin ma internaadis, kus tema oli kasvataja. Küla teadis hästi mu usklikku ema ja pastorist onu. Miskipärast oli sellel õpetajal vajadus pilgata usku ja usklikke: „Su onul on koguni kõrgharidus, aga ikka veel hoiab usust kinni!“
Maal on aga tähistaevas nii ilus ja „taevad jutustavad Jumala au“ (Ps 19) ning Nõo Keskkoolis oli äsja avatud füüsika eriklass, mille praktikabaasiks Tõravere Observatoorium. Läksin sinna, et võimalusel kord oma õpetajale taeva Jumalat tõestada...
Siis oli nädalavahetuste koolitee 80 km ja ümberistumistel Tartus ning Jõgeval sain külastada kogudusi, kus andsin oma elu Jumalale. Seal sain kogu elule igavikulise vaate. Ülikooliaastatel süvenes mu kaastöö Kolgata kogudusega.
Füüsikaõpingud andsid muidugi palju, tekkis terviklikum pilt maailmast. Seejärel töötasin kolm aastat laboratooriumis. Kõik see on tänaseni kasuks.
Robert Võsu ütles mulle, et nõukogude füüsikale jääb veel mehi piisavalt, aga Jumala riik vajab töötegijaid. See kutse muutus mulle konkreetseks. Ka olid tol ajal kättesaadavad koolid lõpetatud ja linnakoguduses kaasa töötatud.
Mul oli trots ühe kodukülast pärit õpetaja vastu.
Teadust ja religiooni kiputakse vastandama. Oled Sa enda jaoks selle „tüliküsimuse“ lahendanud? 
Hindan teadust ja selle saavutusi. Arstid on mind edukalt ravinud, mu laual on imelist tarkust täis ja kogu maailmaga sidet hoidev arvuti jne. Tänu teadusele saab toota-tarbida aina enam, kuigi teisalt on selge, et ressursid on piiratud. Teaduse abil tehakse nii head kui kurja.
Kuid Looja pole oma maailma unustanud, ta on saatnud meie lunastuseks oma Poja. Tema Vaim annab märku eluvalikutes.
Lastel võib tekkida kriise, kui nad koguduses kuulevad üht lähenemist Piibli algulugudele ja bioloogiatunnis teist. Kuidas oled Sa neid aidata saanud?
Loodusteaduste ja piibelliku loomisusu vahele tekkinud lõhe põhjus pole mitte muutunud maailmapildis, vaid küsimuses usust ja uskmatusest. Minu seminariloengutes on Piibli algulood olnud alati vaatluse all. Seal näeme, kuidas aastatuhandeid tagasi ilmutatud Sõna kõnetas nii lihtsaid rändkarjaseid kui paneb juurdlema tänaseid teadlasi.
18. saj valgustusajal arvati, et Piibel esitab tervikliku õpetuse maailma loomisest. Iiobi 38 ütleb aga ilmekalt, et see on isegi suurmeestele hoomamatu. Eksegeedid näevad, et loomise loodusteaduslik põhjendamine pole algulugude peamine rõhuasetus, vaid see, mis on inimesele abiks oma eksisteerimisega toimetulekul. Argielus kerkivad küsimused loomisest sagedamini ökoloogilistes seostes, haige- ja surivoodil. Siis on hea teada, et Jumal on kõige Looja.
Kui ema ja isa hoiavad oma last esimest korda kätel, pole nad kunagi lõpuni ratsionaalsed – selles on midagi liturgilist. Kui keegi ülistab Loojat, ei pea ta võitlema, nagu oleks oma õiguse taotlemine siin asja kogu mõte. Lähtepunkt on hoopis Jumala tänamine loomise, päästmise ja hoidmise eest. Vana Testament ei ole sugugi loodusteaduste vastu: juba väljend „nende liikide järgi“ (1Ms 1) peegeldab huvi botaanika ja zooloogia vastu.
Soovitan lugeda oma artiklit „Suurest Paugust Aadamani“ (Teekäija 1/2009).
Liidu toonane juht Robert Võsu saatis 1979. aastal sind koos Joosep Tammo ja Peeter Roosimaaga usuteadust õppima. Kas eri valdkondade jagamine toimus liisu teel või oligi Sinu huviks Vana Testament?
Selline suundade jaotus sai meile teatavaks alles Buckowi Seminari avaaktuse järel. Arvan, et Võsu oli eelnevalt näinud Joosepis süstemaatikut ja Peetri põhjalikkust Uue Testamendi uurimisel. Mulle jäi Vana Testament. Ilmselt see valik oli hea. Mina pole ehk oma erialas eriti sügavale läinud, kuid mul on meeles üks meie õppejõu Adolf Pohli hoiatus: „Kui te avastate teoloogias midagi täiesti uut, siis ilmselt on see valeõpetus! Pole ju reaalne, et kogudus pole 2000 aastat tõde tundnud.“
Olen kuulnud, et Sinu suur väljakutse, 27-aastasena Rakke koguduses alustades, oli jutlustamine. 
Eksperimentaalfüüsikas tuli sooritada katse ja siis sõnastada tulemused konkreetselt. Ma polnud harjunud väga pikalt kõnelema. Aitas õpetus, et hea on öelda üht asja kolm korda – esmalt paneb tähele esirida, siis keskmised ja kolmas kord juba tagarida. Eks me õpi jutlustama teisi kuulates ja ise jutlustades.
Kui te avastate teoloogias midagi täiesti uut, siis ilmselt on see valeõpetus!
Miks seisab Sinu ankeedis Rakke koguduse pastori ametinime taga „kt“? Kas KGB ei nõustunud Sinu kandidatuuriga?
Usuasjade voliniku poolsed kooskõlastused saavutas Robert Võsu. Pastoriks (presbüteriks) nimetati tol ajal alles ordineerimise järel. Sellele eelnes kaheaastane teenimine. Kui läksin 1977. aasta sügisel Rakkesse, ei olnud ma veel diakongi – Kolgatal oli vendade hulk piisavalt suur. Võib-olla tänase praktika järgi oleksin ma Tartus olnud juba noortepastori kt.
Rakke eelmine pastor Evald Aer suutis Tapalt rongiga Rakkes käia ja kuu esimesel pühapäeval leivamurdmist juhatada. Mind ordineeriti diakoniks järgmise aasta augustis, pastoriks juba Viljandis 1984.
Kui vaatad tagasi 40-aastasele tööle neljas kogudustes, siis mis on pastorina teenimise suurim väljakutse? 
Rakkes polnud veel Urvet mu kõrval, senine tiim jäi Tartusse, kuid väike kogudusepere palvetas, uskus ja hoidis ühte. Issand kujundas meid kõiki.
Saksamaa õpingutelt 1983. aastal tulles suunati mind Viljandisse, kus õpetustuuled olid linnakoguduse ühtsust murendamas ja minu üheks ülesandeks oli rahu taastada. Selleks pole teist teed kui palvetada, suhelda kõigiga ja kuulutada evangeeliumi.
Kolme aasta pärast tuli kutse Tartu Kolgatale ja ma olin ringiga tagasi oma esimeses koguduses. Olla juht oma noorusaja parimate sõprade keskel polnud kõige lihtsam. Sel ajal hakkasid ühiskonnas avanema aina uued uksed. Rõõm, et koguduses oli palju kaasalööjaid.
Mu kõige pikem teenimine on olnud Moostes. Leiti, et Seminaris õpetamise, Piibli tõlkimise ja Liidu asepresidendi töö kõrval on mul „pühapäev ju vaba“ ning Mooste vajas uut pastorit. Issand on jõudu andnud ja 16 aastat oleme võinud koos teenida.
Kõik need neli on olnud palvetavad ja armastavad kogudused.
Suurim isiklik/meeskondlik väljakutse on aja võtmine osaduseks Jumalaga, et kuulutada evangeeliumi ja pühitsust!
Taavet ütleb: „Rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“ (Ps 16:11). Mida Sina nimetaksid oma elu meeldivateks asjadeks?
Eluterve ja töine lapsepõlv kesk puhast loodust. Armas Urve. Palju kontakte Kodu-Eestis ja raja taga ning nendesse panustamine. Olla kaasas koguduste ja Liidu tööga – seminari taasavamine ja sajad vaimulikus hariduses edasipüüdvad noored, Teekäija jätkumine, Piibel 1997 kaastöö.
Olen palju saanud ja tänulik, et võin veel täna tagasi anda.
Robert Võsu: „Mida vähem paberil, seda rahulikum.“
Kui Sa võrdled meie vendlust 1977. aastal, kui Sina said kogudusejuhiks, EKB Liiduga, kus Sa täna 70-aastase pastorina teenid, siis mis on kõige rohkem muutunud?
Vaatasin kalendrist, et olen Liidu 85 kogudusest külastanud 60. Oma silmaga on näha, et palvelad on palju kaunimad ja mõned väga kaunid.
Toona oli vaid üks pastoritele kättesaadav venekeelne ajakiri „Bratski Vestnik“ (Vennalik teataja) – nüüd jagame head sõnumit paljudes meediakanalites ja info liigub sekunditega, maailm on avatud. Tänu Jumalale, taevas oli toona ja on nüüd avatud.
1975. aastal trükiti „Evangeelsed laulud“. Need 400 laulu olid koguduste ühiselt valitud tervik ja täiendus kantslikuulutusele (1997 tuli nootidega raamat 608 lauluga). Nüüd on mõnel konverentsil juba kõik laulud uued.
Liidu kantselei asus Tallinnas Tettermanni maja kahes pisikeses toas – täna on meil kaasaegne KesKus.
Toona väljendus pühendumine eelkõige kodukoguduse kaastöös. Nüüd on Liidul mitmed tööharud ja Eestis parakiriklikud organisatsioonid. Vahel koonduvad tegusamad inimesed sinna, aga kohalik kogudus – kelle iseseisvust me rõhutame – peab tegelema kõigi oma liikmetega. Tuleb paluda Issandat, et ustavaid teenijaid jätkuks kõikjale.
Tänapäeval peetakse väga oluliseks mentorlust, et keegi ei jääks üksi oma teenimistöös. Vaenulikul nõukogude ajal, kui toimus massiline pealtkuulamine, kuivõrd julgeti siis üksteisega jagada oma päris muresid? 
Vaimulikule tööle minnes oli R. Võsu üks saatesõna: „Mida vähem paberil, seda rahulikum.“ Aga inimsuu rääkis päevas ikka sama palju.
Keskkoolis kohtusin Nõos elanud pastor Osvald Taltsiga, kes oli otsekohene mees igast asjast rääkima-küsima.
Ülikooli ajal elasin oma onu, pastor Johannes Kähri pool, kes luges elulist kirjandust eesti, vene ja saksa keeles. Ta oli hariduselt bioloog ja temaga olid teemaks ka Agurile imelikud asjad: „Kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde“ (Õp 30:19). Oli 2+2 reeglit järgivaid metsamatku ja lõkkeöid, kuhu toonased „lutikad“ ei küündinud.
Ilmselt oli vähestel nii avaraid võimalusi. Samas on Jumal hoolitsenud oma kirjutatud sõna andmisega, et igal tema lapsel oleks ees need põhilised teemad (küsimused-vastused), mis tuleb oma elu ajal läbi töötada.
Muidugi kuhjab maailm palju (kõrval)teemasid, mis pole kohustuslikud kõigile, ja on tänuväärt, et kristlaste keskel on neid, kes oma eriala tunnevad.
Urve oskab süüa teha ja mina oskan süüa.
Hiljuti allkirjastasime kirikujuhtide ja paljude ühiskonnategelastega avalduse, kus seatakse eesmärgiks uue piiblitõlke väljaandmine 2039. aastaks. Sa oled osalenud aastaid piiblitõlke töös. Miks me vajame uut tõlget?
Eestikeelne Piibel peaks olema iga eestlase lugemislaual.
Pühakiri on kirjutatud heebrea/aramea/kreeka keeles, aga „alati on midagi veel“, mis ühes tõlkes esile ei tule. Eesti keel on elav keel ja muutub jätkuvalt. Jumala sõna mõistmiseks on igal ajal vaja otse nelipühi-imet: „…kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ (Ap 2:11). Seal saab mõndagi selgemalt tõlkida, kuid koguduse ülesandeks jääb seda tõlgendada.
Piibli tõlkimise suurim väljakutse pole raha (u 1 miljon eurot), vaid tõlkijad. Keda Sa näed meie Liidust võimelisena selles töös osalema? 
Uus põlvkond on avatud maailmas laialt liikunud ja meil on keelteoskajaid inimesi. Piibli algkeeled on meil samuti õpitavad – sissejuhatuse saab KUSis. Ühinenud Piibliseltsidel on järjest täienev arvutirakendus, mis juhib tähelepanu sinna, kus on tõlkimise-mõistmise kitsaskohad.
Piibli uus tõlge saab olema ilmselt veel suuremal määral konfessioonidevaheline meeskonnatöö – nii on väga oluline koostöövõime.
Minu kogemus oli, et kuigi Piiblis on 66 raamatut, on siin üks imeline tervik – ja seda tuleks eelnevalt võimalikult hästi tunda! Ühe sõna muutmine kajab (või enam ei kaja) vastu ka koguduste lauluvaras, teatmeteostes ja kogu (kristlikus) kirjanduses. Uudissõnade väljamõtlemine on väiksem töö kui lõpetatud laused.
Konkreetsete nimede nimetamiseks pean üle vaatama, kuidas nad oma Liidu häälekandjas on kaasa töötanud.
Pean tunnistama, et kuigi olen Sind aastaid tundnud, ei suuda nimetada ühtki hobi, mida oleks Sind harrastamas näinud. On see mu nägemises kinni?
Ilmselt on sinu nägemine korras ja ehk mul päriselt sõnale „hobi“ vastavat harrastust polegi. Nädalavahetustel pastor Jürmal ülesandeid jagub ja esmaspäeval ta puhkab; aga siis töötab Teekäija toimetaja Ermo.
Lapsepõlves, kui hein oli tehtud ja kartulimaal polnud enam ühtegi ohakajuurt, pääsesin koos vanaisaga Endla järvele kalale. Mõni kord olen saanud seda oma pojaga korrata, aga Issand kutsus oma esimesed jüngrid sealt ju ära...
Olen püüdnud järgida tervislikku eluviisi, kuid koroona-ajal tuli 1-kilomeetri ujumistes paus.
Mulle pakuvad rõõmu Orajõe suvekodus mittelõppevad meisterdamised, aga seal on nüüd mobiilne internet nii hea, et saab ka Teekäijat teha.
Mis on need alad Sinu isiksuse juures, kus Urve Sind täiendab?
Aeg-ajalt loen Urvele ette mitmed oma hästi otseses kõneviisis kirjutatud kirjad – siis tuleb mõni lausepärl kustutada – ja alles seejärel saadan teele.
Urvel on poolsada aastat kogemusi koguduste pühapäevakooliga ja see on olnud suur külv.
Urve oskab süüa teha ja mina oskan süüa. See jaotus on end aastakümned õigustanud – paksuks ei lähe ja puudust ei tunne.
Peeter Roosimaa: Buckowi ajast meenub Ermo püsivus ja hoolsus, seda eriti piiblikeelte õppimisel. Sõnade päheõppimiseks oli tal tehtud väikesed lipikud, kus ühel poolel oli kas heebrea- või kreekakeelne sõna, teisel aga saksakeelne sõna. Lipikutest oli tehtud kummirõngaga kokku võetud väikesed pakikesed, mida oli hea taskusse panna ja siis neid sirvides sõnu korrata. Seda küll bussis ja rongis sõites või muidu vabal hetkel.
Joosep Tammo: Ermole mõeldes meenuvad aastad Buckowis ja eriti Halle-Wittenbergi Ülikoolis. Viimases elasime ühiselamu kahes toas. Laupäeviti tuli ise süüa teha, siis keetsime suppi. Sageli juhtus, et see tuli nii paks, et lusikas seisis püsti nagu pudrus. Toiteväärtus oli muidugi erakordne.
Oli hetki, kus koduigatsus läks nii suureks, et pani laulma. Kord laulsime ühe ööga kogu meie Vaimuliku lauliku läbi. Muidugi olid ühiselamukaaslased eestlaste muusikalembelisusest üllatunud. Meie hääled aga hommikuks kähedad.
Ühised aastad Issanda viinamäel on olnud põnevad. Supid on ikka veel tummised ja laulud rõõmsad. Issand õnnistagu Sind rikkalikult, kallis koolivend!
Toivo Jürma, noorem vend: Hea on omada vanemat venda, kellega sai nii matkamas kui ka kalal käia. Ermole meeldis situatsioone põnevamaks teha. Kord tahtis ta meile mõistatada anda, millise konservi ta avab, ja viskas sildi jõkke. Paraku lendas koos sildiga jõkke ka nuga. Nii õppisime kaks päeva leiba ja liha lõikama kirvega.