Jaanuar 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Üllas Linder (67) on toimetanud 32 aastakäiku kristlikku lehte Kuulutaja, millest esimene aasta oli poolik. 374 numbrit koondavad palju ajastuloolist materjali, jutluseid, intervjuusid, uudiseid misjonipõldudelt jne. Teekäija vestles teeneka pastori, kaplani ja kirjamehega.
Kuidas Sa Kristuse järgijaks said?
Minu vanavanemad olid usklikud ja nende talus Kaius Raplamaal kogunes kogudus kuni vanaisa Hans Linderi surmani 1961. aastal. Seejärel ei lubanud riigivõimud enam uut juhti valida. Nii sain esimesed usulised teadmised vanaisalt.
Koos emaga käisin vähemalt jõulude ajal kirikus. Olin koolipoiss, kui keegi usklikest sugulastest saatis mind Kalju palvelasse. Seal näitas tulevane vanempresbüter Robert Võsu oma Kanada-reisi pilte. Ma kuulasin kõike kerge irooniaga: tegelevad niisuguse tühja-tähjaga... Kuid seal jõudis mulle kohale: „Kui sellel mehel on õigus ning tõesti on olemas taevas ja põrgu, siis ei ole tähtsamat asja kui sellega tegelemine.“
Ma tulin elavale usule kümnendas klassis. See sündis Olevistes nende keskel, kellest hiljem arenes Effataa. Koos pastor Oskar Olvikuga palvetades võtsin Jeesuse vastu kui isikliku Päästja.
Äsja igavesele kodumaale kutsutud pastor Jüri Jürgensonil oli minu arengus väga suur roll.
Mis tõi Sind pealinnast Tartusse?
Mul oli matemaatikahuvi juba keskkoolis ja ma teadsin, et lähen just Tartusse edasi õppima. Mingil määral oli soov ka kodust kaugemale saada. Noorele inimesele on kasuks näha maailma ja õppida iseendaga hakkama saama.
Vahetult enne ülikooli sisseastumiseksameid olin ühe Kalju koguduse noore sünnipäeval ja nemad olid oma ansambliga just Tartusse minemas. Nad kutsusid minu kampa. Nii sattusin 1972. aasta juuli lõpus Salemisse ja jäingi sinna, kuni mind 1979. aastal Valga kogudusse pastoritööle läkitati.
Kuidas vormis Sind Salem? 
Salemi kogudusel oli väga positiivne mõju. Seal ma tunnistasin ja jutlustasin jumalateenistustel ning suhtlesin inimestega. Üliõpilastele pöörati kogu aeg tähelepanu ega lastud üksi jääda, kutsuti sööma, külla. Pühapäeval oli kaks jumalateenistust, teisipäeval palvetund ja lauluharjutus, kolmapäeval lauluharjutus, neljapäeval piiblitund, laupäeval palvetund. Ühesõnaga – osadust oli palju. Seal vormis Issand minust oma riigi töötegija. Äsja igavesele kodumaale kutsutud pastor Jüri Jürgensonil oli minu arengus väga suur roll.
Mida andsid Sulle usuteaduse õpingud Moskvas?
Kui olin juba Valgas pastoriks, suunati mind Moskvasse kolmeaastastele kaugõppe piiblikursustele. Läksin koos Tallinna vene koguduse pastori Nikolai Orehhoviga, kes oli väga hea eesti vend.
Moskvas nägin vene mõtteviisi, millega mul oli ka Valgas palju kokkupuutumist. Eredalt on meeles üks detail. Tuli välja, et ühe piiblisalmi kohta oli minu tõlgendus teine. Ma ei teadnud, et see on nendele nii oluline kirjakoht, ja ütlesin oma arvamuse naiivselt välja. Robert Võsu rääkis hiljem, et liidu presiidiumis oli arutatud, kas minusugune mees võibki kursustel õppida?
Algul mõtlesin, et kõik teised kirjutavad ja mina ajan korda trükkimise poole.
Mis olid proovikivid pastoritöös?
Valgas nägin vene põrandaalust usuliikumist. Eesti poliitilised olud olid pehmemad ja meie kogudused ei keeldunud registreerimisest ega hakanud kuskil nurga taga koosolekuid pidama.
Mul ei ole loomulikku kõneandi. Ükskord kuulis minu jutlust Osvald Tärk. Ta tuli pärast minu juurde ja ütles: „Tühja jutu ajajat sinust mitte kunagi ei saa.“ Mul peab olema selge, millest rääkida või kirjutada. Kui kästakse pikemalt teha, aga sisu juurde ei tule, siis jään jänni, sest vahtu ma kloppida ei oska. Mulle sobib mõtete hakitud esitamine. Seda võimalust pakub intervjuu.
Teenisin Valga Betaania kogudust pastorina 1979 kuni 2002, hiljem veel kahel perioodil kohusetäitjana.
Kuidas sündis leht ja kes pakkus nimeks Kuulutaja? 
Unistasin kristlikust lehest juba ajal, kui selle väljaandmine oli veel täiesti võimatu. 1988. aastal hakkasid luterlased välja andma esimest ajalehte – Võru Praostkonna Sõna. Nüüd ei saanud ka mina enam pidama. Sellel tööl oli pooldajaid ja vastuseisjaid (mõni palus hiljem ka vabandust). Nimeks pakuti mitmeid variante ja minu meelest oli see Toivo Pilli, kes soovitas Kuulutajat.
Algul mõtlesin, et kõik teised kirjutavad ja mina ajan korda trükkimise poole. Mida aeg edasi, seda vähem nad kirjutasid. Samas muutus tehnoloogiliste võimaluste paranedes kirjutamine mulle kergemaks. Kui sain endale diktofoni, sai hakata intervjuusid lindistama. Arvuti lihtsustas mõtete kirjapanemist ja redigeerimist.
Mis kasu oli Sul rakendusmatemaatika õppimisest?
Alustasime ülikoolis programmeerimise õppimisega juba esimesel kursusel. Arvuti oli siis küll suures kliimaseadmega saalis, meil tuli oma töö asetada kappi ja hiljem tulemus sealt välja võtta. Ma pole nüüd enam arvutispetsialist, vaid arvutikasutaja. Aga ma ei karda arvutit ega arva, et tänu e-valimistele saab reformierakond võimule jne.
1994. aastal aitas Tõnu Lehtsaar Kuulutajale arvuti soetada. Sellele tegin ka ristsõnade koostamise programmid. Tegelikult ma ei lase arvutil kogu ristsõna automaatselt valmis teha, see ei tuleks hea.
Millised ajalehed või ajakirjad olid Sulle eeskujuks? 
Nõukogude Liidus oli baptistidel vaid üks venekeelne Bratski Vestnik ja seegi võimude poolt tugevalt tsenseeritud. Eeskujuks see ei sobinud. Olen vaadanud teisi ajakirju ja mõneltki neist õppinud, ka Teekäijalt. Loodan, et Teekäija on õppinud ka Kuulutajalt.
Minu idee on olnud esimesest numbrist peale, et lehes peab olema intervjuu ja jutlus, hiljem hakkasin ka ristsõnast unistama. Esimesed korralikud Piibli ristsõnad koostas Aarne Kant, pärast hakkasin kasutama enda arvutiprogramme.
1998. aastal oli mul võimalus käia Saksamaal ajakirjanduskursusel, kus õpetati artikleid tegema, teksti liigendama, vahepealkirju panema ja lehekülgi kujundama. Kaks ja pool aastat olin kohaliku lehe Valgamaalane reporter. Seal esitati artiklitele väga kindlad nõuded, mis mind palju õpetasid. Mul pole ju ajakirjanduslikku haridust.
Maakonnalehe reporter pidi ühel päeval kirjutama mingist allahindluskampaaniast, teisel päeval maakonda tulevat ministrit saatma. Kui ei olnud ühtegi ideed, läksin linna peale jalutama, vaatasin ringi ja peagi leidsin teema.
Kord arvestasin, et ühe lehenumbriga läheb kaks nädalat.
Miks muutus Kuulutaja 168. numbrist Betaania koguduse väljaandest Kuulutaja Ühingu väljaandeks?
Tuli uus pastor ja soovis, et leht saaks juriidiliselt ja rahaliselt kogudusest sõltumatuks. Seni sai Betaania koguduse rahast toetatud vahel Kuulutajat, aga rohkem küll Kuulutaja rahast kogudust.
Ajalehe iseseisvumiseks tuli moodustada Kuulutaja Ühing. Kutsusin kampa kaks väärikat baptistipastorit, Ago Ranna ja Margo Meri. Nad on südamega kaasa palvetanud ja koos oleme tähtpäevadel ka torti söönud.
Kui palju jutlustajaid on Kuulutajas sõna saanud, kas 374?
Nii palju küll mitte, sest osa neist on ikka üsna mitu jutlust kirjutanud.
Kuulutaja ei olnud Eesti EKB Koguduste Liidu väljaanne, kuid oli liidule lojaalne leht. Ma püüdsin anda sõna ka laiemale ringkonnale, näiteks neile, kes osalevad Eesti Evangeelses Alliansis, Eesti Kirikute Nõukogus, Eesti Piibliseltsis. Eks kõik käis ikka läbi toimetaja filtri. Teatud mõtete siia või sinna kaldumine on ju loomulik. Kuulutajas on sõna saanud luterlased, metodistid, õigeusklikud ja teised, kuid ikka ühiselt hinnatud teemadel.
Kuulutaja tõi uudiseid kristlaste elust välismaal. Millist tagasisidet Sa said? 
Ma tõlkisin lugusid saksa ja vene keelest. Probleem oli selles, et kuigi üritasin, ei saanud ma Eestist piisavalt tunnistusi. Ilmus ka selliseid tõlkelugusid, millega ma sada protsenti rahul polnud, aga midagi muud ei olnud parajasti panna. Paaril korral tuli nende kohta tänuavaldusi, et just need olid õnnistuseks. Küllap oli sellise loo avaldamine siis Jumala juhtimine. Headele lugudele eestlane üldiselt ei reageeri.
Milline töö on kõige rohkem Sinult aega võtnud?
Kord arvestasin, et ühe lehenumbriga läheb kaks nädalat. Artikli kirjutamine pole kõige raskem. Kui teema on juba ees, tuleb lihtsalt oma töö ära teha. Kõige suurem probleem on leida, millest kirjutada, kellega teha intervjuu või kellelt tellida jutlus. Kui ei tea, mida teha, tellitud lugu või pilt ei jõua kohale, kulub tohutult aega ja energiat.
Leht peab olema mitmekesine, selleks oli lehel kindel struktuur. Mõnda huvitab ainult ristsõna, aga ehk loeb ka jutluse läbi. Teine tahtis intervjuusid, aga kellegi arvates olid need täiesti üleliigsed. Oli neid, keda huvitasid ainult poliitikaalased kommentaarid.
Kui laialt Kuulutaja levis?
Mingil hetkel leidsin ühe sponsori, kes oli nõus toetama lehe levitamist kinnipidamisasutustes, hooldekodudes jne. See võimaldas lehte laiemalt levitada, aga oli ka kaalukas abi, milleta leht oleks ammu pidanud töö lõpetama. Aga näiteks, kaks vanainimest andsid igal kuul kumbki oma pensionist kümme eurot. Nende terve aasta annetusega sai katta ühe kuu trükikojakulud.
Oma kaplanitöös kasutasin Kuulutajat väga palju. Kui need Tartu vangla kabeli lugemislaual otsa said, tõin juurde. Kaplanid viisid neid ka kambritesse ja jumalateenistuste järel neid rabati. Keegi oli hiljuti pärinud, kust nad nüüd Piibli ristsõna saavad?
Keegi oli hiljuti pärinud, kust nad nüüd Piibli ristsõna saavad?
Pastoritöö lõpetamisel hakkasid Sa edasi õppima?
Olin jõudnud isiklikku kriisi. Ma teadsin, et kui ma nüüd iseenda psüühikat ei kaitse, tuleb veel hullem kriis. Rääkisin Tõnu Lehtsaarega õppimisest. Just siis avati Tartu Ülikoolis religiooniantropoloogia magistrantuur. Selle jaoks nõutav riiklikult tunnustatud kõrgharidus oli mul olemas. Õpingud tähendasid mulle täiesti uut keskkonda ja suhtlemist hoopis teistsuguste inimestega. Kes on mingis kriisis ega tea, mida edasi teha, mingu õppima!
Kuidas sai Sinust kaplan?
Igapäevast leiba oli vaja teenida. Valgamaalase reporterina töötades tundsin, et kahe ajalehe tegemine, st kogu aeg kirjutamine oli tohutu koorem. Siis liitusin ohvriabiga, ent seal tuli koondamine. Lugesin kuskilt, et luuakse arestimajade kaplanaat. Magistrantuur oli lõpetatud ja mul oli nõutav usuteaduslik haridus. Ma sain tööle Tartu vanglasse ülesandega käia Tartu, Võru, Valga ja Viljandi, algul lisaks ka Jõgeva ja Põlva arestimajades. See tähendas sõitmist neli päeva nädalas, aga sobis mulle, sest alguspunktiks oli Valga. Juba üsna töö alguses jäin ükskord rooli taga magama. Hiljem keerasin sageli tee kõrvale puhkama. Nii töötasin 11 aastat. Mõnes arestimajas tuli ennast kehtestada, sest mind vaadati kui segajat – on inimesi, kelle silmis vangide taasühiskonnastamine on mõttetu tegevus.
Kuidas suutsid päevast päeva töötada vahialustega? 
Mind aitas Piibli kirjakoht: „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Mina olen Jumala ees samasugune patune, aga nemad on jäänud ka paragrahvi konksu otsa.
Ükskõik, mida kinnipeetavad oleks teinud, kaplan peab olema nende aitaja. Ta pole politseiuurija ega kohtunik. Ametlikult ei olnud evangelismi ette nähtud, aga millest ma siis räägin kui mitte Jumalast? Kõigi inimestega, kes minu juurde tulid, ma ka palvetasin ja andsin kirjandust. Eestlaste jaoks oli mul alati olemas Kuulutaja.
Peaaegu kõik kuriteod, välja arvatud ehk riigireetmine, pangarööv ja raamatupidamispettused, on tehtud narko- või alkoholiuimas. Valus on kuulda, et tänapäeval kipub tulema kogudustesse nendes küsimustes tolerantsi. Meie eelkäijad uskusid, et Jumal võib vabastada kõigist pahedest. Uue põlvkonna usk ei tohiks olla väiksem.
Keda tahaksid kaastöö eest tänada?
Suur hüpe oli, kui Alland Parman tegi Kuulutajale veebisüsteemi. Kui tema enam ei tahtnud seda hallata, võttis töö üle Riivo Must. Ka tema tee viis mõne aasta pärast kaugemale ja mul endal tuli nullist alata. Tarmo Kähr õpetas siis asja selgeks ja pärast mõnekuulist vahet töötas veeb jälle.
Kui ma Valgamaalasest teenustöö korras ajalehe küljendust enam ei saanud, pöördusin jälle Tarmo poole. Tema otsis vabavaralised programmid ja on kolm viimast aastat lehte küljendanud. Tema on ka fotoentusiast ja vajaduse korral leidis puuduva pildi.
Kes on aidanud Kuulutaja sisulist poolt täita?
Olen teinud palju ise, kirjutanud, tõlkinud, koostanud ristsõnad, väga paljud pildid on minu tehtud. Ehk oli see laiskus või organiseerimisvõimetus? Kuulutaja aastakäigud on olemas ja sealt leiame sadu vendi-õdesid, kes oma Kristuse-kogemust on jaganud. Nad on teinud minu ja paljude lugejate elu rikkamaks.
Pea igal aastal oli perioode, kus palusin trükikoda, et ehk trükivad selle numbri veel võlgu. Mina sain pisikest FIE tasu. Kuulutaja Ühingu loomisest 2003. aastal jäi see samale tasemele ja enamasti ei saanud ma sedagi täielikult kätte, see oleks tähendanud lehe pankrotti. Niisugust töötamist sai nõuda ainult iseendalt.
Tänan, et olid Kuulutaja töö lõpetamise järel valmis kohe Teekäijale intervjuud andma. Millised on Su järgmised plaanid?
Magistrantuuris õppides sai minust hobiajaloolane, kes on üldajaloos nõrk, aga tegeleb kitsaste teemadega. Oma magistritöö tegin Välis-Eesti baptistide ajakirjast Usurändur. Minult on inglise tõlkes ilmunud artikkel Adam Reinhold Schiewest ja praegu püüan seda laiendada ning teha sobivaks eesti lugejale. Ühes toimetuses seisab artikkel baptistidest sõjaeelses riigikogus, ehk ta veel ilmub. Mõtteid on teisigi, aga kõik sõltub sellest, kui palju Jumal veel aega annab.