Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Kes Helvi Piispeaga tuttavaks saab, võib kuulda palju. Oma pikka eluteekonda on ta ka hoolikalt salvestanud. Tema korteri riiulitel on aukartust äratav hulk korrektselt vormistatud kaustasid fotode, kirjade ja ajaleheväljalõigetega. 90 aastaga on teda vorminud nii Issanda imed kui karistused.
Viletsa maa tõttu Venemaale ja tagasi
1900. aastal läksid minu vanaema ja vanaisa perekonnad – Aintid ja Viilid – Rannu vallast Venemaale maad saama, sest Sangla soo turbakamaral kasvas vili viletsalt. Mu isa Oskar oli kaheaastane, kui asuti Novgorodi kubermangu, Borovitši linnast u 30 km. Isa vanemad õed jäidki Venemaale, abiellusid seal. Vanaisa Andres suri 1913, kui isa oli 15-aastane. Talutöö jäi tema õlule – kündis ja nuttis.
1917. aasta revolutsioon tõotas halba. Isa mobiliseeritigi punaväkke. Mehed kuhjati kokku ja saadeti Peterburi. Kui nad rongist välja aeti, trehvas kõrvalteel seisma reisirong. Vedur pahvis musta suitsu välja. Isa päris vedurijuhilt: „Kuhu rong sõidab?“ – „Petserisse.“ Rong hakkas liikuma, isa astus vaguni trepile. Hüvasti, punavägi!
Koos miilitsaga käiva piletikontrolli kartusel sõitis isa vahepeal kõhuli vaguni katusel. Enne Petserit hüppas ta liikuvalt rongilt maha ja astus Eesti poole. Piirivalve vahistas ta, aga vallast toodi kinnitus, et tegemist on eestlasega, ja nii saadeti ta otse Eesti vabadussõtta. Püssi polnud talle anda – võtku mõnelt langenult. Märul lõppes enne, kui isa pauku sai teha. Talle kui vabadusvõitlejale pakuti maad, aga isa ei võtnud. Ta polnud ju õieti sõdinudki, samuti meenusid talle pisarad künnivagude otstel...
Marie soovitas mind Immaanueli koguduse pühapäevakooli, kus kuulsin, et Jumal näeb kõike.
Vaene aeg ilma emata Rakveres 
Isa kauples ennast Rakveres söögi eest kingsepa juurde jooksupoisiks, hiljem sai temast diplomiga kingsepp. Ta abiellus Ada Betenbergiga ja sündisid lapsed Paul, Henno ja 1933. aastal mina, Helvi. Emal avastati südameklapirike. Rahad kulusid arstidele, aga surm tuli siiski 1935. aasta jõulude eel. Mäletan teda lautsil. Ütlesin, et ema tudub.
Nüüd algas raske aeg. Rakvere oli toona vaene väikelinn. Talvel käidi viltidega, isal polnud tööd. Vend Paul küsis kauplusest leiba raamatu peale, s.t võlgu. Isa otsis tööd turul: Kas keegi tahaks lasta õmmelda nahku viltidele kanna taha, kui need olid kalossist kulunud? Vahel leidus keegi. See maksis 5 senti, mis läks tavaliselt leivapoodi. Isa pakkus end maale kas heinaveole või metsatööle – ainult söögi eest. Nii sai ta sageli ise kõhutäie. Meie isa ei olnud hoolimatu. Hommikul küttis ahju kuumaks ja siis kadus.
Ükskord tuli isa varem koju. Seekord oli talle kanaprae kõrvale pakutud toop piima, mille ta pudeliga kaasa võttis, ja seletas, et lapsed on kodus näljas. Pererahvas ei teinud seda kuulmagi. Ära tulles märkas isa raiepakul kanajalgu ja rabas need kaasa. Mäletan, kuidas me vaevlesime ootusest, kuna jalad ja piim keema lähevad. Saime igaüks kanajala (mitte kanakoiva). Süüa oli sealt ainult varvastealune pehme osa. Neljas jalg jagati, igale veel üks varvas. Siis tassitäis piima peale – ja oligi meie õhtusöök.
Usklikud aitasid hädas
Ühel õhtul koputati. Paul paotas ukse ja talle ulatati pisike valge korvike. Seal oli kolm suurt võileiba, igaühel kaks suurt vorstiviilu. Panin karjuma: „Volsti on ka!“ Tormasin uksele head tädi vaatama. Petrooleumilambi hägusas valguses nägin vaid üht musta kogu. Lõin ukse pauguga kinni, külm oli. Henno tahtis kohe sööma hakata, kuid Paul käratas: „Me ei söö enne, kui oleme isale ka lõiganud, sest ei tea, kas ta täna söönud on.“ Paul läks korvi tagasi andma ja ütles: „Aitäh, tädi, meie pole täna rohkem söönud kui ühe kääru leiba. Ütle, Helvi, sina ka aitäh!“ Ütlesin. Nähes, kui alandlik oli Paul ja kui vaikselt tema ukse sulges, hakkas mul häbi. Ma pean seda esimeseks märguandeks Jumalalt. Kui isa koju jõudis ja kuulis, et Paul oli lõiganud igast leivakäärust neljandiku temale, pöördus ta kõrvale ja ma nägin, et isa nuttis meeleliigutusest.
Enne ema surma olid usklikud käinud ka tema juures ja ma usun, et ta sai õndsaks, tunnistades oma patud. Ja see oli ka keegi usklik, kes meid nüüd meeles pidas.
Isale hakkas tööd tulema märtsi lõpus, sest kingad toodi parandusse alles nüüd, kui neid vajati. Isa rabas sügiseni, nagu jõudis. Said makstud võlad ja raha jäi ka Tartusse ärakolimiseks.
Kasulapsena usklike majas
Tartus algas mu elus uus ajastu. Vennad läksid isaga. Mina jäin isa täditütre kasvatada. Jõe tn 1 oli mitme korteriga maja, kus elas palju usklikke. Nad olid tublid eestpalujad: Marie Kägu, Maali Tikk, Alma Meiel, Lilli Eensalu, Marta Avaste, Senni Salm. Mul polnud enam vendi ja kõik oli nii tühi ja igav. Marie soovitas mind Immaanueli koguduse pühapäevakooli, kus kuulsin, et Jumal näeb kõike. Seepärast jätsin ka mina oma tembud – seni olin olnud nagu metskass.
Sel ajal sain kasulapse tiitli – nagu templi otsaette. Lapsed vihkasid mind, kasulapsele tuleb tuupi teha … Naerdi ka pühapäevakoolis käimise pärast. Ju Marie aknast nägi, mis tänaval toimus, ja kinnitas: „Ära pane tähele, Jeesus ka kannatas.“ Võtsin Jumala asja 4-aastaselt täie tõega.
Võtsin Jumala asja 4-aastaselt täie tõega.
Lapse palve parandas vähihaigusest
Kui olin kümnene, juhtus üks lugu. Kasuema oli välja läinud, aga tuli seekord ruttu tagasi ja ütles: „Helvi, Lilli on haige. Tal on vähk, mine vaata, et ta voodist maha ei kukuks.“ Läksin vaikselt ja istusin toolile Lilli voodi juures. Suur kauss oli voodi ees põrandal ja verd kausi põhjas. Lilli vaatas mind ja hakkas rääkima: „Helvi, Jumal kuuleb laste palveid. Palu sina, et ma terveks saaksin!“ Vastasin, et ma ei oska. „Palu nii, nagu oskad!“ Pidin paluma. „Armas Jeesus, sa näed, et tädi Lilli on haige, tee ta terveks! Aamen.“ Ta heitis pikali ja lisas: „Nüüd mine koju.“ Toppisin talle teki selja ligi ja tulin ära.
Mõni aeg hiljem tuli Marie meile ja ütles: „Sina palusid Lilli eest ja ta ongi terve!“ Tõusin püsti ja vastasin: „See on hea, et ta terveks sai.“ Ja istusin toolile tagasi. Maria algas uuesti: „Kas sa saad aru, et sinu palve peale sai Lilli terveks?“ ‒ „Jah-jah, see on väga hea, et ta terveks sai.“ Istusin uuesti toolile. Marie tahtis veel kolmas kord seda mulle öelda, aga lõi käega ja läks. Mis sa kohtlasele seletad! Mina aga mõtlesin: Ega mina terveks teinud, Jeesus oli see. Jah, Lilli oli terve! Hiljem ehitasid nad koos Martaga veel Elvasse maja.
Kooli läksin Saksa ajal. Olime seal nagu väikesed vanainimesed: vaiksed, ei mingit naeru ega rüselemist. Vene ajal kartsime nuhke, ei rääkinud peaaegu üldse või ainult sosinal. 3. klass jäi meil hoopis vahele. Sakslased taganesid, venelased pommitasid ka koolimaju. Lapsed pidid minema linnast maale. Just siis, kui lõpetasin 7. klassi ja tahtsin minna Kergetööstustehnikumi siiditikkijaks, muudeti see kool raudteetehnikumiks. Nii valisin ehitustehnikumis materjalide eriala – lubi, tsement, tellis, katusekivid, puit jne.
Usklikuks saamine koos Raeliga 
Tehnikumis tutvusin Raeliga. Tema vanemad olid Immaanueli kogudusest ja me olime teineteist palvelas näinud, aga iga kord oli ta ruttu uksest välja lipsanud. Ühel korral jooksin talle järele. Küsisin üht-teist, aga ta ei vastanud. Ründasin siis otse: „Tahad sa saada usklikuks? Mina tahan!“ ‒ „Sina?!“ imestas ta. Tehnikumis olid insenerid: kui oskasid, said viie; ei osanud, said kahe. Keegi ei tänitanud ega soigunud. Poiste aasimised panid naerma. Olin üks aktiivsemaid neile oma pikkade patside pärast vastu hakkama. Sellepärast siis ka Raeli imestus.
Tollest päevast hakkasime ühte hoidma. Teisel kursusel istusime ühte pinki. Rääkisime palju eestpalvele minekust. Koguduses ei julgenud me oma soovi avaldamiseks kätt tõsta. Aga pärast koosolekut käisime ühe vanainimese juures palves ja seal koos Elmar Tilga, Maimu Leesiku, Helju Toomega kummardusime patuse palveks. Kui ma oma palve lõpetasin, ütles mulle üks hääl paremal pool küljel: „Ma andsin sulle su patud andeks juba siis, kui sa 12-aastaselt kodus teki all andeks palusid. Aga sa ei osanud jumalalapse tunnistust vastu võtta.“ Oh kui rõõmsaks ma sain, et Jumal minuga otse häälega kõneles! Kursuseõde Rael Viira (abielludes Einstein) sai selguse nädal hiljem. Nüüd algas hoolas töö iseendaga.
Pärast lõpetamist suunati meist terve rida tsemenditehasesse „Punane Kunda“ meistriteks, seaduse järgi kolmeks aastaks. Olin seal kaheksa kuud, siis saadeti Aserisse. Usuline tagakius oli nii tugev, et iga päev sain sõimata. Kord pandi isegi revolver hirmutamiseks lauale. Narrisin neid ja palusin relva katsuda. Mehed jahmusid, aga lubasid. Tõstsin vasaku käe kahe sõrmega püstoli üles ja ütlesin: „Oi kui raske!“ Keerasin toru nende poole. Nähes, et ma narrin neid, lasid mu minema. Peainsener Aru oli eestimeelne ja kirjutas ministeeriumile hea kirja, et siin pole korterit anda, peame võimaldama spetsialistil mujale minna.
Eestlased ei armasta andeks paluda, vaid heastavad.
Kohtumised Arpad Arderiga
Enne kui kaaskirjaga Tallinna ministeeriumisse läksin, astusin läbi Olevistest ja rääkisin oma muredest kantseleijuht Arpad Arderile. Arpad võttis suure kirikuvõtme ja läksime sinna palvele. Oh kui alandlikud me Jumala ees olime. Aga ministeeriumi kaadrite osakonnast visati mind välja, ennustati lausa näljasurma. Tulin rõõmsana ära: Olen vaba – lähen, kuhu tahan!
Tallinnas sain mõnda aega viibida vennanaise üürikorteris. Hiljem olin nädala Veronika ja Arpadi juures. Aitasin kantseldada nende poegi Otti ja Jaani. Mõned pahandasid, et miks Veronika ei käi tööl? Tegelikult tõi Arpad talle trükitööd koju. Suur virn minu poolt valmis pandud kopeeriga pabereid olid tal hommikuks trükitud ja Arpadiga ära saadetud. Imestasin, kuidas ta jõudis?
Rändasin paar nädalat ühe tuttava juurest teise juurde, kuni Arpad leidis mulle koha Juta Reitsniku juures. Juta oli luuletaja Ave Alavainu tädi. Ave oli siis alles 12-aastane. Mu kasuisa ei lubanud mul juturaamatuid lugeda ja minu areng oli kesine. Ave ema aga tassis mulle raamatukogust head kirjandust: Tolstoi, Hugo jt. Ise ta luges ka väga palju.
Mu vaimulikuks isaks sai Osvald Tärk 
1953. aasta sügisel tuli Olevistes 3. aastapäev. Oh kui õnnelik ma olin, et sain sellest osa võtta. Kuulda suuri koore ja häid jutlusi oli mu unistus. Toona tohtisid kõnet pidada vaid oma koguduse registreeritud jutlustajad, veel polnud ka valjuhääldajaid. Aga aastapäeval lubati kantslist tervitada kõigil EKB Liitu kuuluvatel kogudusevanematel. Järjekord altariruumis lookles pikalt. Ligi 70 venda said öelda: „Tervitan N koguduse nimel piiblisalmiga Nr. Aamen“ ja siis järgmine.
Läksin pastor Osvald Tärgi kõnetundi igasugu vaimulike küsimustega. Ta ootas alati huviga ja mu vaimulik tundmine kasvas. Aga ega kuri ka maga. Ühel päeval tuli mu juurde tähtis naine ja käratas: „Mis asja sa seal Tärgi juures käid? Kas sa arvad, et tal muud teha pole, kui sind kuulata?“ Vastasin: „Eks ta oska minu eest ka ust kinni lüüa, kui ma niisama jahumas käin.“ ‒ „Aga millest te siis räägite?“ ‒ „Mine küsi Tärgi käest!“ Ju ta ikka kunagi küsimas käis. Kui olin hiljem Venemaal, siis saatis see naine mulle jõuluks paari käpikuid ja piparkooke. Sain aru, et see oli lepituseks. Eestlased ei armasta andeks paluda, vaid heastavad.
Tegin Tärgile ettepaneku, et ta oleks mulle vaimulikuks isaks. „Tule või öösel!“ oli ta vastus. Teades, et KGB kuulab pealt, küsisin luba nimetada teda lihtsalt Onuks ja Oleviste asemel öelda Torni all (Tallinnas torne palju). Nii meie sõnapruuk muutus, aga mulle sai Kristus ja tema kogudus aina kallimaks.
Jumal ei anna oma au teisele!
Olen näinud paljude inimeste vaimulikku arengut, aga ka usust äralangejaid, kahjuks isegi jutlustajate hulgas. Oh, kuidas ma tahaksin vahel lausa karjuda: „Jumal ei anna oma au teisele! Ka sulle mitte. Ta on ka püha vihaga Jumal ja me peame seda arvestama. Usuelu on võitlus elu ja surma peale. Ärgu keegi lihtsalt arvaku, et küllap armastav Jumal mind ikka taeva aitab.“
Eestimaal on palju väikeseid kogudusi, tehakse tööd, nagu osatakse. Tulukesi on palju – valgust ka palju. Aga uhkus, solvumine ja kadedus lamab samuti ukse taga ja ootab… Vanemad vennad-õed, juhatage-hoiatage noori!
Oh kui rõõmsaks ma sain, et Jumal minuga otse häälega kõneles!
Helvi on Jumala sõna lugenud 80 aastat. Kuna mõttega lugedes kulub tal terve Piibli järjest läbilugemiseks kaks aastat, on ta seda teinud pea 40 korda, aga ikka avastab ta midagi värsket. Meie kohtumispäeval oli ta järjega 2. Moosese raamatus Siinai mäe all kuldvasika loo juures ja mõtiskles, mis võiksid olla need kuldehted, millest täna ebajumalaid tehakse. 
Pühakirja tundmine on andnud Helvile pagasi, miks teda kuni viimaste aastateni on kutsutud Kolgata noortetundi, ja allakirjutanu kuulas äsja huviga tema tunnistust Eluringikeskuse Alfa-kursusel.
Pensionieas teenis Helvi Tartu Vangla tugiisikuna. Kaplan Olavi Ilumets otsis kogudustest vabatahtlikke. Jeesus ütleb: Ma olin vangis ja te tulite mu juurde (Mt 25) ja Helvi panustas seal 13 aastat.
Aastaid on Helvi ka Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatja. Sinna on ta viinud hoiule oma läbitöötatud Teekäija aastakäigud. Pastorina tunnustan, et Helvi on teinud ettevalmistused ka kord saabuvaks lahkumispäevaks: ühes kaustas on portreefoto, elulooline kokkuvõte, matusetalituse soovilaulud, peiedele kutsutavate nimed ja kontaktid.
Praegu jõuab Helvi oma koguduse keskele vaid kuu 1. pühapäeval. Igapäevase vaimuliku laua loomulik osa on EKB Liidu Kalender ja „Sõna tänaseks päevaks“.
Kuldse salmina nimetab Helvi kohe: Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28). Selle teostumist on ta palju kordi kogenud.