Kristjan Allika vaimulik tunnetus suureneb

04/2011 Küsimused esitas Agnes Pulk, KUS üliõpilane

Kristjan Allikas (24) on Kõrgema Usuteadusliku Seminari I kursuse üliõpilane ja Pärnu Sool ja Valgus Koguduse pastor.

See aasta on toonud kaasa palju muudatusi. Peamine on kindlasti isalt pastoriameti ülevõtmine. Algul tundus, et see kohustus kukkus äkitselt taevast sülle. Pidin päris kiiresti otsustama ja see ei olnud lihtne. Nüüd tunnen järjest enam, et pastorina teenimine on midagi muud, kui siiani olen ette kujutanud. Varem olen mõelnud, mida ma koguduses teistmoodi teeksin. Olen palju virisenud selle üle, mis koguduses tundus valesti olevat. Kandes nüüd aga kogudusevanema vastutust Jumala ja inimeste ees mõtlen, kuidas ma nii rumal olen olnud.

Mu meelsus muutus, kui ma mõistsin, et Jumal on mind kasvatanud kannatlikult. Ta on valmistanud mind ette nendeks ülesanneteks. Mõtlen tagasi Inglismaal veedetud ajale, kui õppisin nii palju uut Jumala kohta, kasutama vaimuande, kuulma tema häält, järgima tema juhatust. Pärnusse tagasi tulles püüdsin leida endale tegevust ja eesmärki. Nüüd näen, kuidas Jumal on kõik imeliselt korraldanud.

Ma usun, et kui inimene tunneb oma elus Jumala kutset vaimulikuks tööks, tasub tal kaaluda Seminari treeningut!

Tänu olgu Jumalale, sest see teeb alandlikuks. Ma ei pea lootma enda peale! Olen õppinud rõõmuga vastu võtma kõike, mida Jumal tahab anda. Kogudust juhtida ei ole olnud üldse lihtne, aga see on suurim õnnistus. See on mind õpetanud rohkem, kui oleksin osanud loota.

Eks kindlasti on vaja veel palju kasvada ja areneda. Hetkel siis Seminaris.

Kuidas sündis otsus tulla õppima Seminari?

Teatud inimesed ikka aegajalt kutsusid ja rääkisid, et ma võiks tulla Seminari õppima, kuid ma ütlesin alati väga ruttu ära. Ma arvasin, et see pole minu jaoks ja mul pole piisavalt aega sellega tegelemiseks. Kuid suvel enne Seminari tulemist tegin oma usuelus mõned väga halvad otsused. See oli segane periood, kus ma võitlesin häbi ja süütundega. Ma mõistsin, et mul ei ole lihtsalt piisavalt teadmisi selle kohta, mida kristlik usk sisaldab. Viimasel hetkel enne õppeaasta algust kutsus Indrek Luide mind väga konkreetselt ja tundub, et pigem minu kui Seminari huve silmas pidades. See oli mulle piisavaks julgustuseks. Teadsin, et meeleparandus tähendab ka edasi liikumist, seega otsustasin alustada õpinguid.

Milline oli sinu ettekujutlus õppetööst Seminaris?

Ausalt öeldes ma pidasin Seminari väga kuivaks ja igavaks kohaks. Ma mõtlesin, et see on vajalik siis, kui tahad saada targaks teoloogiks. Ennast pidasin rohkem action-meheks. Minu jaoks ei läinud need kaks asja omavahel kokku. Olen ka kuulnud jutte, et Seminaris pidid mõned kaotama oma usu. Ma ei osanud ennast näha sinna sobivana. Kui ma lõpuks siia õppima asusin, tulin alandliku hoiakuga. Nüüd on Seminar olnud mulle suureks õnnistuseks. Kindlasti katsub õppimine läbi ja paneb mõtlema asjade üle, mis varem tundusid väga paigas olevat. Aga see protsess on väga põnev. Mõistan, et teadmised on sama olulised kui action! Siis panen vähem puusse!

Oled õppinud nüüdseks 6 kuud. Millised on sinu muljed?

Viimased kuud on olnud lausa suurepärased, ma võin öelda, et see Seminari sessinädal kord kuus on nagu üks oaas tavarutiinis. See on väga värskendav ja jõudu andev kogemus. Muidugi tahavad vahepealsel ajal tegemist kodutööd ja vahel on raske seda aega leida.

Kaasvõitlejad õppurid on väga lahedad ja mulle suureks julgustuseks. Koos nendega on saanud palju rääkida ja arutada raskete küsimuste üle. Mõnikord on terve öö läinud muljetamise peale. See võib-olla on isegi parim osa.

Õppejõud on ka tasemel. Mõni on ikka sellist tarkust täis, et paneb imetlema ja kadestama- heas mõttes. See motiveerib õppima. Mõni teine jälle on päris igav, aga see vist käib asja juurde.

Kui vajalikuks pead neljapäevaõhtuseid mentorgruppe?

Olen saanud seal paljudele küsimustele vastuseid ja see on olnud minule väga oluline aeg.

Mida muudaksid sina Seminaris, kui saaksid olla Seminari rektor?

Ma leiutaks mingi masina, mis automaatselt laeb tarkuse inimese ajudesse. See vabastaks õpilased kodutöödest ja meeldiks kõigile. Aga kui see ei toimi, läheksin edasi olemasolevaga.

Kellele julgeksid soovitada Seminari õppima tulla ja miks?

Ma näen, et Seminar laiendab silmaringi ja annab hea aluse vaimulikuks tööks. Ma usun, et kui inimene tunneb oma elus Jumala kutset vaimulikuks tööks, tasub kaaluda seda treeningut!

Mis on sinu elus see valdkond, milles kõige rohkem sooviksid areneda ja kasvada?

Ma tahaksin, et mu sõnad ja teod läheksid järjest enam omavahel kokku. Olen väga tänulik Jumalale, et ta on juhtinud mind siia. Seminar on toonud palju selgust selle kohta, kes ma olen.