4/2010 Helle Liht, Kohila baptistikogudus
Umbes kolmkümmend kilomeetrit Tallinnast Tartu maantee ääres on Pandermäe talu. See on paik, kus meeste käed on ajast aega olnud tööst karedad ja naised ei ole peljanud lapsi sünnitada. Siin sööb pere pika laua taga ja kartul on alati omast käest võtta. Ning juba kolmandat põlve haritakse maad ja teenitakse Jumalat.
Vana-vanaisa Johannes Liht ja vana-vanaema Anete Liht olid esimesed, kes Pandermäele asusid ja sinna kodu rajasid. Vana-vanemate viiest lapsest jäi vanaisa Edgar kodutallu ja jätkas Pandermäe talu lugu nõukogude aja tingimustes koos oma abikaasa Marge ning laste Leeve, Varje ja Taaviga. Kolmeteistkümnest lapselapsest on Taavi see, kes vana-vanaisa jälgedes igal kevadel põllule läheb ja seemne maha külvab.
Pandermäe talu on näinud erinevaid aegu, aga kunagi ei ole siit puudunud töökad käed ja lahke pererahvas. Istume tänagi koos Lihti perega pika kaetud laua taga, seina taga köeb saun ja nooremate laste mängurõõmsad kilked kipuvad meie juttu varjutama. Minu küsimustele vastavad läbisegi vanaema Marge (72), isa Taavi (41) ja ema Liivi (38). Kolme vanema tütre, Greete (17), Adele (15) ja Hannelaga (13) saime ka jutuotsa peale, aga poegade Henry (6) ja Andre (2) lood jäävad ootama Teekäija tulevasi numbreid.
Nõukogude ajal olid talu maad natsionaliseeritud ja ega vanaisa Edgar saanudki palju põllutööd teha. Millal ja kuidas teie päris täisajaga talupidajateks hakkasite?
Taavi ja Liivi: Meie abielu algusaastatel käis Taavi tööl ja talutöid tegime põhitöö kõrvalt. Aeg oli ju selline. Tõsisemalt alustasime põllupidamisega 1993. aastal, kui hakati kunagisi maid tagastama. Isa aitas töödega kuni 1998. aastani, mil ta koju kutsuti. Siis pidime ise hakkama saama.
Marge meenutab huumoriga: Alustasime täiesti nullist. Kui võtsime esimese lehma, ei olnud meil lüpsikutki majas.
Taavi: Esimene traktor sai ostetud sugulastelt laenatud rahaga. Pikapeale sai laen tagasi makstud ja investeeritud uude tehnikasse. Praegu on meil kolme pere peale loodud ühistu. Kui alguses pusis iga mees ise, siis nüüd veame vankrit koos – ühel mehel on ühed vahendid, teisel mehel teised. Ühistu kaudu on meil omavahel kokku kasutada kaks kombaini ja mitu traktorit. Isiklikku maad on kolmkümmend hektarit, lisaks rendimaad ja ühistumaad. Ühtekokku tuleb tuhat hektarit, mida künda, kuhu külvata ja millelt saaki koristada.
Kas kogu selle maa, masinate ja töö kõrvalt jääb aega ka magada?
Taavi rehkendab tagasihoidlikult: Muidugi jääb, suur töö on käsil kaks kuud kevadel ja kolm kuud sügisel.
Liivi püüab tegelikku pilti maalida: Oh, ikka palju rohkem on tööd. Taavi vaatab kogu aeg, kustpoolt tuul puhub ja kas vihma tuleb, milliseid töid saab hetkel teha. Oma aja võtab ka vahendite planeerimine ja varumine. Kogu aeg on mõtted ja süda põlluga seotud.
Talupidamise amet ei ole kergete killast. Kas teie valik oli motiveeritud kutsumusest või pigem kohusetundest talu traditsiooni taaselustada ja edasi kanda?
Taavi: Ega põllutööd ilma kutsumuseta tee. On mitmed, kes aastate eest maid ostsid ning lootsid põldu harides kiiresti rikkaks saada. Tänaseks on nad valinud kergema tee. Minu süda on poisikesest peale maa küljes kinni olnud, olen nendel põldudel jooksnud ja üles kasvanud. Nüüd imetlen seda, kuidas kevadel vili tärkab ja varahommikused kastepiisad võrsetel sillerdavad. Ilusamat pilti on raske leida.
Liivi: Tööd tuleb muidugi teha tõsiselt, aga raske töö korvab see, et tulemus on varsti näha.
Taavi jätkab: Noorena on hinge jäänud meie endise kogudusevanema Kaljo Raidi jutlused. Mäletan lugu sellest, kuidas ta pani põlved põllu kõrval maha ja siis tuli hea vili. Tollal ei peetud ka ühtki lõikustänupüha Kohila koguduses ilma Marje Singi (viis) ja Milla Krimmi (sõnad) lauluta Ootaja. Esitus oli kombinatsioon koorilaulust ja Kaljo Raidi deklameerimisest. See on põllumehe laul ja selle sõnum on mulle siiani väga südamelähedane. Need on väga kallid mälestused ja kindlasti osa minu põllumehe kutsumusest.
Taavi meenutab laulu sõnu:
Ma seisan õhtupäikse kullas
ja terve päeva ootan Sind.
Mul küli möödas, terad mullas,
Ent ikka veel ma ootan Sind.
...
Saaks sirpi suruda Sul pihku
veel enne õhtukella häält.
Kui kannad mõnda uudset vihku,
näed lahkumas mind põllu pealt.
Kui te 1991. aasta augustis abiellusite, oli Eesti iseseisvus kestnud vaid mõne päeva ning endiste talumaade tagastamisest polnud veel juttugi. Kas talupidamise võimalus mõlkus meeles juba siis, kui te oma tulevikuplaane pidasite?
Liivi: Ei, sellel ajal ei teadnud me veel midagi ega teinud ka mingeid talupidamise plaane.
Taavi toob lagedale oma versiooni: Muidugi tegin ma plaane. Süda on mul ju lapsest saati maa küljes kinni olnud ja kui ma naisevõtuplaane pidasin, siis sai ka sellega arvestatud. Tulevane äiapapa, Heldur Rahurand, pidas juba siis talu ja Liivi on ju maalaps.
Liivi naerab ja arvab, et eks ta sealt seda särtsu saigi ning meheleminekul omakasu peal väljas oli. Ja lisab: Ma olin ju maatööga harjunud ega see mulle võõras olnud. Kui talupidamiseks võimalus avanes, otsustasime selle asja ikka ühiselt ette võtta. Üksi ei olegi võimalik talu pidada. Olime noored ja julget pealehakkamist jätkus ning maade tagastamise ajastus sobis ka hästi.
Milline on teie kokkusaamise lugu?
Marge võtab jutujärje üle: Olime ühel märtsikuul kutsutud Rahuranna Helduri (Liivi isa) 45. juubelile. See oli esimene kord, kui Kabakusse läksime. Väga talvine ilm oli, mäletan, et külm võttis isegi lilled ära. Kabakul oli laste rõõmuks kiiktool. Taavi oli sellal kümnene ja Liivi seitsmene. Seal nad siis koos kiikusid ja teised lapsed kilkasid: „Nad on armunud! Nad on armunud!"
Liivi naerdes: Ei seda laste asja saa tõsiselt võtta.
Taavi kavalalt: Ei tea midagi... See oli meie esimene kohtumine, midagi jäi südamesse ikka juba siis.
Liivi: Pärast seda olime sageli koos Loksa ja Valgejõe lastelaagrites, mis toimusid Liivia Kausteli eestvedamisel. Eks seal me sõprus arenema hakkaski.
Paulus ütleb oma esimeses kirjas korintlastele, et tema istutas, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada (1Kr 3:6). See on Pauluse võrdpilt põllutööst, mida ta kasutab koguduste rajamise ja kasvamise kohta. Kas see peab paika ka põllumehe elus?
Taavi: Olen kindel, et 51 protsenti põllumehe aktsiatest ehk siis enamusosalus on Jumala käes. Iga päev peab arvestama sellega, et kõik ei ole meie teha. Aga see ei anna põhjust Jumalat süüdistada, kui vili ikaldub. Jumala osaluses näen ikka tema õnnistust, mis teeb maa viljakandvaks ja laseb orasel tärgata. Ilma selleta ei oleks ka meie tööl mõtet. Ühistu teine pere, Eda ja Urmas, on Kose kiriku liikmed (EELK Kose Püha Nikolause kogudus) ja töötavad seal aktiivselt kaasa. Jumala osaluse tähtsuses oleme sama meelt ja jagame ühist õnnistust. Ja ega ühistu omanikki meie põhimõtteid võõraks pea, ta on Tartus ristitud ja kannab endas ususeemet.
Marge meenutab: Kommunismi ajal korrati ikka ja jälle loosungit „Meie ei palu looduselt armuande, meie kohus on neid temalt võtta." Aga meie oleme ikka kogu aeg olnud Jumala majapidajad ja tänulikult vastu võtnud looduse armuandi, mis tuleb tema käest. Jumala õnnistus on olnud seegi, et isegi kõige raskemal ajal ei ole me pangale kevadel võetud laenu võlgu jäänud.
Vanasti käisid talulapsed karjas, kas teie lastele ka talutöid jätkub? Tüdrukuid on ju traktori roolis nähtud küll?
Taavi ja Liivi: Tänapäeval on põllutöö nii mehhaniseeritud, et lastel pole seal suurt midagi teha. Traktor ahvatleb tüdrukuid küll, aga töö teeb ikka isa ära.
Hannela on pere muusik. Kuidas ühest talulapsest viiulimängija sai ja mis sulle selle juures eriti meeldib?
Hannela: Kuulsin lasteaias, et mu sõber mängis viiulit. Mina tahtsin siis flööti või klaverit õppida, aga muusikakooli katsete tulemusena pandi mind hoopis viiulit mängima. See meeldib mulle ka. Pillipiigade ansambliga esineme Folklooripäevadel ja välismaal käime ka palju. Oleme esinenud Soomes, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Austrias, Ungaris, Serbias, Bosnia-Herzegoviinas ja Horvaatias. Kevadel läheme veel Moskvasse ja uuesti Tšehhimaale.
Küsimusele „Kui palju sa harjutad?" vastab hoopis ema: Eks ta harjutab siis, kui on vaja esineda. Aga pilli võtab kätte ise, piitsaga teda utsitama ei pea.
Hannela: Pillipiigade ansamblis meeldib mulle kõige rohkem see, et olen leidnud head sõbrad ja saab palju reisida. Kohila koguduses meeldib mulle ka mängida, aga seal on teistsugune repertuaar. Folkmuusikat ma seal eriti ei mängi.
Adele joonistab. Mitu aastat sai käidud kunstikoolis ja kuigi täpselt veel ei tea, on tulevikuplaanidki mingil moel kunstiga seotud. Adele, kust sa oma joonistuste ideed leiad?
Adele: Ideed lihtsalt tulevad, elust endast. Vahest vaatan netist ka erinevaid asju, aga põllu pealt mina küll inspiratsiooni ei leia. Sellel pildil on silm (vaata pilti!), milles peegeldub avatud uks. See tähendab, et alati on väljapääs.
Taavi pakub tütre pildi tõlgendamiseks oma versiooni: Mina näen sellel pildil Jumala silma. Ja vaadates Jumalale leiame alati avatud ukse, kust oleme kutsutud sisse astuma.
Adele on isa tõlgendusega rahul.
Greete on esimene, kes kodunt Tallinnasse 10. klassi õppima läks. Kuidas üks maatüdruk linnaeluga harjub?
Greete: Alguses oli vahva, aga siis hakkas igav. Olen harjunud suure pere eluga, aga linnakorteris elan üksi. Kuid hea on see, et saan iseseisvat elu õppida. Ja igavust peletasin sellega, et otsisin endale igasuguseid tegevusi. Nüüd käin Living Stone kooris laulmas. Mulle meeldib laulda, aga Living Stone koor ei ole ainult laulmine. Kooriproovis jagame iga kord ka vaimulikku sõnumit, palvetame ja ülistame koos Jumalat. Saan ka ennast heade lauljate kõrval arendada ja neilt õppida.
Kohila koguduse kohta leiavad tüdrukud koos, et see on kõige kodusem kirik, sest seal on kõik sõbrad ja tuttavad. Seal on ka kindlam tunne ja selle kaudu on hea Jumalat kogeda.
Saula peres elab kolm põlvkonda koos ühe katuse all. Seda ei tule tänapäeval enam tihti ette. Kuidas hakkama saate ja kas see on õnnistus või õnnetus?
Marge: Erinevate põlvkondadega kooselamine tasakaalustab elu. Olen Taevaisale väga tänulik, et mul on lapsed ja lapselapsed, ja et saan nendega oma elu jagada.
Liivi: Inimestel on erinevad vajadused, aga erinevate põlvkondadena koos elades ei saa keegi meist keskenduda ainult iseendale. Teistega arvestamist on palju rohkem ja seda on vaja õppida. Igaüks meist näeb ja teeb asju omamoodi, seda kuuldes-nähes ning sellest rääkides saame aru, et ka nii on võimalik. Erinevate põlvkondade kooselu on väga rikas. Ja praktilise poole pealt on tore ka see, et lapsed on alati hoitud ja lapsehoidjat pole vaja kaugelt otsida.
Liivi jätkab: Lapsena kuulsin tihti, kuidas minu vanemad oma laste ja lastelaste eest palvetasid. Siis ei saanud ma sellest aru, sest lapselapsi ju polnudki veel. Aga täna tean, et need on just vanemate ja vanavanemate palved, mis meid kannavad. See innustab meidki juba praegu palvetama järeltulevate põlvede eest, sest palved kannavad Jumala õnnistuse vilja läbi aegade.
Pandermäe talu perega ajas juttu Taavi onutütar Helle, üks Johannese ja Anete kolmeteistkümnest lapselapsest.