10/2010 Leho Paldre, Kolgata koguduse pastor
Astrid Teekel on särav ja toimekas usklik vanaproua. 83aastase elvalanna suhtlusring on lai ja kasvab ikka veel: lastelastelastest kuni linna võimlemisklubini, kogudusekaaslastest kuni luuleringini. 35 aastat teenis ta oma pastorist abikaasa kõrval kaasa seitsmes eri koguduses koorijuhi, laulja ja lihtsalt majahoidjana. Nüüd töötavad pastorina tema kaks poega: Siim Tallinna Olevistes ja Toivo Võrus. Astridi elus on palju värve, mis elusügises on kuldse tooni saanud.
.Vaimulikud luuletused linna võimlejatele
Astridi kõige värskem uus suhtlusring on Elva linna eakate võimlemistund. „Läksin võimlema, et linnaprouadega tuttav olla," ütleb Astrid pool-muigamisi. „Hiljem, jõulude ajal, tegid nad mulle ettepaneku: Astrid, loe midagi!" Nii ta siis luges vaimulikke luuletusi – nende meeldejätmine on tal kergelt tulnud.
Üks kord kuus tegutseb Elva linna raamatukogu kaminasaalis eakate luulering. „Mind on ka sinna kutsutud. Ma ise pole ühtegi luuletust kirjutanud, aga luulet, mida lugeda, jätkub: Silvi-Astrid Mickelin, Teedy Tüür, Peeter Sink, Laine Sundja ja paljud teised on hea sõnumi luulekeeles edasi andnud. Miks siis mitte neid lugeda?! Lõpuks väike tee või kohvijoomine ja suhtlemine."
Rahvusliku vabanemise ajast meenutab Astrid viieaastast perioodi 1990ndatel, kui teda kutsuti Elva lasteaeda piiblilugusid rääkima. Sellest sai iganädalane tegevus. Hiljem jäid külastused pühadega seotuks. Kuidas täpselt Jumal seda kõike on saanud kasutada, jääb maa peal teadmata. Aga ühte vilja ta teab küll: aastaid hiljem oli ühe tollase lasteaialapse emal rasked ajad ja ta tahtis Jumala poole palvetada. Siis oli laps see, kes teadis Astridi poolt lasteaias õpetatud Meie Isa palve sõnu ja ütles need emale ette. Nii poeg kui ema on nüüd usklikud.
Kuidas lapsi kristlikult kasvatada
Astridi ja tema abikaasa Paldori enda peres kasvas kolm poissi: Siim, Toivo ja Ürgo. Püüan teada saada, mis on kristliku lastekasvatuse tarkused, mida tasuks teistele edasi anda. „Eks me teame kõik, kuidas peame kasvatama," nendib Astrid. „Aga kuidas nad kasvavad, on iseasi."
Üks asi on kindel: lastele tuleb algusest peale Jeesusest rääkida, mitte oodata, kuni nad ise hakkavad otsima. Astridile meenub seik poeg Toivo lapsepõlvest: „Toivo oli kooliajal haige, jutustasin talle Jeesuse elulugu. Ka mulle endale oli see jutustamine tookord nii suur elamus, et isegi leivamurdmisel pole sellist elamust saanud!" Loomulikult ei saa vägisi kedagi usklikuks teha: „Iga laps läheb oma teed, palju on pisaraid – aga kui tuleb palvevastus, siis on rõõm suur."
„Keskmise poisi Toivoga oli kõige vähem tegemist. Teistega oli tunne, et ei oska kasvatada – aga Jumal on armu andnud." Tõepoolest, Toivo Teekel on juba aastaid Võru koguduse pastor. Siim Teekel aga EKB Liidu suurima, Oleviste koguduse vanempastor. Kolmanda poja, Ürgo eest tehti kogu elu jooksul palju eestpalveid. Kui ta suri, siis leiti ta põlvedelt. „Mul on usk, et ka palved tema pärast said vastatud."
Nüüd, vanavanaemana, vaatab Astrid noori emasid hoopis teise pilguga. „Mõtlen küll vahel, et ma teeksin nii või naa. Aga kui ise oled ema, mitu last käe otsas, ja aeg sunnib tagant, siis pole alati aega olla hell ja õrn." Ta meenutab, et küll ta isegi on laste peale karjunud. „Aga ega karjumine ei aita midagi. Olen lapselt konkreetselt andeks palunud: see asi, mille pärast ma karjusin, oli õige, aga mu toon oli vale."
Üks seik meenub lapselastega olemisest. Ema-isa olid mitmeks päevaks ära läinud. Eelviimasel päeval jonnis viieaastane laps kõvasti. Sellele järgnes veel konkreetne pahandus. „Võtsin siis vaasist kaseoksa, läksime teise tuppa ja palusin lapsel vitsalöömiskoht valmis panna. Laps ei hakanudki vastu, vaid tegi, kuidas nõutud." See võttis vanaema südame haledaks. „Lõin vitsaga iseendale kolm korda vastu sääri ja ütlesin: Vanaema ja Jeesust ei saa võrrelda, aga Jeesus tegi meie eest samamoodi." Veidi hiljem õhtupalves ütles viieaastane laps väga konkreetselt: „Jumal, anna mu patud mulle andeks." Astrid õhkab: „Kui nii südamest tulevaid palveid vaid rohkem oleks."
Vastamata palveid nagu polegi
Tunnen huvi, kas tal on ka palveid, mis on jäänud vastamata? Astrid mõtleb seepeale päris mitu hetke. „On värskeid asju, mis on veel vastamata," lausub ta siis aegamisi. Aga vanemate asjade kohta ei tulegi nagu meelde. „Kui usume, et Jumala tahtmine sündigu, siis ei tule mõtet, et miks läks nii või naa." Jumala lõputu usaldamine kordub Astridi jutus ikka ja jälle. See ei tähenda seda, et kõik oleks elus lilleliselt läinud. Selle taga on veendumus, et nii nagu Jumal laseb minna, nii ongi kõige parem. „Olen saanud üle oma palvete!"
„Siimu pärast oli palju palutud," meenutab ta oma poja noorpõlve, mis vahepeal Jumalast kaugele kulges. „Kutsusin teda palmipuudepühal Elvasse. Laulsime kooriga. Ma palvetasin kogu südamest, et Jumal räägiks temaga." Edasi andis Jumal erakordse kinnituse. Kui koor laulis lõpulaulu viimase salmina „Kui taevatemplis laulame kord Talle kiituseks..," siis öeldi mulle südamesse, et me laulame kord Siimuga koos taevatemplis. Sellest ajast hakkas Jumal temaga tegelema ja jõulude ajal andis Siim oma elu Jumalale."
Pastori abikaasana seitsmes koguduses
Üle poole sajandi tagasi, 1953. aastal, tegi pastor Osvald Tärk tollal Tallinnas elavale noorele abielumehele Paldor Teekelile ettepaneku minna pastoriks Kagu-Eesti nurka Moostesse. 26aastane Paldor kostis esmalt: „Kui see on Sinu vaimulik selgus, siis olgu peale, aga mina sinna minna ei taha." Võeti palveaega. Koguduste liidu juht Johannes Lipstok kutsus usuvendi Olevistesse palvetama selle teema pärast. Peale palvet jagas igaüks, mida ta tunneb olevat Jumala tahe ses asjas. Osvald Tärgil oli siis prohvetlik kuulutus: „Nad saavad väga palju kolida ja lõpuks läheb vaja ka vene keelt." Enamik teisi vendi ka kinnitas Mooste-kutset. Nii oli siht selgeks saanud. Pealinnast koliti maakohta, kus polnud elektrit ega kraanivett, küll aga tegus kogudus ja jumalariigi töö.
Astrid meenutab, kuidas nad kartsid, et prohvetlikus sõnas mainitud rohke kolimine ja vene keele vajadus tähendab Siberisse saatmist. Aga tegelikkuses tuli karjaseametit pidada seitsmes Eesti koguduses ja viimastes kogudustes oli venekeelseid liikmeid. Tallinna Kalju kogudusega samas hoones kogunes venekeelne kogudus, Võrru oli aga kolinud usklikke venekeelseid volga-sakslasi.
Nii rändas Astrid koos abikaasaga 35 aastat mööda Eestimaad kogudusest kogudusse – kuni Paldori surmani. Tundsin huvi, kuidas nad said Jumalalt selgust, et tuleb järgmisse kohta minna. „Teist korda Moostesse minek oli Paldori selgus, samuti Keilasse minek. Võrru-mineku osas andis Jumal selguse vanale vennale Mõttusele." Aga eks oli ka muid mõjutegureid. Paldor oli suur ehitaja. Igal pool võeti tema ametiajal ette palvela juurdeehitusi, Elvas valmis suisa uus palvela.
Ega sagedane kolimine perele lihtne ei olnud. „Ma ei muretsenud. Näljas me pole olnud," tõdeb Astrid taas Jumalat usaldades. „Moostes oli kolhoosiajal raske, aga vaesusetunnet ei olnud." Samasuguse usaldusega vaatab Astrid ka tulevikku: „Eurot ei oska ma ka karta. Usaldan Jumalat."
Jumalda usaldamine lapsepõlvest surmani
Jeesuse usaldamine- uskumine on Astridi jaoks tulnud loomulikult. „Miks ma usun? Minu jaoks on suurem küsimus: miks inimesed ei usu Jumalat!"
Astridi enda usutee algus ulatub varasesse lapsepõlve. „Olin kaheaastane, kui ema sai usklikuks. Kui laps võetakse kogudusse kaasa, siis võtad lihtsalt omaks." Nii saigi Kohila baptistikogudus Astridi jaoks varakult omaseks. „Kaheksa-aastaselt andsin elu Jumalale." Mõni aasta hiljem ta ristiti – üheks kaasristitavaks oli Uudu Rips, kes töötas Võru koguduse pastorina pärast Paldor Teekelit.
„Kas Sul on olnud ka surmakartust?" küsin Astridi käest. Astrid vastab sellele küsimusele hoopis teises nurga alt: „Surmakartust... Võibolla usutee alguses. Aga hiljem on olnud põnevust. 1992. aastal leidsin oma tervise juures ühe vea," räägib ta entusiastlikult. „Ma laulsin öösiti, ootasin äraminekut." Need sõnad ütleb Astrid praegugi lootusrikkalt, säraga. Ta lisab: „Muidugi ei tea, kuidas see hetk võib tulla: võibolla on valusid, võibolla oled üksinda. Aga selle mure olen andnud Jumalale üle. Ükskord panin mõttes kokku inimesed, kes on ette läinud. Igavene õndsus on tore kokkusaamine!"
Ka selle teema juures pöördub Astridi mõte nagu iseenesest teiste inimeste peale: kuidas rääkida nendele Jeesusest, nii et nemadki õndsaks saaksid. „Ma puutun inimestega palju kokku. Ootaks ju, et kui räägin Jeesusest, siis keegi tuleks usule. Aga mäletan, kuidas pastor Kaljo Raid Galaatia kirjast jutlust pidades kord ütles, et igaüks meist tõmbab teiste jaoks otsekui ühe pintslitõmbe. Alles mitme inimese peale kokku saab Kristuse kuju inimese ette maalitud. Nii ma mõtlen, et ehk saan ka mina mõne pintslitõmbe teha."
Astrid Teekel on olnud koguduste koorijuht ja solist
Astridi abikaasa oli pastor Paldor Teekel
Kogudused, mida Paldor ja Astrid koos teenisid
1953-56 Mooste
1956-59 Tapa ja Lehtse
1959-63 Mooste
1963-1967 Keila
1967-1974 Võru
1974-78 Tallinna Kalju
1978-1988 Elva (kuni surmani)
Astridil ja Paldoril sündis kolm poega: Siim, Toivo, Ürgo, kellest viimane on juba igavikus
Astridi palve kandis Villu elus vilja
Villu Märtin käis Elva lasteaias siis, kui Astrid Teekel seal 1990ndatel piiblilugusid õpetas. „Astrid on näide sellest, kuidas kristlane künnab ja vilja kannab," meenutab Villu. „Lasteaias käis ta rääkimas lugusid Jumalast. Muuhulgas õpetas ta meile selgeks Meie Isa palve. Ma palusin seda juba enne, kui ma ise kristlaseks sain. Õpetasin seda 15aastaselt ka oma emale, kui tema sai päästetud. See oli kümme aastat pärast seda, kui Astrid oli seda mulle õpetanud."