04/2012
Käesolev Teekäija erinumber on pühendatud Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari asutamise 90. aastapäevale. Sel puhul usutles Eve Saumets tänase Seminari rektorit Margus Kaske.
Oled Seminari rektori ametis olnud kolm aastat. Millised tunded valdasid Sind, astudes rektorina esimest korda üle läve ja mida tunned täna?
See on keeruline küsimus; aeg läheb kiiresti, kõiki tundeid enam ei mäleta. Ilmselt olid „kuumad" tunded, sest oli juulikuu ja väga soe aeg.
Eks see mõnevõrra keeruline siiski oli, sest olin ju selles koolis õppinud ja Seminarile kaasa elanud, astusin ilmselt selle teadmisega üle läve, et ma olen nüüd rektor samas koolis. Mõtlesin, kuidas laabub koostöö õppejõudude, kooli omaniku EEKBK Liiduga ja kogudustega. Tänu Jumalale on see hästi toiminud. Arvan, et minu jaoks on tänaseks asjad rööpasse loksunud; olen saanud teha seda, mis on olnud minu kohustus. Loomulikult oli mul ka oma nägemus Seminari tulevikust, kuid mul ei olnud oma „agendat", mida tulin siia saavutama, lähtusin pigem sellest, mis on rektori ülesanded. Kõige põhilisem on ikkagi vastutada asutuse toimimise, kestmise ja arengu eest. Minu esimese rektori-aasta ajal hakkasime koostama arengukava – see pani intensiivselt töösse sisse elama. Samas kujundas ühise tulevikuvaate. Ükski asutus ega organisatsioon ei saa olla suurem kui ta parajasti on, ta elab omas arengurütmis ja mul on hea meel, et olen seda rütmi suutnud tagada ja käigus hoida. Seminari arengurütm on seotud ei millegi muuga kui kogudustega: me oleme koguduste kool. Me lõpetajad ja õppejõud töötavad kogudustes, sisseastujad tulevad kogudustest. Oleme aastate jooksul viinud mitmeid koolitusi läbi kogudustes, näiteks Viimsis, nüüd ka Kärdlas. Mitmeaastane viljakas koostöö Oleviste piiblikooliga on andnud viimastel aastatel palju lõpetajaid. Mul on hea meel Seminari saavutuste üle, kuid olulisem on tegelikult kurss, millel liigume.
.Oled lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ja tegutsed koorijuhina Jõgeval. Kas koori juhtimine erineb kooli juhtimisest?
Ühe tähe võrra erineb... On sarnasusi ja erinevusi. Juhtimistegevus on sarnane: peab motiveerima inimesi ja võtma sellest kollektiivist välja, mis seal parajasti sees on. Kooriga on nii, et mina ei hakka lauljatele sisendama viisipidamise oskust, see on neil juba olemas. Kuid interpreteerimise ja arengu küsimused on dirigendi roll. Koor ei interpreteeri, seda teeb dirigent. Töökollektiivis on samuti peidus teatud potentsiaal ja minu kui juhi ülesanne on selle avanemiseks luua sobiv keskkond.
Kas Sul on absoluutne kuulmine (inimese võime määrata helikõrgusi ilma muusikariista abita – toim.) ja kas Seminari rektoril võiks seda vaja 
minna?
Kui mõelda, et Seminar on vaimulik õppeasutus ja ma olen pastor, siis võiks olla küll absoluutne kuulmine – Jumala hääle absoluutne kuulmine. Aga tegelikult on absoluutse kuulmisega nii, et see võib ära kaduda, tuhmuda, kui seda ei rakenda. Teisalt on olemas ka õpitav absoluutne kuulmine. Tead lihtsalt oma kogemuse kaudu, milliste helikõrgustega on tegemist. See kujunes mul välja oma õpingute käigus, isegi tänaseni häälestan näiteks kitarri „kõhutunde" järgi. Juhtimise poolelt ka – kujunevad välja teatud töövõtted, vilumused, kuidas juht kuuleb seda häält, mis tuleb inimestelt ja kollektiivist. Kusjuures sageli pole see hääl sõnades kuuldav. Teisalt on muidugi loomulik, kui me kollektiivis väljendame oma ootusi sõnutsi ning on loodud selleks avatud ja sundimatu õhkkond.
Jeesus ütles: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!" (Mk 9:35) Kas see kirjakoht on Sulle kui juhile aktuaalne?
Arvatavasti on juhil kiusatus olla mitte niivõrd teiste teenija, kuivõrd panna teised tööd tegema ja ise seista kõrval ning olla lihtsalt juht ja vaadata, kuidas ülesanded lahenevad ilma tema sekkumiseta. Tegelikult on nii: kes tahab juht olla, peab kõvasti tööd tegema. Kõige suurem töö on muidugi iseendaga: kuidas end distsiplineerida, kuidas järgida päevakava jne. Mul on tulnud Seminaris teha asju, mida suure kooli rektor tavaliselt kunagi ei tee. Meil on väike kool, väike riik, väike rahvas, väike koguduste liit ja väike kogukond, me võime olla kõik üksteise teenijad. Paulus ütleb ka, et „vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette". Arvan, et teenimine algab eelkõige hoiakust.
Milline oli Sinu lapsepõlvekodu ja missugused väärtused oled sealt kaasa võtnud?
Kasvasin üles Paide linnas. Meil oli suur pere: kuus last (viis venda ja üks õde). Eks lastetuba jätab oma jälje ja näen vahel oma töös, et mind ahistavad mu enda hoiakud; saan aru, et ma ei suuda olla keegi teine kui just see, kelleks ma olen kujunenud. Aga see pole fataalne ring, enesega tööd tehes on võimalik saavutada olulisi asju, mida töös on vaja. Ilma tööta ei tule midagi. Pereväärtustest tuleb esimesena ette vagadus. Ma jõuan ikka ja jälle teatud situatsioonides sinna välja, et minus on lapsepõlvest pärit vagadusharjumus, pietistlik suhtumine teatud asjadesse. Tean, kuidas mu vanemad kogudust teenisid, kuidas nad pühendasid iseennast Jumala riigile – see on jätnud mulle jälje ja arvan, et olen kaasa saanud palju positiivset. Lapsepõlve kasvatus on kujundanud südametunnistuse hoiakud, Jumalale tuleb anda oma parim. Mul on meeles, kuidas isa pidi kogudusele puid muretsema ja ütles, et kõige parem on ikka kasepuu ja see tuleb kogudusele tuua.
Kodust olen väärtusena kaasa saanud kohusetundlikkuse. Kui lapsena pidin käima koguduses, siis ei tahtnud seal alati olla: mulle meeldis ikka õues joosta, sest teised lapsed olid ju seal. Nende vanemad lubasid neid õue, minu vanemad ei lubanud. Pidin istuma isa kõrval ja mõnikord lausa igavusest piinlema, aga teisalt ma kannatasin selle poolteist tundi välja. Oli tore, et olin lapsena oluline koguduses vanemate inimeste jaoks. Mitte, et kõik mulle kommi oleks andnud, aga see tunne, et laps on ka tähtis ja oluline – selle sain lapsepõlvest kaasa võtta ja tahan seda edasi jagada.
Õppisid Seminaris ja leidsid siit abikaasa Tiina. Räägi veidi oma perekonnast.
Õppisime tõesti koos Seminaris ja abikaasal oli mõte ikka religioonipedagoogikat rakendada. Paraku on tegelik elu selline, et Tiina töötab meditsiiniõena, ta on Jõgeva Polikliiniku südamekabineti õde ja tegeleb ka koduõendusega. Koguduse töös on tema roll vastutada pühapäevakooli töö korraldamise eest. Meil on kaks last – Raul-Markus on 9-aastane ja Karoliina 7. Lapsed astuvad seda rada, mille vanemad on loonud, tähtsad on vaimsed väärtused. Raul Markus tegeleb spordiga – käib tennisetrennis – kuid talle meeldivad ka raamatud, eriti entsüklopeediad. Tänapäeval on palju head kirjandust, mis rahuldavad lapse huvi. Karoliina õpib muusikakoolis flööti, tema hinges on muusika. Elame Jõgeval (seal on suhteliselt mõistlikud kinnisvara hinnad, kes tahab sinna head eluaset soetada, tehku seda kindlasti).
Astusid ise ka veel Tartu Ülikooli doktorantuuri teoloogiat õppima, mida Sa arvad baptisti jutlustaja Charles Spurgeoni ütlusest: „On parem olla Kristuse patsient kui teoloogia doktor."
Minu uurimisteema on uus leping ja kuidas see Uue Testamendi kirjades avaldub. Uus leping viib otse Jeesuseni ja ma ei näe siin konflikti Kristuse ja usuteaduse vahel. Teoloogia kui teadus on väga põnev, ta on endiselt värske, sest selle allikas on värske. Sealt on veel palju ammutada. Jumal lõi inimesse teatud potentsiaali ja see väljendub ühiskonnas kõikjal, kus leidub uurivat inimmeelt. Jumal loob ka usuteaduse kaudu midagi uut. Siinkohal sobib meenutada Jeesuse tähendamissõna kalapüügist – sellest, kuidas jumalariigi võrk tõmbas välja mitmesuguseid kalu, osa tuli ära visata. Eks teoloogia kui teadus ole ka suur võrk, mis püüab kalu ja usun, et Jumal annab meile tarkust nende kalade söömiskõlbulikkuse osas.
Olukorrad haridusmaastikul on keerulised, kas Seminar tähistab kõrgkoolina oma taasavamise 25ndat aastapäeva aastal 2014?
Kindlasti tähistab. Kui mõelda Seminari töö ja panuse peale, siis on nii palju ilusat vilja, et seda lausa peab tähistama. Mistahes juubel ka ei oleks, võime tänada Jumalat selle hea eest, mida ta on lasknud esile kerkida. Meie Liit ja kogudused vajavad endiselt töötegijaid ja see vajadus ei katke, pigem süveneb aja jooksul. Seminaril on seega jätkuvalt oma koht ja selles ma ei kahtle.
Ülikooli rektoreid valitakse professorite seast, Seminari rektoreid pastorite hulgast, kuidas Sina ühildad endas hingekarjase ja haridusbürokraadi?
Kui loeme Piiblit ja võtame tõsiselt seda, mida Jumal ootab meie käest, siis peame olema oma tööasjades korrektsed, see austab Jumalat. Tõsi, bürokraatiat vihkab enamus inimesi ja me taunime, kui mingi bürokraatlik mehhanism kasvab ja areneb. Samas tähendab areng, et organism liigub lihtsamast keerukama struktureerituse ja mitmekesisema liigendatuse poole, see omakorda eeldab paratamatult bürokraatia kasvu. Me näeme bürokraatiat ühiskonna paljudes valdkondades ja enamasti see ei meeldi meile. Seminar ja Liit peaksid olema talupoja mõistusega, ei tohiks üle pingutada. Paraku kaitseb bürokraatia aga meid endid. Karjane peab hoolitsema karja eest. Kui ma lasen bürokraatial isevoolu teed minna, siis see näitab, et ma ei hooli oma karjast, ei kollektiivist ega Seminari tulevikust.
Oled Jõgeva baptistikoguduse pastor, kas sealt tuleb järelkasvu ka Seminarile?
Ma loodan, et ka meie koguduse noortest kasvab Liidu töötegijaid, selleks tahan anda oma parima.
Olen varem kaasa töötanud mitmetes erinevates kogudustes – Olevistes, Tartu Salemis koguduse tööpunkti rajamisega seoses ning noorte- ja koorijuhina, samuti Paide koguduses, Lehtse koguduses, kus mind ordineeriti diakoniks, Sadala koguduses. Mul on kujunenud teatud arusaam, mida kogudus tähendab ja milliste küsimustega seisavad silmitsi koguduste vaimulikud nii suurtes kui väikestes kogudustes. Jõgeva kogudus asetseb minu jaoks kusagil linna- ja maakoguduse tüübi vahepeal, ta on eripärane. Kogudus on väike – 36 liiget. Kui mõelda neile, kes on igavikku lahkunud ja juurde tulnud, siis kogudus on tegelikult kasvanud rohkem kui kaks korda. Samas oleme täna ikkagi küsimuse juures, et meil ei ole töötegijaid piisavalt. Peame vaatama, et me ei koormaks oma tegijaid üle, sest pühapäevast pühapäeva lastetunni läbiviimine ja koguduses pidev pisiasjade eest hoolitsemine on siiski keeruline ja raske, kui see kõik on ühe inimese peal. Oleme püüdnud neid ülesandeid jagada, aga mina pastorina (ja kooli juhina) valutan oma südant selle pärast, et inimesed teevad rohkem kui nad tegelikult suudavad. Sellest on mul kahju. Kuigi jah, Jumala Sõna ütleb, et palk on taevas, aga me ei tohi oma kaastöölisi ära kurnata. Noortetöös on meil hetkel kaasa löömas umbes 15-20 noort. Tahan, et noored kohtuvad Jumalaga ja annavad oma elu talle üle. Mul on hea meel, et mitmed ongi seda teinud.
Tähistad 15. aprillil „ümmargust" sünnipäeva. Kas näed elus tehtud valikutes Jumala plaani ja juhtimist, kas oled seal, kus pead olema?
Usun, et Jumal on armuline. Olen oma elus näinud seda, et mõnikord Jumal justkui käitub minuga jõulisemalt ja ütleb, mida ma ei peaks tegema ja kuidas ma peaksin elama. Näen ka, et Jumal lubab inimestel otsustada ja mõnikord lubab otsustada ka valesti. Sellel on muidugi omad tagajärjed. Usun ka seda, et nendest valedest otsustest, mida inimene teeb, on väljapääs Jumala abiga. Oma töökarjääris olen näinud Jumala juhtimist ja usun, et see on jätkuvalt nõnda. Kui ma vastan Jumala kutsele „Kas sa tahad mind teenida?", siis ta kannab edasi. Praeguses vanuses võib arvata, et paljud küpsed tegemised on veel ees. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui annad end Jumala kätte, siis pead teda usaldama ja tuleb end lasta temal juhtida.
Sünnipäevaks soovitakse ikka tarkust, õnnistust ja jõudu, mida soovid Sina Teekäija lugejale?
Armastage inimesi, teenige Jumalat, sest tema armastamine väljendub teenimises ja tema käskude pidamises. Samuti soovin Teekäija lugejatele, et nad suudaksid ahvatleda oma sõpru lugema Teekäijat. Ning lõpuks, jumalariik vajab töötegijaid ja Jumal kutsub igaüht pühendama end temale. Jumalariigi töötegijad õpivad Seminaris – tule ja ühine nendega!