Ennäe inimest – portreekunstnik Aapo Pukk

10/2012
Tõnu R. Kallas, Tallinna Kalju kogudus

Järgnev lugu on sündinud Aapo Puki juubeli puhul. Tema 50. sünnipäevale on
pühendatud ka Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis ja fuajeegaleriis avatud näitus, mille kohta kunstnik ise on öelnud, et see on tagasivaade poolelt teelt.

Kaheteistkümne aasta eest oli Aapo Pukil ainulaadse nimega näitus „Minu kogudus". Selle näituse korraldamise aeg oli kunstnikule ühtlasi ka loominguliste otsingute aeg. Ja näitus ise tema esimene teadlik väljaastumine kristlasena, kes on juba õppinud kõiges Jumalale lootma. Kuid identiteedi otsing kristlase ja kunstnikuna jätkub.

Kolmandal oktoobril käesoleval aastal Rahvusraamatukogus avatud näituse nimi on aga „Ennäe inimest" ja on üks Aapo Puki juubeliaasta ekspositsioonidest, hõlmates kunstniku viimase kümnendi portreeloomingut. Oma modellidega (kes kõik pole sugugi eestlased) suheldes ja neid maalides on kunstnikku haaranud tunne, nagu loeks ta rikast partituuri, mida tuleb veel läbi mängida. Märkimisväärne on Puki küpsemine nii kunstniku kui kristlasena, millega kaasnevad rikkalikud elu- ja loomingukogemused.

.


Viieaastane viibimine Californias tipnes maineka kunstiväljaande International Artist 09 2010 harmony fatherMagazine'i peaauhinnaga. Auhinnatud portreed „Harmony oma isaga" võib näha ka näitusel. Käesoleval aastal pälvis Ameerika Portreekunsti Ühingu rahvusvahelisel portreevõistlusel teise auhinna portreemaal „Kooritüdruk" (tütarlaps Tallinna Jaani kiriku koorist, Anne-Mari Velling).

„Ma olen vahel hämmastunud, et kui ma maalin head modelli, siis tulevad ka värvid ilusamad."

Kümmekond aastat tagasi ütles Aapo Pukk, et kõige rohkem meeldib talle maalida vanu inimesi. Ta tunneb, et vanadusest kortsus nägu on vaid materiaalne osa vaimsest inimesest, kes on ikkagi ilus ja rikas. Maalimise kaudu võib jõuda selleni, et vana ja väeti polegi enam nii vana ja väeti. Kortsud on otsekui elutee vaod. Kunstniku ülesanne on neid eristada ning vähemtähtsad ähmastada. Siis saab neist vaid pindmine võrgustik, otsekui pits valgel pluusil. Kuid samas peab kunstnik saavutama sellise tasakaalu, mille nimi on SELLE INIMESE NÄGU. Kortsud ei ilmu juhuslikult inimese näkku, vaid nad valmivad sinna.

 

07 2012 amalie laane

 

Nii tuleb näitusel mõjukalt esile Amalie Laane portree. Tema nägu on nii kortsuline, et rohkem kortse sinna lihtsalt ära ei mahuks. Mustamäe sotsiaalmajas elava Amaliega kohtus Aapo Pukk Nõmme turu väravas. Kuid vana naine ei tahtnud modelliks tulla, sest ta oli ennast juba maha kandnud. Ometi on ta kogu aeg Jumalale mõelnud. Ja nii maalis Pukk teda fotode järgi. Aga ikkagi oli Amalie ellu tulnud kunstnik, kes jäädvustas lõuendile tema kortsulise palge. Ja Aapo ütles talle: „Kui meid viiekümne aasta pärast pole enam olemas, siis saavad inimesed seda portreed vaadata."

Aapo Pukk tunneb, et ta on kogu aeg elanud kunstimaailmas. Ta pole kunagi sealt ära olnud, olles sõna otseses mõttes sinna sündinud, sest tema esimeseks elupaigaks sai olude tahtel Tartu Kunstikooli õpetajate tuba. Kunst tuli temasse koos emapiimaga, rääkimata siis veel isast Aleksander Suumannist (ehk lihtsalt Sassist) – kunstnikust ja kirjanikust. Ema Lainet peab Aapo „super kunstiõpetajaks ja metoodika kuningannaks". Ema viis poja sageli kunstinäitustele, osates temas kunsti vastu tõelist huvi äratada.

Kunstiõpinguid alustas Aapo üheksa-aastaselt Tartu Lastekunstikoolis. Kunstiinstituudi graafikaosakonna lõpetas ta 1986. aastal. Tol ajal peeti graafikat küllaltki elitaarseks erialaks. Ja Aapo tundis, et temagi peaks selle üle uhke olema, kuid peagi mõistis, et uhkusega pole siin midagi peale hakata, nüüd tuli vaid tööd teha.

Aapo Pukk on kujunenud silmapaistvaks portreekunstnikuks just viimasel paarikümnel aastal juba vabas Eestis. Ja Aapole 2011. aastal Eesti Kunstnike Liitu astumiseks soovitust andes nimetas Liidu president Jaan Elken teda kvaliteetportretistiks. Nii on ta kogu aeg olnud traditsioonilise portreekunsti viljeleja, kes pole kaasa läinud modernismi ideoloogiaga.

Aapo meelest on maalikunst tihedalt seotud sõnakunstiga. Pildi maalimine on millegi sõnastamine, avaldudes kunstniku valitud kujundites. Aapo isa on öelnud: „Kui ma pole maalinud või luuletanud, ei julge ma tänavale minna." Oma isa hingesugulasena tunneb Aapo sedasama. Ta on ennekõike KUNSTNIK. See on tema saatus ja valik. Ja kui midagi on valmis saanud, täidab see kunstniku peaaegu täiusliku õnnetundega, mis sunnib samasugust seisundit ikka uuesti ja uuesti taga ajama. Et siis jälle tavapärasesse maailma tagasi tulla. Kuid ometi on vähe neid pilte, millega kunstnik kohe pärast valmissaamist lõplikult rahule jääb. Võibolla saabub rahulolu aasta, võibolla kümne aasta pärast, siis kui on vahepeal elanud oma elu.
1996. aastal oli Tartus Aapo Puki näitus ja ilmus tema tööde esimene kataloog, mille eessõnas kunstiteadlane Leili Parhomenko kirjutas, et Aapo parim maal on veel sündimata. Siis oli noorel kunstnikul raske sellega nõustuda, kuid nüüdseks on ta veendumusele jõudnud, et kõik on tõesti veel ees. Või on see pelgalt unistus? Kuid ideaalne päev oleks just selline kestev olevik, kui ta saaks vaid maalida – värve kokku segada ning lõuendile kanda.

2001. aasta kevadel Kalju kirikus koguduse karjast Meego Remmelit maalides ütles Aapo: „Ma olen vahel hämmastunud, et kui ma maalin head modelli, siis tulevad ka värvid ilusamad."

Aapo naudib loomisprotsessi ennast, sest kõige parem pilt on pooleliolev pilt. See on otsekui pidev teelolek ja pidev avastamine. Et leida õigeid värve ning tasakaalu valguse ja varju vahel. See on pühalik tunne.



Meego Remmel:



08 aapo meegoportree-1Aapo Pukk on saanud ülemaailmse tuntuse portreekunstnikuna. Nagu juubelinäitusest näha, ongi see tema vaieldamatu and ja inspiratsiooniallikas. Siiski tunnen teda kunstniku ja usuinimesena teiseski vallas, ilmutuslike piltide vallas, Looja piltsõnumite meelevallas. Neid – julgen öelda prohvetlikke kujundteoseid – luues seisab ta kunstnikuna mitte enam silmitsi portreteeritavate inimestega, vaid asetub otse Kõigekõrgema enese palge ette. Selles vaimuseisundis saab ta peegeldada inimmaailma tagasi meid kõnetavaid jumalikke sõnumeid, mis ülendavad me inimlikkust maailma madalusest kõrgemale, Kõigekõrgemale.

Loojana näeb ta meis kätkevat jumalanäolisust, seda imago Dei salapära ja kirkust, mida kortsunud või meigitud inimnäolisus võib vahel peita. Ta näeb meid nii, nagu me oleme, ja loob meist enama kui me olemegi. Seesama läbinägev ja läbinisti loov inspiratsioon, in Spiritus, annab kõrgema tähenduse ta kunstilistele portreemaalidelegi.

Viimselt heiastub neis kõigis corpus Christi, nägemus Looja-näolisest Kristuse ihust ühes ja samas Vaimus. Iga inimese näol ja teol võib nõnda kehastuda siia maailma suurem kui me ise. Jumalale tänu, et Aapo on aidanud meil seda märgata ehk innustada oma piltidega meidki igaüht vastavalt omaenda andidele kõrgema nägemusega eluloole, eluloomisele Kõigekõrgema nägemusega.