02/2013
Toomas Vallimäe, Sutlepa Baptisti Koguduse pastor
„Järgmisel hommikul tõusid nad vara ning läksid Tekoa kõrbe. Nende välja minnes astus Joosafat ette ja ütles: „Kuulge mind, Juuda ja Jeruusalemma elanikud! Uskuge Issandasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!" Ja ta pidas rahvaga nõu, seadis Issandale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: „Tänage Issandat, sest tema heldus kestab igavesti!"" (2Aj 20:20j).
Kuningas Joosafati ajast on möödunud 2900 aastat, kuid Jumala Sõna on aegumatu ja kestab igavesti! Tegemist ei olnud ette kavandatud vabaõhu jumalateenistusega, vaid hoopiski sõjakäiguga nende maale tulnud vaenlaste vastu. Inimlikust vaatevinklist tulnuks nüüd suurendada sõjaväge või pidada diplomaatilisi rahuläbirääkimisi.
Jumal – meie abimees
Joosafat seisis aga Issanda kojas. Ei mitte mujal! Kartus liitis rahva oma kuninga ümber, kes esimesena tõstis oma silmad ülevalt abi otsima. Ta ei pöördunud vaimustava kõnega kogunenud rahvahulkade poole, Joosafatil oli vaid üks abimees – Jumal. See Jumal oli varem päästnud oma rahva vaenlaste käest ja andnud tõotatud maa usuisa Aabrahami soole. Ainus tee oli seista õiglase Kohtumõistja ees ja tunnistada oma nõtrust ning puudulikkust. Joosafat ise ei teadnud, mida teha: kas põgeneda tõotatud maalt, otsides uut kohta, kus oleks rahulikum elada, alistuda või langeda võitluses? Kellele toetuda elukitsikustes? Kuningas tundis Jumalat, kes oli aidanud oma rahvast läbi ajaloo. Jumal ei ole üksnes ajaloo Jumal, vaid ka oleviku olukordade muutja ja temale kuulub kogu tulevik. Me vajame vaid kinnitavat sõna Issandalt eneselt.
Jumal ei ole üksnes ajaloo Jumal, vaid ka oleviku olukordade muutja ja temale kuulub kogu tulevik.
Kinnitav sõna kõrbes
Siis rääkis Jumal. Ta rääkis ühe senitundmatu mehe – Jahasieli läbi. Jumal kasutab neid, kes on puhtad südamelt ja teevad tema tahtmist. „Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid Jumala sõda!" (2Aj 20:15). Lohutav on teada, et kõikvõimas Looja tunneb meie muret ja võtab vastutuse enesele. Peale prohveti sõnumit tõusid üles leviidid, et kiita Iisraeli Jumalat ülivalju häälega. Meie kiitus Päästjale ärgu jäägu tagasihoidlikuks. Jumal käskis neid järgmisel päeval minna orust läbi kõrbeni välja. Seal tahtis Jumal näidata, et mitte meie, vaid tema on vägev. Tema sõdib oma rahva eest ja võidab vaenlased. Tühi kõrb, kõrvetav liiv, janu, vaev. Selles olukorras ei saa toetuda oma jõule, hinges põud ja üksildus.
Meie võime ja peame toetuma Jeesusele, kes ütles julgustavalt: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!" (Jh 14:1). Kõrb ei olnud Jeesuselegi võõras koht. Enne oma kuulutustöö algust võtab Jumala Poeg 40 päeva palveks ja paastuks oma Isa ees. Ka vaenlase rünnakud ei olnud Lunastajale tundmatud. Vaenlane külvab kahtlust: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!" (Mt 4:3). Või pakub kogu maailma kuningriike, et ta teda kummardaks. Hingevaenlase pakkumised võivad tunduda ahvatlevad, kuid lõpuks on need surmateeks. Jeesus toetus Sõnale ja võitis: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust" (Mt 4:4). Jeesus on lubanud olla iga päev oma rahvaga Püha Vaimu kaudu – milline tänupõhjus meile kõigile. Meie oleme võitja poolel. Kui Jumal on rääkinud, siis alandavad end suured ja väikesed. Peale seda tõuseb üles kiituse- ja tänulaul kõrbes. See on laul Võitjale ja Päästjale, kes annab armu sellele, kel kitsas käes.
Sama ootamatult, kui saabus väline vabadus, võime ka sellest ilma jääda. Tänasel päeval ei tohi kogudused palvekäsi alla lasta ja tänuviise unustada, sest hingevaenlane ei maga.
Abi mineviku kõrbetes
Veebruar on eestimaalastele oluline kuu, mil mõtleme tänuga 95 aastat tagasi saavutatud iseseisvusele. Võidelda tuli edasi, sest vabadust ei ole kerge hoida. Teame, et paljud meie esivanemad lootsid Jumalale, kuid oli ka neid, kes ülistasid oma vaprust. Jumal saatis ka Eestimaale prohveti, aga üldist meeleparandust ei toimunud. Pigem püüti sõnumitoojast vabaneda mädanenud puuvilju loopides ja uksi lukku pannes. Teame väga hästi, et kaotasime oma iseseisvuse ja evangeeliumi levitamine oli 50 aastat raskendatud.
Minul isiklikult puudub sõja koleduse kogemus. Tänu ja kiitus Jeesusele selle eest. Kuid ma olen isiklikult kogenud, kuidas Jumal on ohtlikes olukordades kõige lähemal. Kogesin seda korduvalt 30 aastat tagasi, kui teenisin aega Nõukogude armees. Seal olles nägin taevalikke nägemusi, mis andsid mulle vaimset õnnistust ja vastupidamist keerulistes olukordades. Jumal lubab meie ellu katsumusi, et me otsiksime teda. Ja Ta vastab meile võimsalt! Me laulame tänulaulu oma kõrbes, oma Päästjale. Meie kõrbed võivad olla erinevad. Ühiskonnas, mille liikmed oleme, kohtame tööpuudust, haigusi, sõltuvusi, üksindust ja palju muid „kõrbeolukordi". Enamusel meist on isiklikud mälestused viimasest ärkamisajast 22 aastat tagasi, kui me rahvana laulsime ja palvetasime. Jumal tegi imet ja keegi ei hukkunud vaenutule läbi nagu Joosafati päevil! Peame tunnistama, et siis polnudki meil nii palju usku, et kõik nii imeliselt õnnestub. Sama ootamatult, nagu saabus väline vabadus, võime ka sellest ilma jääda. Tänasel päeval ei tohi kogudused palvekäsi alla lasta ja tänuviise unustada, sest hingevaenlane ei maga. Ta vaatab, kus on meie nõrk koht, ja ründab sealt.
Ärkamine ei ole mitte kord unest virgumine, et siis jälle suikuda, vaid tõusmine ja võitlemine. Alles siis saame kogeda vaimulikke võite, kui oleme õppinud raskustes Jumalat kiitma.
Jumalale toetumine ja tänulaul käivad koos
Veebruar on oluline meie vendlusele – tänuga mõtleme vaimulikule ärkamisele ja neile, kes julgelt oma Päästjale tänulaulu laulsid. Mitte kaugel minu kodust on väikene Ungru jõeke. Turistile jääb see märkamatuks, kuid palverändurile toob südamesse kiituse ja tänu Jumalale, kes teeb kõrbessegi uut – kas me märkame seda? Ungru jões andsid oma tunnistuse esimesed ristitavad, kes järgisid Piibli õpetust.
Kord küsis üks poiss peale jumalateenistust: „Kes on mu vaenlane?" Pastor viis ta peegli ette ja palus vaadata. „Aga see olen ju mina!" imestas poisike. Vaenlane ründab meid ootamatutest kohtadest – ta on hingevaenlane. 130 aastat tagasi võitlesid meie esivanemad patu vastu ja kogesid vaimulikku võitu, kui toetusid ainult Jumalale ning laulsid oma „kõrbes". Kokku tuldi juba tund aega enne koosolekut, et laulda Jumalale kiitust. Ärkamine ei ole mitte kord unest virgumine, et siis jälle suikuda, vaid tõusmine ja võitlemine. Alles siis saame kogeda vaimulikke võite, kui oleme õppinud raskustes Jumalat kiitma.
Joosafat seadis Issandale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: „Tänage Issandat, sest tema heldus kestab igavesti!" See ei olnud vaikne ega tasane sosin. See oli tänulaul Jumalale! Laulus oli elu, hoogu, kaasahaaramist, lootust ja usujulgust. Samal ajal taplesid Juuda vaenlased isekeskis. Õigemini, Jumal ise pidas sõda, kogudus võis pidada tänuteenistust. Kui Juuda jõudis vaatluspaika kõrbes ja nad vaatasid jõugu poole, ennäe, siis lamasid laibad maas ja ükski polnud pääsenud. See on Jumala arm, et tema sõdib ja hävitab vaenlase. Iisraeli rahvas sai kolm päeva rõõmutseda imelise võidu ja suure vara üle, mida vaenlane oli kaasa toonud. Korraga oli tühjas ja liivases kõrbes nii palju varandust, et nad ei jõudnud seda ära viia. „Ja neljandal päeval kogunesid nad Kiituseorgu, sest seal kiitsid nad Issandat!" (2Aj 20:26).
Püha laulja kutsub meid üles: „Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu! Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees" (Ps 98:1j). Uus laul ei tähenda mitte mõne seni veel teadmata laulu omandamist, vaid Jumal annab uue elu Kristuses. Kui oleme uus loodu, siis on meil ka uued laulud südames. Kui oleme üksinda oma teekonnal, mida me siis laulame? Laul toob välja südame mõtted, palvesoovid, see on osadus oma Loojaga. Kõlagu tänu- ja kiituselaul meie suust ja südamest. Õpime seda headel päevadel, et tänada Päästjat Jeesust Kristust ka kõrbeteekonnal!