03/2013 Meego Remmel, EKB Liidu president
Jutlus aastakonverentsil 09.03.2013 Nõmme palvemajas
Jumala ligi tulekul kogeme ka Jumala ligitulekut. Piibel tõotabki: „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!" (Jk 4:8). Kas me oleme selleks valmis? Olen näinud ja kogenud seda oma elus ning väga paljude teiste elus. Olgu need üksikud inimesed, perekonnad, kogudused, usuliikumised: Jumala läheduse kogemus algab temale avanemisest ja ta „ligilaskmisest". Jumala tundmaõppimine algab sealt, kus lubame ta oma ellu sisse, allutame end tema valitsusele ja oleme valmis ka tõepoolest muutuma. Elumuutev usuliikumine sünnib valmisolekust liikuda Jumala poolt muudetud elus. Jeesus on elumuutev Issand. Lahus Jeesuse Issandaks olemisest ei ole olemas ka elumuutvat usuliikumist.
Vaevalt saab elus ühtegi küsimust või kahtlust ületada pigem lahus Jumalast. Varem või hiljem seisame niikuinii Jumalaga silmitsi. Nii julgustan meid kõiki tulema Jumala ligi kohe – siin ja praegu! Kaks nädalat tagasi olime meie vendluse Sotsiaaltöö Keskuse „Sõbra Käsi" juhataja Liivi Reilsoni tütre Maarja-Liisiga Tartus ühe üleöö surnud noore neiu matustel. Jumalagajätutunnil Salemi kirikus aitas Maarja-Liis meil öelda Jumalale laulus ühise palve: „Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim". Nädal hiljem oli Maarja-Liis ise ootamatu autoõnnetuse tagajärjel koomaseisundis. Palusime tema eest üle Eestimaa. Tänu Jumalale ja usurahva – ka teie! – palvele toodi ta elule tagasi. Päev hiljem kirjutas Maarja-Liis juba Facebookis: „Ma olen Jumala ime, minu kirurg ütles, et see on ime, et ellu jäin, arvestades minu aju pilti, ja et mu silmad näevad ja mõistus on korras. Olen tänulik!!!!"
Jumala tundmine, lähedus ja usaldus ei võta ära kannatuse ja surmaga silmitsi seismise valu, ent võib anda sellele uue perspektiivi. Meid aastakonverentsil teeninud gruusia usukaaslased on tunnistanud, et ka väga raskete sõja- ja sõjajärgsete olukordade keskel võib koos Jumalaga näha sootuks teist perspektiivi. Jumalik valgus on hakanud paistma gruusia laste ja noorukite ning nende perekondade ellu, keda me Eestimaal võõrustada oleme võtnud. Nad on näinud meie elu muutnud usku elavasse Jumalasse. Nad on tunnistanud, et see on reaalne. Nii oleme võinud täita oma kutsumust kujuneda üha enam elumuutvate koguduste liikumiseks üle Eesti ja selle piiridegi. Jeesuse nimel Jumala lähedust tundes ja tuntuks tehes võime aidata igal inimesel ja rahval leida üle kannatuste ja surmagi kõrguva elu mõtte!
Jumala sõna kutsub meid teda sügavamalt tundma õppima läbi Jeesuse. Nii annab apostel Paulus meile kogu meie elu muutva missiooni: „Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud" (Fl 3:10−12).
Mille nimel olla kristlased?
Mille nimel oleme meie kristlased ja järgime Jeesust? Ega mitte selle nimel, et seeläbi mõnusat äraelamist leida? Kui keegi seda taotleb, osutub kristlasena elamine ja Jeesuse järgimine vägagi raskeks. Piibel kinnitab, et „...viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk" ega isegi „...surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas," kuna „...selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud" (Rm 8:35−39). Nii on Jumal meid kutsunud „selles kõiges" kogema ning jagama oma armastuse kuningriiki nüüd, ikka ja igavesti.
Alles mõni päev tagasi suhtlesin Läti Baptistikoguduste Liidu piiskopi Peteris Sprogisega. Liidu suvefestivalil Rakveres kuulsime venna sõnumit ning kohtasime teda koos abikaasa ja kolme tütrega. Veebruari lõpul möödus kuus kuud augusti viimasest pühapäevast, mil Peterise ja Marta imearmas 4-aastane tütar Izabella jalapealt suri. Nad olid just lõpetanud pühapäevase aastapäevateenistuse ja armastussöömaaja Valmieras, et sõita tagasi koju. Ema kutsus pisikese Bella veel enda juurde, et tema suurte siniste silmadega naeratavast näost kõnekaim foto teha. See jäigi tema elu viimaseks pildiks. Mõni hetk hiljem langes tüdrukuke hingetult kokku. Oma ala asjatundjad tegid kõik, mis füüsiliselt ja vaimulikult võimalik, et lapsukest elule tagasi tuua. Ometi ta suri. Hiljem tõdesid arstid, et Bella oli surnud täiesti terve lapsena. Ta lihtsalt suri.
Hingedepäeval toimunud Läti rahvuslikul palvushommikusöögil kõneles Peteris oma viimasest palvest Bella elu pärast. Ta ütles: „Hetk hiljem olime intensiivravi osakonnas. Ma langesin põrandale, paludes Jumalalt tervenemist, imet. Siis, ei tea kust, ütlesin sõnad, mida ma ei olnud kavandanud öelda: „Jumal, olgu siin elus või igavikus, ma annan ta sinu kätesse." Ma ütlesin need sõnad välja ja ehmatasin nende pärast, ja loomulikult oleksin tahtnud minna tagasi sinna, kus ma neid sõnu veel ei olnud öelnud. Aga see ei lugenud ega olnud ka võimalik. Mulle tundus, et just sel hetkel läks tema hing Jumala juurde. Arstid jätkasid kunstliku hingamise tegemist ja võtsid ette muid meditsiinilisi võtteid. Ma nägin seda kõike läbi klaasseina. Mind ei lubatud Bella kõrvale, aga ma tean, et Kristus oli seal temaga. Suletud uksed ja tellisseinad ei ole Kristusele takistuseks. Kui tema hirmunud jüngrid olid kogunenud ülemisse tuppa suletud uste taha, tuli Jeesus ja seisis nende keskel ning ütles: „Rahu olgu teile!" Ma usun, et Kristus oli seal väikese Bellaga ning tema rahu kattis ja täitis kõike."
Nüüd, pool aastat hiljem, küsisin Peteriselt, kas tal on seoses sellega veel midagi öelda vennasliidu konverentsile? Ta kirjutas: „Tänu teile palvete eest ja Bella meelespidamise eest! Tol pühapäeval, kui me sõitsime Valmierasse, ütles Bella tagaistmel istudes, et ta tahaks minna hotelli. Tal oli ikka veel meeles koosveedetud aeg Rakveres, mis oli talle nii väga meeldinud. Ometi läks ta selle asemel KOJU. Ma tean, et talle meeldib seal veel enam, aga meie igatseme teda siin. Nagu rändur kaugel maal odavas võõrastemajas igatseb kodu järele. Just nii, ainult et miljon korda enam.
Kristus ei tulnud kannatust ära seletama, vaid seda omaks võtma. Milline tõeline Päästja! Ükski muu Jumal poleks mulle sel eluhetkel mõistetav. Ma jään talle ustavaks mitte seepärast, et kõik on selgeks saanud, vaid et mitte miski muu polegi mõistetav või osutuks veelgi vähem arusaadavaks. Elu on saladus. Me ei saa seda ära seletada, vaid elada. Me peaksime kristlastena kannatust rohkem tõena võtma, mitte seda eitama. Mida tegelikumalt me kannatust võtame, seda enam võime olla kontaktis maailmaga, mis vajab lootust. Mõned kristlased räägivad pigem kergemaid tervenemislugusid, kui et vaatavad silma tõeliselt kannatavale maailmale. Ma usun tervenemisse, aga siiski... Oleks paljugi öelda, vähemalt tundub nii... Aga tuleb aeg, mil ainus, mis üleüldse midagi tähendab, on see, et me oleme kellelegi öelnud: ma armastan sind ja Jeesus armastab sind! Kui me kõik ja meie kogudused seda mõistaksid, siis me teeksime jüngreid ja rajaksime kogudusi. Kõik muu on elada vaimulikustatud eituses. Tehku tõde meid vabaks!"
Armastuses ei ole mõttetuid asju
Kui lähedale oleme meie jõudnud Jumala ligiolu tunnetusele Jeesuse armastuses ja selle arusaadavaks tegemisele teiste elus? „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!" Julgeme öelda üksteisele ja maailmale oma elu, sõnade ja tegudega: „Ma armastan sind ja Jeesus armastab! Nii me järgime Jeesust, tehes jüngreid ja rajades kogudusi!"
Jätkuval palve- ja paastuajal meie koguduste liidu ja selle aastakonverentsi üle Jumala palet ja nägemust otsides olen tunnetanud uuesti vajadust pühenduda sellele, mida Jumal meilt ootab. „Öeldakse: „Kõik on lubatud!" – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!" – Siiski kõik ei ehita kogudust. Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu!" (1Kr 10:23j). Nii tahan öelda iseendale ja kõigile: Ärgem otsigem omakasu! Ärgem taotlegem kasutuid asju! Ärgem tehkem seda, mis kogudust üles ei ehita! Otsigem ennekõike Jumalat ja tema riiki! Tehkem teoks see, millest on teistelegi kasu ja mis viimselt ka kogudust üles ehitab. Täitkem Jeesuse missiooni elumuutva usuliikumisena öeldes: „Me armastame teid ja Jeesus armastab!"
Liidu konverentsil tegime tagasivaate möödunud aastasse ja küsisime tulevikku vaadates, mida Jumal meilt ootab? Võib-olla ei olegi aga küsimus niivõrd teatud asjade ärategemises, kuivõrd Jumala ligiolus kasvamises ja tema läheduse tuntavakstegemises. Läbi kõige, kes me oleme, millest unistame, mida palume, välja ütleme, teoks teeme või isegi kunagi ei tee. „Selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud." Armastus võidab maailma, Jumala armastus, mitte meie. Armastuses ei ole mõttetuid asju.
Kui Marta ja Peteris ütlesid pisikesele Bellale, et nad ikka ja alati teda armastavad, siis täna on see nende sõnul ehk ainuke mõttekas asi, mis neid veel kadunud tütre leinas edasi kannab: Bella oli kogu elu surmani veendunud, et teda armastatakse! Kui ta hingetuna kokku varises, vaatas ta ainiti oma suurte siniste silmadega isale otsa, otsekui küsides: mis toimub? Viimselt oli ainus, millest ta veel aru sai, see, et tema kohale kummardunud isa teda lõputult armastab. „Järgmisel silmapilgul vaatas Bella juba Jeesuse armastavatesse silmadesse," ütles Peteris. Armastus võib olla mõistetamatu, aga mitte kunagi mõttetu.
Jeesus õpetas, et armastust ja armastusetegusid ei saa alati rahas mõõta ega numbrites kalkuleerida. Meie vendluse aastaraamatus on terve hulk arve, mille üle kodu(koguduse)s edasi ar(v)utada. Vennaosadust, inimesest hoolimist ja koguduse armastusesuhet Peigmehega ei saa aga rehkendada. Üle kõige „...jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus," ütleb Piibel, kutsudes samas üles: „Taotlege armastust!" (1Kr 13:13–14:1).
Ära karda, liigu edasi!
Armastuse väljendamiseks tuleb olla julge. Jumala armastuse väljendamiseks on vaja Jeesuselt saadavat usujulgust. Ilmutuse raamatus jutustatakse sarnasest kogemusest Patmosel vangis olnud Johannese kohtumisest Jeesusega: „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed" (Ilm 1:17j). Hiljem nägi ta taevatroonil istuja käes rullraamatut ja kuulis inglihäält küsivat: „„Kes on väärt avama seda raamatut ja lahti tegema selle pitsereid?" Ning mitte ükski taevas ega maa peal ega maa all ei suutnud avada raamatut ega vaadata sinna sisse" (Ilm 5:1−3). Kui siis Johannes nutma puhkes, kuna „...kedagi ei leitud väärt olevat avama seda raamatut ning vaatama sinna sisse," kinnitati talle: „Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle seitse pitserit!" (Ilm 5:4j). Kogu maailma ajaloo ja meie inimliku eluloo tähendust avav rullraamat jääb alatiseks suletuks, kui seda ei ava meile Jeesus Kristus. Ainuüksi temas leiame viimselt elu mõtte. Siis muutuvad tähenduslikuks isegi valu, kannatus ja surm. Jeesuse ülestõusmise vägi tõstab meid aga üle valu, kannatuse ja surma.
Meie elu mõte ja eesmärk on tunnetatav viimselt ainuüksi läbi Jeesuse. Siis ei ole tähendusrikkamat elu ja suuremat missiooni, kui elada just selliselt mõtestatud elu ning püüelda just selle eesmärgi poole – kõigega, kes me oleme ja mida teeme. Vangistatud Paulus kirjutas: „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!" (Fl 3:8−16).
Kallid õed ja vennad, kutsun meid üles aastakonverentsilt edasi minnes pühenduma Jeesusele ning tema jumaliku läheduse tunnetamisele ja selle armastuse jagamisele! Selle sihtmärgi suunas edasiliikumine ongi meie elu mõte ning elumuutvate koguduste liikumise eesmärk. Selle poole edasi liikuda on jäänud veel just nii palju aega, nagu on meile antud elamiseks ja teenimiseks elupäevi.