05/2013
Väino Kaev, Harju EKB Kogudus
Jeesus oli lõpetanud oma maise töö, mille ta oli saanud Isalt. Aga see töö – evangeeliumi kuulutamine – pidi jätkuma ja selleks andis Jeesus oma jüngritele käsu minna ja kuulutada kogu maailmale rõõmusõnumit: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28:19–20).
Selleks et jätkata Jeesuse tööd, oli apostlitele vaja erilist julgust, tarkust, pikka meelt ja armastust patuste – Jumalast eemaldunud inimeste vastu.
Suur töö seisab ees
Jüngrid, kes küll tundsid üksteist ja olid olnud koos Jeesusega, erinesid siiski loomu poolest. Jeesuse eesmärk oli, et nad oleksid üks temaga, „et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud" (Jh 17:21).
Evangeeliumi kuulutajatena pidid apostlid olema väärt seda sõnumit edasi kandma. Vaatamata sellele, et Jeesus oli tõotanud olla iga päev nende juures, olid jüngrid oma julguse peaaegu kaotanud. Aga ees ootas väga vastutusrikas töö: hingede võitmine Jeesusele, patustele rõõmusõnumi kuulutamine, pattude andeksandmine Jeesuse lunastustöö läbi ja lõpuks uuestisünd Jumala riiki.
Selleks et jätkata Jeesuse tööd, oli apostlitele vaja erilist julgust, tarkust, pikka meelt ja armastust patuste – Jumalast eemaldunud inimeste vastu. Selle kõige juures oli vaja säilitada lihtsust, et uhkuse patt neid ei suretaks ja hingevaenlane ei saaks neid selle tõttu rünnata. Jeesus ei öelnud, et nende töö saab olema kerge, aga kinnitas neid, et te saate väe, millel on meelevald võita kõik saatana rünnakud. Jüngritele meenus Ristija Johannese tõotus: „Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega" (Mt 3:11).
See osadus, mis oli ülemises toas, oli tõeline kristlik osadus, mis liitis jüngrid.
Ettevalmistus kuulutamiseks
Selleks et täita seda ülesannet, mille Jeesus apostlitele andis, vajasid nad taevast andi, Püha Vaimu väge. Jeesus keelas neid kuulutama minemast enne, kui nad ei olnud ülevalt väge saanud. „Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, „mis teie olete minult kuulnud. Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi"" (Ap 1:4–5).
Jüngrid olid kuulekad ja ootasid Püha Vaimu väljavalamist. See ootamisaeg oli aeg, mis liitis jüngrid ja andis ka usku palutud palvetesse. ,,Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!" (Jh 16:23−24). See osadus, mis oli ülemises toas, oli tõeline kristlik osadus, mis liitis jüngrid. Keegi ei tahtnud teisest parem olla, nad alandusid Jumala vägeva käe alla.
Jumala plaan täitub
Ja oligi kätte jõudnud aeg, mil Jumal tegutses oma plaani kohaselt. „Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida" (Ap 2:2–4).
Hiiumaal oli suur vaimulik ärkamine eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Inimesed, kes olid kuulnud evangeeliumi, mis kõneles nende vastu, ja ühtäkki olid neist saanud patused jumalasalgajad. Kogudused kasvasid ja muutusid elujõulisteks Jumala Püha Vaimu läbi. Eriti suur vaimulik ärkamine oli Lõuna-Hiiumaal. Aga selle pärast oli tehtud ka väsimatut palvetööd. Ustavad vennad käisid igal õhtul ühes saunas koos palvetamas.
Ühel õhtul aga üks vend hilines veidi ja kiirustades sauna poole minnes, kus teised olid juba palveks kokku tulnud, märkas ta tuld sauna kohal. Ehmatus oli suur – saun põleb. Vaja vennad päästa tuleõnnetusest. Sauna sisenedes leidis ta eest palvetavad vennad, ei mingit põlengut. See oli hoopis märguanne, et Jumal on kohal oma Püha Vaimu kaudu. Püha Vaimu tuli ei ole hävitav tuli, vaid puhastava mõjuga ja ülesehitav.
„Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: ,,Mis see küll peab olema?"" (Ap2:12). Alati on suhtutud usklikesse teatud eelarvamusega ja nii ka sel nelipühapäeval. Apostlitele esitati valesüüdistus, nagu oleksid nad varasel hommikutunnil purjus. Hingevaenlane on alati valmis seda tegema.
Peetrus, kes oli korduvalt Jumalalt armu saanud, asus Püha Vaimu väes olukorda selgitama. Juudid olid kas unustanud või ei uskunud prohvet Joeli ettekuulutust: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale" (Jl 3:1–2).
Peetruse sõnum oli lühike, aga mõjuv, sest see sõnum anti talle ülevalt.
Meeleparandus ja puhas elu
Peetruse sõnum oli lühike, aga mõjuv, sest see sõnum anti talle ülevalt. Ta kutsus rahvast meeleparandusele. Mitte välisele, vaid meeleparandusele, mis muudab inimese elu täielikult. Meeleparandusele, mis viib patutunnetusele ja ka patust loobumisele. Jumal ootab meilt õigeid meeleparanduse vilju. Peetruse sõnum lõikas kui terav mõõk patuste südametesse ja tulemus ei lasknud kaua oodata. Ligi kolm tuhat hinge sai päästetud ja alustas uut elu koos Jumalaga.
Nelipüha on ristikoguduse sünnipäev ja rõõmupäev. Püha Vaim sünnitab Jumalale lapsi koguduse ja ka üksikisikute kaudu. Tavaliselt toimub hingede päästmine koosolekutel tunnistuste ja usklike püha elu läbi. Koguduse üheks kohustuseks Jumala vastu on sünnitada Taevaisale uusi lapsi. Maria oli puhas neitsi ja Jumal sai teda kasutada oma maailma päästeplaanis. Sellisena oli ta kõlvuline sünnitama Jeesust. Ka kogudus peab olema puhas, et Jumal saaks kasutada teda uute laste sünnitamisel.