09/2013 
Ermo Jürma, Mooste Baptistikoguduse pastor
Mulle näib, et nende vahel, kes tulevad pühapäeval kirikusse või lähevad jalgpallistaadionile, on midagi ühist. Võistluse vaatajad soovivad, et võidaks nende meeskond. Seal pole esmatähtis mängu sportlik ilu ega palli-akrobaatika, vaid väravad!
Ka pühakotta tulles on meil soov midagi kogeda, võtta kaasa midagi, mis aitab elu küsimusi ja muresid lahendada. Muidugi, osa inimesi läheb kirikusse ka traditsioonist. Kuid sügavam igatsus on kohtuda seal Jumalaga. Kes kohtub oma Loojaga, see võidab – see annab usku, lootust ja armastust – seda me vajame täna!
Kuid siin on suur probleem: ükski inimene ei saa Jumalaga kohtumist ette kokku leppida. Oma meeskonnale võidu tagamine pole ka tribüünide käes, kuigi staadionil on selleks rikkalikud rituaalid. Vahel mõtleme ka koguduses nii: kui me nüüd palju palvetame ja ohverdame, siis peab Jumal meid aitama ja trööstima. Kas ta peab?
Soov Jumalaga kohtuda on niisama vana kui inimkond. Juba Mooses soovis seda.
„Aga Mooses ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!" Ja tema vastas: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan." Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!" Siis ütles Issand: „Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud. Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!"
Ükski inimene ei saa Jumalaga kohtumist ette kokku leppida.
Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!"" (2Ms 33:18–23; 34:6j).
Vastuvõtuaja määrab Jumal
See pühakirjalõik annab esmalt pettumust-valmistava vastuse. Meil on võimalus näha Jumalat alles tagantpoolt: „sa näed mind selja tagant". Alles tagantjärele võime olla päris kindlad, et kohtusime Jumalaga. Nagu jalgpallis: alles pärast lõpuvilet on selge, kumb meeskond võitis. Üks on selge: inimene ei saa kohtuda Jumalaga palgest palgesse. Jumala sügavam olemus on meile kättesaamatu. Meie võime näha Jumalat selja tagant. Kuid Piibel ja ristikoguduse ajalugu on kõnekas tunnistus selliste kohtumiste jalajälgedest.
Meie keskel on muutunud eluga inimesi, kes jutustavad vaimustusega, et nad on kohtunud Jumalaga. Vahel on üsna raskesti usutav, milles inimesed on ehtsat Jumala-kohtumist näinud. Tunnen meest ratastoolis, kes ütleb: „Tead, ma olen nii rõõmus, et ma haigestusin. Oleksin terve, poleks ma Jeesust iialgi tundma õppinud." Midagi sellist võib keegi öelda ainult iseenda kohta.
Koguduse aastapäeval või usuinimese elus tagasivaadet tehes näeme Jumala imelist armu palju.
Jumal on halastaja ja armuline
Piibel annab meile siin ka teise vastuse. See tekst avab Jumala olemust. Kes on see Jumal, keda meie süda otsib? Kuidas ta tegutseb? Üsna paljudele inimestele on kõrgeima olendi olemasolu usutav, kuid sõna „Jumal" taga võib peituda palju kujutlusi ja tihti on see väga ähmane. Ühel jalgpallimatšil lehvis tribüünil loosung: „God bless America and let Ghana win!"
Mida mõtleb Piibel, kui kõlab sõna „Jumal"? Salmis 2Ms 34:6 öeldakse Jumalast vähemalt kolme momenti.
Esiteks, „Issand, Issand." Seega, Jumal on suveräänne, terviklik ja harmooniline isiksus. Ta teab, mida tahab ja teeb, mida ütleb. Jumal on enesele ustav, teda saab usaldada. See on juba midagi suurt!
Teiseks, „halastaja ja armuline Jumal". See on salmi pealause, see on Jumal olemus. Heebrea sõna rahum on seotud sõnaga „emasüli", kus kasvab uus elu. Imeline pilt: halastus ja armulisus võimaldavad uut elu. Jumal jagab elu, halastust ja armu.
Kolmandaks, „pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu". See mõtestab eelöeldut lahti teiste sõnadega. Jumala headus ja ustavus on rikkalikud. Tema halastuse ja armulisuse mõõt on võrratult suurem kui ta viha.
Jumal osutab oma heldust tuhandetele põlvkondadele, kustutab ülekohtu ja patu ning paneb vahejuhtumitele punkti. Nii saab ja peab ütlema Piibli Jumala kohta. Ta on viha-jahutaja ja pattude-kustutaja, süü-andestaja ja helduse-osutaja.
Seda öeldakse Jumala kohta, kui teda selja tagant, tagantjärele vaadatakse. Nii koges teda Iisrael ja nii kogeb ka kristlik kogudus. Seepärast ei pea imestama, et Toora keskkohas, 3Ms 16, on korraldus suure lepituspäeva rituaalist. Seal pidi iga nendest pühadest osavõtja meelde jätma, et ta süü on lepitatud ja Iisrael võib jälle järgmist aastat edasi elada.
Jumal karistab süüdlast
Kuna suhtumises pühasse Jumalasse on alati olnud ka väärarusaamu, lisatakse siin Jumala endaesitlusse üks moment juurde. Vahel on arvatud, et Jumala headus ja halastus on nõrkuse tunnused. Sealt areneb mõte, et ta on nagu vana rauk, kes naeratab kõigile malbelt ega saagi enam õieti aru, mis värk on.
See on vale arusaam. Seepärast lisatakse: „...aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!" Jumal osutab halastust, aga ta ka karistab. Pole üht ilma teiseta. Vaid see, kellel on meelevald karistada, võib ka andestada. Kellel pole jõudu, ei saa ka andestada. Jumalal on vägi, kuid ta ei kuritarvita seda. Jumalal ei ole rõõmu karistamisest, vaid ta ootab, ootab ja ootab – nii kaua, kui veel võimalik, kuni neljanda põlveni. Me räägime tänapäeval, et kuritööd aeguvad. Vana-Idas kõneldi, et maksimaalselt tohtis esiisade süütegude eest võtta vastutusele kolmandat-neljandat põlvkonda. Siis oli süüdistus lõppenud ja juhtum aegunud. Nii pikaldane on ka Jumala viha. Võrreldes neid põlvkondade numbreid (1000 : 4) märkame Jumala olemuses suurt asümmeetriat, võiksime ehk öelda, et Jumalas on viha vaid 4 promilli, seega vaevumärgatav kogus. Põhiolemuselt on ta armuline ja halastav (vrd Ps 30:6; Js 54:7j).
See on paraku väärarusaam kristluses, et Vana Testamendi Jumal on kättemaksujumal ja Uue Testamendi Jumal on halastaja. Jumal on Jeesuses Kristuses üliselgesti näidanud, kui rangelt ta suhtub pattu. Oma Pojas Jeesuses on ta tulnud taevast alla meie juurde, saanud inimeseks ja võtnud meie patusüü enda kanda. „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees" (2Kr 5:21).
Kuid süü andestamisega on taas nii, et me saame sellest aru alles tagantjärele. Alles siis, kui andestus on välja kuulutatud ja vastu võetud, muutub see tegusaks. On palju inimesi, kes võivad sellest tunnistada, et Jumal on muutnud nende elu uueks andestuse kaudu.
Märka Jumala kõnetust oma elus
Meie koguduste lauluraamatus (VL 518) on kaunid laulusõnad: „Taevas näen ma kõike selgelt". Tõsi, Jumalaga kohtumisi mõistame tagantjärele paremini. Tema on alati juba ees seal, kuhu meie alles läheme. Jumal on suurem kui meie. Ta saadab meid ka siis, kui me ei arvagi. On peaaegu reegel, et inimesed, kes saavad usklikuks, hakkavad märkama, et Jumal on neid juba varem saatnud, hoiatanud ja hoidnud, juhatanud ja suunanud.
Tagasivaates näed sa mõndagi otse uute silmadega. Vaata oma elule tagasi ja sa võid näha nii Jumala karistusi kui halastust. Kui sa seda ei näe, siis palu seda!
Jumal on alati juba ees seal, kuhu meie alles läheme.
Jeesus Kristus ütleb: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa" (Jh 14:9). Miks olen ma usklik? Standardvastus: nüüd võin ma elada Jumala jõuvarudest ega tarvitse üksnes iseendast pingutada. Olen kristlane, sest Kristus on andnud mulle selleks jõu. Palvetan, sest mõistan, et ei pea üksnes iseendale lootma, vaid võin võtta vastu Jumala abi.
Meie elutee pikeneb iga päevaga, meie selja taha jääb järjest pikem rida jalajälgi. Eikla Priikoguduse 78. aastapäev siin armasas palvelas on kingitus Jumalaga kohtumiste reas. Kui kasutame seda päeva nii, et paneme maha viimsegi äratuntud patu, siis näeme, et Jumal on „halastaja ja armuline". Kui armastame teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest, siis õpime tundma ja tunnistama Jumalast, kes on „pika meelega ja rikas heldusest ning tõest".