09/2014 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Õed ja vennad, soovime üksteisele õnne ja õnnistusi, kuid elame siiski sageli iseendast, kaasinimestest ja Jumalast mööda. Seda kõike oma elustiili, rõhuasetuste, teadlike ja ebateadlike otsuste tõttu.
Jeesus kirjeldab kogudust, kes näeb, kuuleb ja kõneleb.
Kindlasti oleme mõnes suveniiri- või vanakraamikaupluses kohanud kolme väikese ahvi kuju: üks hoiab silmi kinni, teine hoiab kõrvu kinni, kolmas hoiab kätt suu ees. Äkki selline ongi õnneliku elu retsept – mitte kuulda, mitte näha ja mitte rääkida – ela ise ja lase teistel elada!
Jeesus sellega ei nõustu! Tema üleskutse on meile ja kogudusele ikka ja jälle tõsiseks proovikiviks. Raske on rääkida tõtt armastusega.
Kuid Jeesus usub, et me oleme selleks võimelised! Kuulakem, mis Issand neist asjust räägib!
„Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel" (Mt 18:15–20).
Aastal, mil tähistame oma koguduse 130. aastapäeva, on hea meelde tuletada, et loetud osa Jeesuse sõnumist on olnud baptistliku kirjanduse lemmikuid. Mäletan aega, kui mind võeti kogudusse vastu. Pastor küsis igalt koguduseliikme kandidaadilt: Kui sa näed oma venda patustamas, oled sa nõus oma venda või õde manitsema? Ja: Kas sa oled valmis oma õe või venna manitsust vastu võtma? Täna me selliseid küsimusi kogudusse vastuvõtmisel ei esita.
Loetu mõistmisel ja ellurakendamisel on kindlasti ka oma ohud.
Kas sa oled valmis oma õe või venna manitsust vastu võtma?
Noomimisega kaasnevad ohud
Loetud sõna võib pealispinnalisel kuulamisel vääriti mõista. Mõiste „patt" (s 15) paneb kõigepealt mõtlema inimese konkreetsele eksimusele või väärale käitumisele.
Üleskutse venda „noomida" varjab endas ohtu, et ma üksnes arvan olevat end kuidagi paremini informeeritud. Tegelikult võin rääkida „kõrgest kantslist" ka asju, mille kõiki asjaolusid ma ei tea. Ma võin ka oma hinnangutes eksida.
Teiseks, pidev noomimine varjab endas ülepingutatud vastutustunde võimalust. – Ma sekkun teiste ellu pidevalt ja taktitundetult. Tulemus: Keegi ei taha mind kuulda ega näha.
Kolmandaks, patuse kolmeastmeline manitsemine, mis võib lõppeda kogudusest väljapanemisega, võib kujuneda ka südametuks inkvisitsioonikohtuks, mille maised otsused peaksid isegi „taevas" kehtima. Mitte asjatult ei järgne sellele Jeesuse õpetusele tähendamissõna südametust sulasest. Tollele ütleb Jeesus: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin" (Mt 18:32–33).
Niisiis, ohud on olemas, kuid Issand näitab meile tarkuse teed!
Eesmärk on venna tagasivõitmine
Enne loetud juhist räägib Jeesus kadunud lambast, Heast Karjasest ja rõõmust kadunu taasleidmise üle (Mt 18:12–14)
Niisiis kõneldakse meile siin sellest, kuidas me peaksime üksteist leidma ja toetama. On oluline, et me otsiksime üheskoos Jumala tahet!
Kui siin räägitakse „patust", siis tähendab see, et õde ja vend ei ela enam Jumalast kingitud elu. Ta elab oma elu mõttest ja tähendusest mööda. Kaaskristlaste ülesanne on teda armastusega noomida, selleks et ta leiaks taas Jumalast kingitud ja õnnistatud elu.
Karistus sünagoogis. Vennaliku noomimise praktikat tundis ka juudi sünagoog. Ka seal kõneldi „sidumisest" ja „lahtipäästmisest". Selles osas oli Iisraelil kujunenud välja oma pikk traditsioon. Tõsise põhjenduse puhul võis igaüks oma vennale 30päevase karistuse välja kuulutada. Enamasti tegeles sellega siiski kohus. Karistusi võis kuu võrra pikendada.
Pärast kahekordset pikendust võis karistust teravdada. Kui keegi pandi karistuse alla, siis ei tohtinud keegi talle neljast küünrast lähemale tulla. Seega oli lauaosadus sellise inimesega välistatud. Suurem ja teravam karistus tähendas majanduslike sidemete katkestamist karistatuga. Karistusi võis tühistada, neid võis teravdada, kuid eesmärgiks oli „patustanu" tagasitoomine osadusse.
Vajalikud sammud
Kõige eelpoolöeldu foonil annab Jeesus oma juhised kogukondlikuks eluks. Esmalt tuleks kaitsta ja väärtustada üksiku eraelu sfääri: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud" (s 15).
Kui sellest ei piisa, siis tuleks protsessi lülitada veel paar venda või õde, sest võib-olla pole manitsejal päris õigus, tal puudub vajalik autoriteet või leiavad teised sobivamaid sõnu. „Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi" (s 16).
Neid kahte või kolme julgustatakse Jumala nimel kaaslase päästmise eest võitlema ja palvetama. Alles siis, kui nende manitsustest pole kasu ja ta ei kuula isegi kogudust, tuleks temast lahti ütelda. „Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!" (s 17).
Nii kirjeldatakse siin üsna realistlikult üksiku ja kogukonna vastutuse piire teiste inimeste suhtes. Üksikul on vabadus pattu teha ja sellega jätkata, kuid ta peab arvestama, et siis ta ei saa loota enam koguduse toetusele.
Teisest küljest, me ei peaks tundma ennast vastutavana asjades, mille suhtes meil ei ole meelevalda ja mõju. See on juba iseenda psühho-hügieeni pärast vajalik.
Jumal ütleb prohvet Hesekieli kaudu: „Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge" (Hs 33:7).
Kellestki lahtilaskmine tähendab tema palves Jumalale üleandmist (s 19). Jumalal on juba oma viisid, kuidas ta selliseid inimesi hoiatab, manitseb ja kutsub. Ta võib lasta inimesel minna kuni põrguväravani, kus hingepiin muutub väljakannatamatuks.
Kuid lahtilaskmine võib tähendada ka „saatanale loovutamist". Nii ütleb Paulus äralangenud Hümenaiose ja Aleksandrose kohta, et „nemad ma olen loovutanud saatanale, et nad karistatuna loobuksid Jumala teotamisest" (1Tm 1:20), ja jätkab: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid..." (1Tm 2:1).
Me näeme tänases evangeeliumis õieti kahte asja:
1. Kuidas suhelda patustega koguduses.
2. Mida tähendab palvejõud ja usus tegutsemine.
Kes seob ja palub, see teeb seda Kristuse nimel ja koguduse osaduses. Kogudus omandab seejuures olulise kaalu ja vaimse jõu. Just selle tõttu peaksime jälgima, et meie sisemine jõud ei nõrgeneks. Võime patuseid armastusega tõeteele juhtida kõneleb kogudusele antud meelevallast ja väest. Kui see võime kaob, tungib patt kogudusse ja kogudus kaotab oma meelevalla.
Me andsime ristimises puhta südametunnistuse tõotuse, ometi tuleb ka meie hulgas ette pattu ja eksimusi, sotsiaalseid pingeid ja nõrkusi. Kuid Jeesus annab meile täna nende probleemidega tegelemiseks suuna ja vahendid.
Ta ei ütle: Rahu nimel sulgege silmad, kõrvad ja suud. Ta kirjeldab kogudust, kes näeb, kuuleb ja kõneleb. Niisiis ei tohiks me nende sõnade valguses olla mitte ükskõiksed ja tigedad sulased, vaid Hea Karjase esindajad.
Jeesus rõhutab eriti palve osa. – Koguduse kõige võimsam vahend keeruliste probleemide lahendamiseks on lõppude lõpuks üksmeelne palve. „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas" (s 19).
Teekond õe või venna tagasitoomiseks maise elu tihnikutest võib olla pikk ja vaevaline, kuid mitte lootusetu. Hoidkem oma pilk alati Heal Karjasel! „Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi" (Ps 34:6).