06/2015
Argo Tallerma – Kohtla-Järve Saaroni koguduse pastor
„Öeldakse: „Kõik on lubatud!" – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!" – Siiski kõik ei ehita kogudust" (1Kr 10:23).
Apostel kutsub meid üles küsima, mis ehitab kogudust? Samas lisab ta, et mitte kõigest pole kasu. Teatud asjad võivad olla küll lubatud, aga kõik ei vii edasi vaimulikku tööd koguduses ehk kõik ei ehita kogudust. Siin pole juttu koguduse kui hoone ehitamisest, vaid vaimuliku koguduse ülesehitamisest. Millise õhkkonna iga koguduseliige loob, selline ongi koguduse sisekliima. Kuidas iga koguduseliige väljapoole oma kogudust tutvustab, sellisena igat kohalikku kogudust mingis piirkonnas ka tuntakse. Seega on koguduse vaimulik olukord ja edu meie igaühe kätes. Kui aga osa liikmeid oma sõnadega või eluga õõnestavad koguduse vaimulikku autoriteeti, võivad koguduse töötegijad ükskõik kui palju vaeva näha, aga sellest pole koguduse ülesehitamiseks kasu.
Esitle oma usuõde või -venda ka maailma ees tunnustavalt.
Siinkohal peakski igaüks meist ennast läbi katsuma: kuidas mina ehitan kogudust, kuhu ma kuulun. Küsimus on selles, kas ma ehitan või lammutan kogudust. Kas minu sõnad, mõtted, teod ja kogu mu elu ehitab üles kristlikku ühtsust või hoopiski lammutab seda?
Mis siis ehitab kogudust?
„Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu" (Fl 2:1–4).
Antud kirjakoht kutsub meid üles keskenduma lohutavale armastusele, ühisele vaimuosadusele, südamlikule ja andeksandvale meelelaadile, kaastundele oma venna või õe puuduste suhtes.
Me oleme kutsutud olema üksteise julgustajad, toetajad ja pidama üksteist ülemaks kui iseennast.
Ära keskendu oma õe või venna puudustele, vaid sellele, mis temas head on. Esitle oma usuõde või -venda ka maailma ees tunnustavalt. Räägi oma usuõest ja -vennast nii koguduse kui maailma ees alati head! Teate, puudusi leidub alati, millele keskenduda. Aga kuhu me nii lõpuks välja jõuame, kui me näeme üksteise silmades üksnes pindusid, aga palki omas silmas ei näe?! Ja me pole kutsutud selleks. Me oleme kutsutud olema üksteise julgustajad, toetajad ja pidama üksteist ülemaks kui iseennast.
Võib-olla nüüd keegi küsib, aga mis saab siis, kui mõni koguduseliige mind isiklikult ärritab oma tegude või tegematajätmistega? Mul on siis õigus pahur olla ja halvustavaid märkusi tema kohta välja öelda tagaselja ükskõik kellele. Selle kohta on Pühakirjas üks väga hea näide: „Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?" Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda"" (Mt 18:21j).
Meil võib alati tekkida põhjusi kellegi kohta märkusi teha. Näiteks: see või teine ütles mulle halvasti, pastor ei pööranud mulle piisavalt tähelepanu, jumalateenistus algas ettenähtud ajast hiljem või on igavavõitu, ta on liiga aeglane või too teine seal on liige kiire ja kärsitu, ta jättis mind külla kutsumata jne. Etteheide etteheite järel. Aga pangem tähele, mida öeldakse meile armastuse ülemlaulus: „Ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha" (1Kr 13:5).
Tõeline kristlik armastus ongi selline, mis püüab kõiki vigu siluda ja oma usuvenna või -õe puudusi tasandada, aga mitte neid suurendada ja võimendada ning koguduse puudusi maailma ees eksponeerida. Kui su õde või vend on sind ärritanud või kurvastanud, siis anna andeks ja unusta see ära ning ära pea meeles ega räägi nendest paha. See ei ole Jumalale meelepärane ega austa tema nime. Kui tahad selle edasi öelda, mis sind ärritab või kurvastab, siis tee seda armastuses ja lugupidaval viisil oma usuõe või -venna suhtes. Ära ole koguduse osaduse lammutaja, vaid selle ehitaja ja taastaja. Mõtle alati sellele, kas sinu sõnad, teod, mõtted ja kogu su elu ehitab kogudust üles või lammutab seda. Sellest sõltub, kas meie kirikupingid täituvad uute inimestega või mitte.
Me peame paluma ühe vaimuliku laulu kombel järgmist: „Oh Jeesus, oma püha nime mu südamesse kirjuta, et Sinu suure armu ime võiks minu hinge vajuda, et sõna, töö ja terve elu siis kuulutaks Su nime ilu".
Kui Jeesus on sügaval meie südames, siis me ei ole teiste hukkamõistjad, vaid nagu Jeesus ütles: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!" (Lk 6:36). Me peame alati seda meeles pidama, et Jumal on meile palju rohkem andeks andnud kui kaasvenna või -õe eksimused meie (sinu) suhtes.
Peetrus on andnud väga hea nõuande: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage – sest õnnistamiseks te olete kutsutud –, et ka teie võiksite pärida õnnistuse" (1Pt 3:8–9).
Mis aga lammutab kogudust?
„Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat, ja valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks" (Hb 12:14j).
See kirjakoht kutsub üles tähele panema, mis võib ohustada koguduse sisemist kliimat. Vana Testament kutsus üles kõrvaldama kurjust eneste keskelt. Kuid sageli võib probleemi juur olla südames. Väärastunud, kuri juur, millest räägib see lõik, on kibestuse juur. Piibel hoiatab meid, et kui meilgi on südames kibe juur, siis võivad ka teised saada rüvetatud. Halb, negatiivne keelekasutus on nakkav. Kümme maakuulajat tulid tagasi negatiivse raportiga. Nad hukutasid kogu rahva. See on üks põhjus, miks Jumal võtab kibedat juurt nii tõsiselt. On ka teisi halbu juuri meie südames, mis väljendavad ennast keele kaudu ja põhjustavad probleeme, mis varastavad meilt õnnistusi, mida Jumal soovib meile anda. Meil võib olla pahameele, uskmatuse, ebapuhtuse või uhkuse juur. Ükskõik, milline juur on su südames, see ilmutab ennast kõne kaudu. Soovime ehk olla lahked ja heasoovlikud, aga pahameele juur mürgitab meie sõnad pahameele vaimuga. Püüame öelda midagi ilusat, aga ei tule välja. Võime üritada olla usklikud, aga uskmatuse juur mõjutab meid käituma nii nagu kümme maakuulajat ja lisama selle „kuid" Jumala tõotusele. Väidame küll, et Jumal on väeline igast olukorrast välja tooma, „kuid" ega meie kohta see ei kehti, oleme ju nii viletsad ja väetid. Sama kehtib ebapuhtuse ja uhkuse kohta, mis võivad levida kui vähkkasvajad koguduse keskel ning tekitada palju halba ja muret kaaskristlastele.
Vali koguduse ülesehitamine!
Me peame valima ka seda, mida ütleme oma õe või venna käitumise kohta, mis meid tegelikult väga ärritab ja endast välja ajab. Kui meil on tahtmine oma õde või venda seljataga maha teha või kritiseerida, peame valima Jumala abiga hoopis teise tee. Me peame valima õnnistuse, aga mitte needmise tee. Me oleme kutsutud õnnistamiseks. Aga kui sa oma usukaaslast kritiseerid ja halvustad või näitad oma kogudust halvas valguses, siis mõtle, kelle teele sa asud, kas igasugune käitumine ehitab kogudust?
Meil peaks olema selline suhtumine, nagu on ühe armsa ülistuslaulu sõnad: „Süüta minu süda tules! Minu silmad selleks sule, et ei takerduks ma aina teiste vigu nägema. Enam rõõmu anna mulle, tänu et ma tooksin Sulle ja et oma mõtteis kannaks hellalt oma ligimest."
Teiste vigade nägemine takistab oluliselt jumalariigi tööd ja koguduse edasiminekut. Ärgem siis takerdugem teiste vigade nägemise tihnikusse või hukkamõistu padrikusse.
Olgu meil selline meelsus ka koguduse keskel ning oma usuõe ja -venna suhtes, nagu palus keskajal elanud jumalamees Püha Franciscus Assisist:
„Issand, muuda mind oma rahu saadikuks. Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust.
Kus on ülekohus – leevendust.
Kus on pimedus – valgust.
Kus on kurbus – rõõmu.
Oo, jumalik käskija, anna mulle jõudu lohutada teisi,
mitte otsida ise lohutust,
mõista rohkem teisi, kui oodata ise mõistmist,
kinkida teistele rohkem armastust, kui mulle endale osaks saab;
sest just teistele andes saame me ise,
teistele andestades saame oma patud andeks ning
surres sünnime igavesele elule."
„Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust ja olgu sul Kristuse meel. Nii katsugu igaüks ennast läbi, kas ta on koguduse ehitaja või lammutaja, ja kui vaja, tuletagu siis meelde, kust ta on langenud, ja parandagu meelt ning tehku esimese armastuse tegusid! (Ilm 2:5).