10/2015 
Margus Kask, Jõgeva baptistikogudus
Nagu tavaks saanud, mõtleme lõikustänupühal külvile ja lõikusele, vaimulikule lõikusele misjonipõllul ning ka kõigile Jumala andidele, mida ta on lasknud põldudel külvata ja lõigata. Oleme talle tänulikud, et vili on kasvanud ja küpsenud, on kogutud varusid toidu valmistamiseks. Aga täna on kohane vastata küsimustele, mis puudutavad minu oma elu. Minu elu igaviku perspektiivis – mida ma külvan, millist vilja tahan lõigata? Ükskord me lahkume siit, mida head ja kasulikku jääb minust maha? Mida olen ma korda saatnud? Mis on need igavese kvaliteediga seemned, mida võime külvata? Milline tegu kannab igavest vilja?
Jumala eriline loomistegu meis võib olla ka kõik see hea, mida me kellelegi teeme.
Apostel Paulus kirjutab
korintlastele järgmiselt: „Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?" Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu. Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha. On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma, isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest. Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast. Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased. Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju. Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine" (1Kr 15:35–58).
Jumala loomistegu 
Apostel Paulus ütleb esmalt, et ülestõusmise eelduseks on surm. Võrdluse toob ta nisuivaga – uus taim ei saa areneda, kui vana seeme pole lagunenud. Viljakandmise eeldus on surm. Kui Jumal on juba looduses andnud igale seemnele oma eripärase arengu, siis nii on ka ülestõusmisihu Jumala eriline loomistegu. Jumala eriline loomistegu meis võib olla ka kõik see hea, mida me kellelegi teeme.
Paulus kirjeldab siin loodust laiemalt ja leiab, et nii bioloogilistel liikidel on oma erinevad ihud tõelises variatsioonirikkuses kui ka taevakehadel on oma „ihud". Paulus järeldab, et Jumalal on vägi luua sellist elu, mis erineb maistest vormidest.
Jumala loova väe kirjeldamine paistab ka salmidest 42–44: „Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu."
Külvaja ja ülesärataja on üks ja sama – Jumal. See, kes on andnud ajaliku elu, ka lõpetab selle ja äratab surnuist üles uude ellu.
Viljakas elu on usuelu. Viljakas tegu on usutegu.
Me võime siin mõtiskleda veel ühe aspekti üle. Mis võiks olla see minu poolt külvatud vaimulik seeme, mida Jumal kujundab viljakaks taimeks?
Paulus ei kirjelda, milline siis see taevane elu on. Ta lihtsalt sedastab, et üles äratatakse vaimne ihu. 1Kr 2:9 kirjutab ta nõnda: „Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.""
Kristuse järgijad muudetakse
Paulus esitab võrdluse Aadamaga, esimese inimesega. Nii nagu esimese inimese järglased jagavad temaga sama saatust patususes ja maisuses, nii ka taevase inimese, Kristuse järgijad muudetakse taevaseks.
Tänane piiblilõik kutsub meid üles tegema üht võib-olla kõige raskemat asja siin maailmas – usaldama Jumalat. On hetki, kus on see kerge, kuid sagedamini vajatakse ehk kindlamaid tõendusi ja kinnitusi Jumalast ning tema plaanide kohta. Paulus ütleb meile selgelt – tuleb usaldada Jumala loovat väge oma elus. See loov vägi muudab meie maise ja patust muserdatud elu uueks, lausa taevalikuks. Jumala vägi ei tegutse mitte ainult ülestõusmises, vaid iga päev meie juures. Kas pole nii, et mõnikord ka meie elu kõige tavalisemad hetked muutuvad tema läbi kirkaiks taevase olemise peegeldusteks. Jumal võib muuta, ja ta muudabki meie patususest rikutud seemnekülvi kirgastatud lõikuseks.
Ees seisab ülestõusmine
Veel kirjutab Paulus ülestõusmisest. Enamus inimesi meie ümber soovivad teada saada, mis sünnib tulevikus, kuhu elu meid viib, mis ootab ees. 1Kr 15. peatükis annab Paulus selge vastuse – Kristusesse uskujaid ootab ees ülestõusmine ja taevane elu koos Kristusega. Aga kuidas, mil viisil? Apostel ei peatu sellel meid nii huvitaval küsimusel kuigi pikalt. Kõik toimub äkitselt ja silmapilkselt, meid kõiki muudetakse. Ajalik inimene, liha ja veri ei saa minna Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatut. Pauluse jaoks on see tõde nii suur, et ta nimetab seda saladuseks. Viimane hetk antakse teada viimse pasuna helidega. Ilmutuse raamatu peatükkides 8–10 on pasun kohtumõistmise sümbol. Kohus tabab kõiki, nii usklikke kui uskmatuid. Jh 5:28,29 ütleb: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks."
Koos Kristusega tehtu kannab vilja
Selles kohtus tulevad esile need „seemned", mida olime külvanud ning mis muutusid viljakateks taimedeks. Selles kohtumõistmises saab viimse palga ka surm, kes kaotab kõik oma ohvrid ja vangid. Surm on neelatud, võidetud. Patt saab oma väe käsueeskirjadest, mida inimene ei suuda pidada. Ja Paulus ütlebki: Tänu Jumalale, pääsemine ei tugine käsu täitmise teenetele, vaid Jeesuse Kristuse saavutatud võidule patu ja surma üle.
Seepärast võivad kristlased olla innukad ja täidetud lootusega. Just selle pärast võime teha Issanda tööd julgesti ja rõõmuga. Ning mis veel enam, töö ei lähe tühja. Mõttetu töö tegemise taak on inimkonnal alates pattulangemisest, kuid koos Kristusega tehtu, koos tema väega tehtu ei ole kasutu ega tühine. Siin leiame vastused alguses esitatud küsimustele: minu elu igaviku perspektiivis – mida ma külvan, millist vilja tahan lõigata; mida head ja kasulikku jääb minust maha; mida olen ma korda saatnud; mis on need igavesed seemned, mida külvame? Kõik see, mis on tehtud koos Kristusega, kannab igavest vilja.
Jumalale elamine – viljakas siht
Inimestena elame argipäevas, kus on rõõme ja muresid, kahtlusi, kindlust, kurbust, lootust, lootusetust, mõttetust. Kuid selline elu pole Jumala eesmärk. Tema eesmärk saabub siis, kui kõik asjad siin maailmas, õieti see maailm ise, jõuab tema poolt määratud sihile. Tegelikult on jumalik siht meie ees juba argipäevas – elu elamine Jumalale, Issanda töö tegemine. Ja mis on see Issanda töö, mis muudab me elu viljakaks? Ilm 14:13: „Ma kuulsin häält taevast ütlevat: „Kirjuta: Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.""