10/2016 
Hannes Keernik, Tartu Salemi baptistikogudus
Järgnev lugu kõlab nagu tähendamissõna, mida oleks võinud rääkida Jeesus. Aga tegelikult on see Vana Testamendi mõistukõne, mille rääkis prohvet Naatan kuningas Taavetile.
„Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps! Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!” Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina!”” (2Sm 12:1–7).
Üleastumiste keerises
Taavet oli kuningas. Ta oli õiglane mees „Jumala südame järgi” (1Sm 13:14). Teda saatis edu sõjas ja ta oli populaarne rahva silmis. Aga nüüd oli see „mees-Jumala-südame-järgi“ teinud midagi sellist, mis Jumala südame järgi ei olnud. Taaveti pikenev eksimuste jada viis selleni, et Jumal saatis prohvet Naatani teda manitsema.
Lugu sai alguse sellest, et kuningas Taavet jäi koju, selle asemel et koos oma meestega lahingusse minna. Kõndides ühel õhtul kuningakoja katusel, märkas ta ilusat Batsebat, kes oli teise mehe, Uurija naine. Taavet jäi kiusatusele alla ja magas temaga. Naine jäi lapseootele. Taavet laskis kiiresti Uurija sõjatandrilt enda juurde tuua, andis talle kingitusi ja võimaldas tal minna oma naise juurde, et hiljem jääks mulje, nagu oleks sündiv laps ikka Uurija oma. „Eks sa ole tulnud pikalt teekonnalt, mine koju puhkama,” soovitas Taavet.
Aga Uurija, kujuta ette, ei läinud koju, vaid heitis magama Taaveti ukse alla. See oli tema viis väljendada ustavust, sest tema isanda teised mehed võitlesid sõjas. Siis proovis Taavet Uurijat purju joota: ehk ta siiski läheb koju oma naise juurde. Aga Uurija oli isegi purjus peaga targem kui Taavet kainena. Patukeeris tõmbas Taavetit üha sügavamale, uute tegudeni, millel olid hävitavad tagajärjed. Ta laskis saata Uurija sõtta, kõige ägedama ja ohtlikuma lahingu etteotsa. Kogu see lahing oli suur fiasko. Kuningas käskis rünnata vaenlaste linnamüüris just seda kohta, kust kõige tugevamat vastupanu võis oodata. Uurija tapeti ja palju mehi koos temaga. Sellest teada saanud, võttis Taavet lapseootel Batseba endale naiseks.
See hetk võis olla Taavetile suureks kergenduseks. Kuigi see ei takistanud, siis vähemalt pidurdas kogu loo ilmsikstulekut. Tõenäoliselt teadsid asjast Taaveti lähemad kaaskondlased. Näiteks Joab, kes jooksutas Uurijat Taaveti käsul nii sõjast kuninga juurde kui kuninga juurest sõjarindele. Vahest sai asjale pihta ka Uurija ise, kuid keeldus kuninga mängu kaasa mängimast.
Ehk on veel keegi inimenegi, kellelt on vaja andestust paluda?
Süütegu on tulutu kinni mätsida
Taavet võis pärast Uurija surma olla oma süüteo kinnimätsimisega üpris rahul. Senikaua kui tema juurde saabus Naatan, kes rääkis loo kahest mehest, ühest rikkast ja ühest vaesest.
Siin räägitakse sellest, kuidas ebaõnnestunud iluoperatsiooni järel on vaja järgmist iluoperatsiooni, aga kui palju ka ei püüaks, enam algset ei saavuta. Läheb ainult hullemaks. Kui sageli püüame tekkinud viga parandada ja parandada, aga iga parandus on omaette viga!
Minu auto GPSil, mis aastaid on truult õiget suunda näidanud, jäi kinni sisse-väljalülitamise nupp. Tegin vea, sest vajutasin seda liiga kõvasti. Järgmine viga oli, et ma otsustasin seda ise parandada. Tegin seadme lahti ja nägin, et olin surunud ühe pisikese, vaevalt 5-6 mm suuruse osa teiste osade vahel katki. Võtsin kiiresti kuivava liimi ja liimisin selle pisikese osa tugevalt kokku. Alles siis panin tähele, et kõik muud osad ümber katkise tüki peavad saama liikuda. Mina olin aga kogu kupatuse korralikult kinnitanud. Kinniliimitud osi enam lahti ei saanud. Nüüd oli seadmel mitu viga ühe vea asemel. Tuli minna parandusse! 
Seda, kui raske on vigadega toime tulla, panen tähele ka oma kirjutama õppiva tütre juures. Mõnikord sodib ta vale tähe pliiatsiga mustaks, nõnda et tähte sealt alt enam ei paista. Siis aga võib ta ringi mõelda ja võtta kustukummi, hõõruda sellega söe üle paberi laiali. Paber rebeneb viimaks. Siis kleebib ta paberi uuesti kleeplindiga kokku. Peaasi, et vale täht näha ei jääks!
Patt kipub kiirelt lumepallina kasvama. Isegi, kui peaksime oma eksimuste eest maksma suure segaduse ja hävinguga, isegi tõelise laastamistööga oma elus, ei pruugi me adekvaatselt hinnata, millise segaduse oleme kokku keeranud. Võib juhtuda, et jääme ise tehtud eksimuse suhtes pimedaks. Taavetki kostis Naatani mõistukõne peale, et rikas mees, kes võtab ära vaese mehe ainukese lamba, peab neljakordselt selle tasuma ja lausa surema! Aga ta ei tajunud, et tema enda eksimuste tõttu aina kasvas inimeste hulk, kes ühel või teisel viisil kannatasid või maksid oma eluga.
Ühest kindlameelsest kriipsust piisab, ei pea sodima.
Üleastumine pole vaid isiklik asi
Ükski patt ei seisne ainuüksi Jumala vastu astumises. Sel on alati mõju teistele inimestele. Sageli on mõju ilmselge, mõnikord varjatud. Siiski, see on alati olemas. Kui sa tunned, et vajad Jumalalt andestust, on ehk veel keegi inimenegi, kellelt on vaja andestust paluda. Võib-olla sa oled lasknud kellegi suhtes halvustavatel mõtetel oma peas maad võtta. Täna on õige aeg otsustada teisiti mõtlemise kasuks. Et enam mõista ja vähem hukka mõista. Kui tundub kuidagi ülepingutatud andeks paluda lihtsalt halvustavate mõtete pärast, millest teisel pole aimugi, tee siiski midagi head: ulata tervituseks käsi, tee pisike kingitus, kutsu see inimene külla.
Teinekord pole eksimuste mõju teistele nii tähelepandamatu. See võib võtta drastilised mõõtmed. Võime endile tunduda lootusetult patustena. Kas Jumal võib andestada tõesti kõik eksimused? Kõik? Tea seda – ükski patt pole nii suur, et sellega poleks mõtet minna Jumala ette ja seda tunnistada. Pole olemas nii suurt pattu, mis võiks takistada Jumala andestuse ulatumist meieni.
Aga võib-olla on tänane päev üks parimatest su elus. Tunned, et oled piisavalt hea – mitte täiuslik, aga piisavalt hea – nõnda et sul Jumala andestust pole vaja. Abielurikkumine, ettekavatsetud mõrv, kellegi lamba röövimine – sul pole selliste raskete teemadega midagi pistmist. Kui sa arvad, et sina seisad kindlalt, siis Piibel ütleb vaid üht: „Vaata, et sa ei lange!” (1Kr 10:12). Eks me kõik kõnni libedal jääl. Oleme tavalised, lihast ja luust inimesed. Meie ülesanne on vaadata, kuidas me ise püsti jääme. Mitte imestada, parastada või kuulutada, kuidas üks või teine kukkus ja kui valusasti ta ikka kukkus. Mitte hakata hõiskama: „Mina küll ei kuku!” Peame enda jalgade ette vaatama. Kui on väga libe, siis otsigem tuge teistelt, kellele julgeme toetuda!
Loeb vaid kahetsus
Kui kukume, on kõige olulisem tunnistada seda. Nagu Taavet viimaks tegi: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu” (2Sm 12:13). Kuigi karistuseks pidi Taaveti laps surema, sai Batseba ja Taaveti teisest lapsest järgmine kuningas – Saalomon, kelle järeltulijaks sai palju põlvkondi hiljem Jeesus Naatsaretist. Ühe mehe patust sündis hiljem kõigi pääste. Mitte patust endast, aga patu siirast kahetsusest võivad välja kasvada uus lootus, uus eesmärk ja uus kvaliteet. Sellepärast julge oma eksimust tunnistada! Tõmba sellele kriips peale. (Ühest kindlameelsest kriipsust piisab, ei pea sodima.) Tehtud viga ei defineeri sind enam. Loeb vaid alandlik andestuse otsimine. See on pöördepunktiks, millest alates saab kõik paremaks ja tervemaks.
Uus Testament räägib patusest naisest, kes tuleb Jeesuse juurde (Lk 7:36–50). Ta ei ütle ühtki sõna, aga tema käitumine, tema pisarad kõnelevad kahetsusest. Ta suudleb Jeesuse jalgu ja võiab neid õliga. Ega Jeesusel naiselegi palju rääkida ole, ta ütleb vaid: „Sinu patud on sulle andeks antud!” Jeesusel on küll palju enam öelda nendele, kes halvustavalt kõrval seisavad. Kuid tulipunktis on Jeesus ja kahetsev naine. Jeesusel leidub nii palju halastust patuse, kuid meelt parandava inimese vastu. „Sinu patud on sulle andeks antud!” Jumal vastas Taaveti kahetsusele täpselt samamoodi. Ehk on aeg meilgi oma õigusest lahti lasta, ülekohtutegijale andestada. Ja ise andestust otsida, sest mitte ainult ülekohtu tegemine, vaid ülekohtu kannatamisest tingitud kibeduski vajab andeksandmist. See on kirjakoha sõnum neile, kes samastuvad mitte Taaveti, vaid Uurijaga.
Tehtud tegusid ja öeldud sõnu ei saa tagasi võtta. Mõnda asja ei saa isegi heastada. Võib-olla ainus, mida oskad Jumalale öelda, on: „Mul on kahju. Anna andeks! Ka mina olen sinu vastu eksinud.” Pea meeles: siiras kahetsus ongi see, mida Jumal ootab. Ükskõik kui kõhklevalt ja vaikselt need sõnad Jumalale ka poleks öeldud, muutku tema need oluliseks pöördepunktiks meie elus. Et saaksime taas alata puhtalt valgelt lehelt. Aamen