3/2011 Herman Mäemets, pastor emeeritus Kuressaarest
„Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu? Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime. Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes!" (Ps 116:12, 17-18)
Kuna käesoleva aasta alguses möödus 50 aastat sellest, kui Issand saatis mind Saaremaale teenima Kuressaare kogudust, siis tahan jagada oma tänuohvrit ka meie vendluse ajakirja lugejatega. Sest Issand ütleb: „Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au!" (Ps 50:23)
Tõstaksin esile kolm olulist mõtet: Issanda kutse, ettevalmistus teenimiseks ja Issanda läkitus.
Vastus Issanda kutsele
„Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke oma südant kõvaks!" (Hb 4:7) Meenutan aega algkooli päevilt, kui Ridala palvelas peeti äratusnädalat. Evangeeliumi kuulutasid Johannes Jääger ja Joosep Leisberg. Erilise mõjuga oli kutselaul, mille iga salmi järel kordusid sõnad „Täna võid sa õndsaks saada veel" (Vaimulikud laulud nr 182 e VL 182). Paljud läksid eestpalvele. Aga minu südames oli argus ja keegi ei märganud julgustada...
Järgmine kutse, mis eriliselt puudutas südant, oli Tallinnas Kalju palvelas. Töötasin oma esimesel töökohal Riisipere lastekodus ja kuna oli vaba pühapäev, sõitsin Tallinna vennale külla. Õhtupoolikul läksime Kaljusse, kus oli laulu- ja muusikaõhtu ning noored tunnistasid oma päästekogemusest. Ja kui puhkpillide saatel lauldi „Õnnis täna on" (VL 77), tundsin, et see on kutse minule. Seda märkas ka keegi vend ja julgustas mind. Aga viimane rong oli varsti minemas ja nii lahkusin valutava südamega.
Meenus möödunust ühe venna tunnistus, kes rõhutas, et Jumal kutsub inimest kaks või kolm korda (Ii 33:29). Ka meenus lapsepõlves kuuldud laul, kus on sõnad „Kui ikka oma südant kõvaks teed, siis ükskord igavesti kahetsed, et armuaja mööda lasksid sa. Siis on kõik palumine asjata" (Laulud Talle Kiituseks nr 604). Aga tänu Jumalale, kes kinkis veel võimaluse.
Olin sõjaväeteenistuses Rostovis Doni ääres. Saabumas olid jõulud 1955 ja kodumaalt olid saabunud mitmed jõulutervitused. Õde lisas ka kirja, kus oli muuseas öeldud, et vendluse tolleaegne juht Johannes Lipstok koos mõnede lauljatega külastanud Kaukaasia eestlastest usklikke (Salme ja Sulevi külad) ja tagasiteel peatunud ka Rostovi koguduses ja toonud sealt tervitusi. Teenisin diviisi orkestris ja olin linnaga tuttav. Aga kuidas leida kogudus?
Sel aastal oli jõululaupäev laupäeval ja ma sain linnaloa. Linnas olid mitmed õigeusu kirikud. Ühe juurest mind juhatatigi ja leidsin palvela. Viimseni rahvaga täidetud ruum, arvukas laulukoor, kõned... Kuid ei olnud jõuluteenistust! Ometi oli hea vaimulik mõju. Ja kui lauldi mulle lapsepõlvest tuttavat laulu „Ära mine minust mööda" (VL 288), tundsin, et Issand seisatas eriliselt minu juures. Teenistuse lõppedes ruttasin välja, aga keegi noor vend tuli mulle järele ja saatis mind kasarmu väravani. Sain teada, et nemad peavad jõulupühi veel „vana kalendri järgi", nagu seda teeb õigeusu kirik. (Nüüd peavad juba aastaid pühi meiega ühel ajal).
Läksin oma orkestri harjutusruumi, sulgesin ukse ning otsisin oma sõduri seljakoti peidikust välja Uue Testamendi, mille mu ema oli kodust kaasa pannud. Lugesin jõuluevangeeliumi, milles eriti puudutas mind: „teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus!" (Lk 2:11) Sealsamas põlvitasin ja tegin kindla otsuse: tänasest tahan oma elu jagada Issandaga, sest ta on mu juures seisatanud. – Hiljem lugesin „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su parem käsi haaraks minust kinni" (Ps 139:7, 9-10) ja tänasin Issandat, et ta seal, kodust kaugel, „haaras minust kinni".
Oma esimese tunnistuse andsin kodukoguduses Ridalas. Seal sain kogeda ka tunnistamise õnnistust, erilist Püha Vaimu puudutust. Kadusid kahtlused ja Pühakiri sai armsaks igapäevase elu osaks.
Ettevalmistus teenimiseks
Jeesus ütles: „Õppige minust!" (Mt 11:29) Meie kõigi elus on õppeaeg, mille jooksul valmistume teenimisülesanneteks, omandame elukutse. Peale selle veel täiendõppe mitmed vormid. Tänapäeval vajadusel ka ümberõpe. Nii on ka vaimulikul alal. Issandal on kindel plaan meie elu jaoks. Jeesus kutsus esimesed jüngrid kalurite seast ja ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!" (Mt 4:19) Ja ta õpetas neid, olles aegade parim õpetaja, sõnumite ja eeskujuga.
Apostel Paulus oli õppinud Gamalieli jalgade ees, aga ka Jumala koolis (Gl 1:17) ja ta kirjutab oma usupojale Timoteosele: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud, teades, kelle käest sa oled õppinud. Ja mida sa minult oled kuulnud, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi." (2Tm 2:2 ja 3:14) Niisiis – vaimulik õpe ja valmistus Jeesuse ja apostlite päevist kõikideks aegadeks. Ja seda selleks, et meiegi oleksime Issanda kutsumise väärilised ning täidaksime temast meile antud ülesanded.
Mõtlen tänuga tagasi oma vaimulikule õppeajale. Olin saanud õpetajakoha Tallinnas ja vaimulikuks koduks Kalju koguduse. Mind kutsuti koori laulma ja orkestrisse mängima. Koguduses oli rohkesti noori, kuna noorte seas oli Tallinnas neil aastail toimunud vaimulik ärkamine. Toimusid noortelaagrid Viliveres ja väljasõidud maakogudustesse, kus laulsime ja tunnistasime. Vaikselt tehti lastetööd, kuigi see oli ametlikult keelatud. Mindki paluti juhendada poisterühma: õppisime piiblilugusid ja tegime sporti. Jätkus aega osa võtta piiblitundidest ka Oleviste kirikus, mis olid eriti rahvarohked. See oli tõeline tolle aja piiblikool.
Erikingitusena ja ustavate palvetajate palvevastusena lubati 1956. aasta sügisest võimude poolt EKB-l korraldada usuteaduslikud kaugõppe kursused. Lektoriteks olid vendluse tolle aja parimad õppejõud Osvald Tärk (juhataja), Oskar Olvik, Robert Võsu ning muusikat ja diktsiooni õpetas Vardo Holm. Minu kogudusevanem kutsus ka mind osalema vabakuulajana, kuna kooliõpetajana ei võinud ma olla ametlikus nimekirjas. Võisin teha eksameid ja omandasin vastavad materjalid. – Kuidas küll sooviksin, et kõik tänapäeval usuletulnud noored kasutaksid kaasaegseid võimalusi vaimulikuks enesetäiendamiseks, et täita homseid ülesandeid koguduses ja ühiskonnas.
Teatud aja möödudes kutsuti mind välja haridusosakonda. Seal aga soovisid minuga vestelda kaks isikut, kellel oli teatud info minu usulise tausta kohta. Küsimusteks: kuidas on võimalik, et sõdur saab usklikuks nõukogude armees; kuidas suhtun relva kandmisse; kuidas suhtun vaenlastesse, kuna usk keelab tappa, jms? Kogesin imeliselt, mida Jeesus oli öelnud, „et te ette ei muretseks, mida eneste eest kosta, sest mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest." (Lk 21:14-15) Lõpptulemusena tehti ettepanek, teha koostööd ka nendega: „Te ju räägite ainult tõtt." Kui kategooriliselt keeldusin, järgnes ähvardus: rikute ära oma elu ja karjääri ja kaotate oma töö!
Kui koju jõudsin, leidsin oma töölaualt raamitud pildi, kus Jeesus hoiab oma õlgadel tallekest, keda kuri kull pea kohal tahtis rünnata. Selle oli asetanud sinna mu korteri usklik perenaine, kes ei teadnud minu „ründajatest" midagi. Milline ajastatus ja kinnitus Issanda poolt!
Oli selge, et haridusepõllul ma kaua enam töötada ei saa. Mu tunde koolis hakkas külastama kooli partorg ja tema suunamisel teisigi. Kolme aasta möödumisel vabastati mind töölt kohtade koondamise tõttu. Kaasa antud iseloomustusse kirjutati sama partorgi poolt: „Temale usaldatud ülesandeid täitis täpselt ja korralikult, välja arvatud kommunistliku kasvatuse tähtsaim osa – õpilaste ateistlik kasvatus..." Siiski olin tänulik nende kolme imelise aasta eest Tallinnas, mis oli vaimulik õppeaeg.
Issanda läkitus
Jeesus palus ülempreesterlikus palves: „Mina olen neile andnud sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma." (Jh 17:14, 17-18). Olin töötu. Mulle soovitati minna abitööliseks Viljandisse, kus ehitati palvelat. Toit ja öömaja olid sealtpoolt. Kui oled täna töötu, mõtle võimalusele kedagi kuskil abistada. Mis sellest, et see pole su kutsetöö. Sealsete ususõpradega külastasime Suure-Jaani kogudust nende aastapäeval. Laulsin kaasa kooris. Ja erilise Püha Vaimu puudutuse sain laulu ajal, milles olid sõnad: „Miks seisate tööta, kui läheneb öö ja lopsakalt kosub ka saatana töö? Nüüd võite siin rahvast veel päästa ta käest, kui kuumate ise ka Jumala väest. Oh rutake tööle, nüüd on veel aeg! Pea tuleb ja tasub Jumala Poeg!" (Teekäija Kandle Hääled nr 45). See oli kui „elava söe puudutus" taeva-altarilt, läkituseks Jumala riigi tööle.
Kuna sealtsamast sain ka vastava kutse tulla kogudusetööle, siis läksin vendluse keskuse soovil usuasjade voliniku juurde, kaasas koolist antud iseloomustus. Seda lugedes ütles ta: „Peame teid veel lubama, kuna see on ju lähetus vaimulikule tööle." Oli saabunud karm surveaeg ja olin viimane noortest, kes sel perioodil lubati võimude poolt kogudusse tööle. Suure-Jaanis oli armas üksmeelne kogudusepere, kuid see piirkond oli laialdane: liikmeid oli Vändras, Puiatu Kõpus, Võhmas ja Pilistveres. Külastasin neid paiku jalgrattaga ja mitmed „Iisraeli soo kadunud lambad" tulid tagasi karja juurde.
Siis aga tuli teade, et mind komandeeritakse kolmeks kuuks teenima Kuressaare kogudust. Olevat usuasjade voliniku soovitus. Sõitsin oma vaimuliku nõuandja O. Tärgi juurde küsimusega, kas siis nüüd on koguduste asju korraldamas ilmalik ametnik? Vend oli korraldusest keskuse kaudu teadlik, kuulas mind ära ja võttis lahti Ap 4:27-28 „Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima." Ta lisas, et me saadame sind palvetega teele ja sünnib nii, nagu Jumal on määranud.
Kui jõudsin Kuressaarde, selgus, et kogudus oli pikemat aega juba palunud uue karjase pärast, sest eelmine oli loobunud perekondlikel põhjustel. Ja üks ustavatest palvetajatest, keda peeti „koguduse emaks", sai ahastava palve peale vastuse Piiblist, kui ta selle avas: „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose." (Fl 2:19) Ta tänanud valju häälega Jumalat ja teatanud seda ka kaaspalvetajatele ja kogudusele.
Enne kui kolm kuud möödus, tehti „Timoteosele" ettepanek kandideerida. Otsisin isiklikku selgust, ja Piiblist anti imeline kinnitus: „Mina käin su ees ja teen kingud tasaseks; ma purustan vaskuksed ja raiun katki raudriivid. Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks, et sa teaksid, et see olen mina, Issand, Iisraeli Jumal, kes sind on kutsunud nimepidi." (Js 45:2-3) Selle selgusega andsin nõusoleku kandideerida ja mind valiti Kuressaare koguduse karjaseks. Jumal oli taas kasutanud ilmalikku ametnikku oma nõu kordasaatmiseks. Mitmed vennad ja õed saatsid oma kinnitavaid sõnumeid. Kantselei juhataja Aleksander Sildos kirjutas vendluse keskuse nimel: „Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses." (Nl 3:26)
Sellest läkitusest on nüüd möödas pool sajandit. Olen väga tänulik Issandale tema juhtimise ja abi eest, ustavate eestpalujate ja kaastööliste eest, vaimulike nõuandjate eest keerulistes olukordades. Eritänu iga päästetu eest, kes on astunud Issanda jälgedesse. Ja samuti nende eest, kes ustavatena on oma teekonna võidukalt lõpetanud. On olnud vennalik koostöö naaberkogudustega ja teiste konfessioonidega. Metodisti kogudusega jagasime aastakümneid ühiseid ruume, kuni valmis oma vaimulik kodu – Siioni kirik.
Tänan Jumalat, et olen võinud ameti üle anda uuele põlvkonnale. Psalmis 45:17-18 on öeldud: „Su isade asemele astuvad su pojad, sa sead nad vürstideks kogu maal. Ma teen su nime kuulsaks põlvest põlve." Ja tahaksin olla nende hulgas, kes palvetavad, et Issand läkitaks jätkuvalt uusi ja noori töötegijaid oma tööpõldudele meie maal. Noortele jätan oma soovi meieaegse noortelauluga: „Noor vägi, tõsta ristilippu ja astu julgelt edasi! Vastase leeri peale tungi, rist võidab kõiki vaenlasi! Oh tõsta lippu sõnas, teos ja võida tigedate nõu! Oh tõsta lippu pühas elus, rist olgu sinu ülim au!" (Noorte laulik nr 105)