01/2019 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus
Meie eluga on nagu tükiga suurest puslest – meie lugu on osa suuremast loost, nii nagu pusletükk suurest pildist. Ükski pilt pole valmis, kui sealt on mõni tükk puudu. Nii pole ka Jumala suur lugu valmis, kui seda ei täienda meie igaühe lugu. Kõikide lood on erinevad – saame neid võrrelda, teisi eeskujuks võtta, aga oma lugu koos Jumalaga peame ise elama, ükskõik kui raske see meile ka tundub.
Tartu Kolgata koguduses oli 2018. a lõpus jutluste seeria Piibli eeskujudest. Vaatlesime pühapäeviti Jumala suuri lugusid. Elasime kaasa Aabrahami, Saara, Aabeli, Noa, Eenoki ja Joosepi eeskujudele. Tänaseks teame nende elude algust ja lõppu, teame õppetunde, näeme Jumala plaani ja tervikut. Õpime neist koguduses ja pühapäevakoolis, toome paralleele oma elust, suhtest Jumalaga. Kõrvutades end nimetatutega, kestavad meie lood veel – on olnud algus, elukäik, kellel kui pikk, ent pole loo lõppu ning pole veel päris selge, mis on Jumala plaan meie elus täna ja läbi tänase ka tulevikus.
Hoolimata sellest, et nad uskusid ja järgisid Jumalat, ei teinud Jumal näiliselt nende elu lihtsamaks.
Meie usu tänased eeskujud olid kord lihtsad inimesed
Kui me oma koguduses eeskujude sarjaga alustasime, köitis mind mõte minna nende lugude sisse ja vaadata detailsemalt. Kuidas olid need inimesed eeskujuks oma ajas ja millist elu elas nende järeltulev sugu, nii palju, kui seda on võimalik näha ja oletada. Nad kõik on täna eeskujud, ent sel ajal olid nad lihtsad mehed ja naised oma igapäevaste võitluste, murede ja rõõmudega, pettumuste ja võitudega ‒ nii nagu meie täna. Hoolimata sellest, et nad uskusid ja järgisid Jumalat, ei teinud Jumal nende elu lihtsamaks. Näiteks ei päästnud Jumal Aabelit Kaini eest. Ta lasi tappa mehe, kelle ohvrist oli tal just äsja heameel olnud.
Kuidas elas mees, Iisak, kelle isa oli Aabraham? Aabraham, keda täna nimetame usuisaks. Temast loetakse usklike sugu, keda saab olema rohkem kui tähti taevas ja liiva mererannas. Kas Aabrahami proovilepanek Iisaki ohverdamisega võis olla sama oluline ka Iisaki usu ja usalduse kasvatamiseks Jumalas? Pidi ju Iisak viima edasi selle, millesse Jumal Aabrahami oli kutsunud.
Kas sina usaldaksid täna oma isa, sõpra, abikaasat, kes Jumalat järgib. Kas isegi siis, kui ta midagi täiesti pöörast sinu arvates teha tahaks, ei kahtleks sa tema terves mõistuses, sest tema elukäik ja teod näitavad, et ta suhtleb väga lähedaselt oma Jumalaga? Kas Iisak nägi ja tunnistas seda oma isa kohta? Kas Aabraham oli Iisakile eeskujuks?
Me kipume eeldama, et Noad, kes ehitas laeva kõrbesse, ei mõistetud oma kodakondsete ja perekonna poolt, ent Piibel sellest ei räägi. Noa kohta on kirjutatud, et ta „kõndis koos Jumalaga ja ta tegi kõik, mida Jumal käskis“ (1Ms 6:9,22). Küllap ei olnud see Noa jaoks esimene kord Jumalale kuuletuda. Küllap nägid oma isa kuuletumist Jumalale väga lähedalt ka tema pojad. Ehk ei olnudki neil midagi isa näiliselt imeliku käitumise kohta öelda, kui ta laeva kõrbesse ehitama hakkas, vaid nad usaldasid teda, ehk isegi aitasid. Pärast veeuputust ei rääkinud Jumal ainult Noaga, nagu alguses, vaid ka tema poegadega, andes neile tõotused ja käsud tulevikuks (1Ms 9:1).
Kas minu ja sinu jäägitu usk ja Jumalaga koos käimine on täna eeskujuks meie lastele, lähedastele, sõpradele? Kas nemad näevad sinu elust, et sa „kõnnid koos Jumalaga“. Me ei saa lõpuni kindlad olla, et järeltulev põlv, ükskõik kuidas meie Jumalat teenime ja usaldame, seda samuti teevad. Meil kõikidel on oma lugu Jumalaga, omad katsumused ja teekonnad, omad valikud.
Me kõik oleme üksteisele millegagi eeskujuks.
Meie elu koos Jumalaga on meie valikute peegeldus 
2. Ajaraamatust loeme, kuidas pärast kuningas Saalomoni jaguneb tema poja Rehobeami viletsate nõuandjate tõttu kuningriik kaheks – Juudaks ja Iisraeliks. Paradoksaalne on, et Saalomon oli olnud maailma parim nõuandja. Juuda kuningad ei järginud sugugi kõik Jumalat. Joosafati kohta on öeldud, et „ta tegi, mis õige oli Issanda silmis“ (2Aj 20:32), ent samas tema poja Joorami kohta: „...ta tegi kurja Issanda silmis“ (2Aj 21:6). Võib-olla polnud kuningapoegadel Jumalat vaja, sest elu oli hea, ja mõned põlved edasi, kui tulid keerukamad ajad, otsiti taas Jumalat. Head ajad on ühelt poolt õnnistuseks, aga teisalt ka katsumuseks. Kas me järgime Jumalat ka siis, kui meil hästi läheb?
Kui me vaatame Iisaki poegi, Eesavit ja Jaakobit, siis mõlemad olid Aabrahami lapselapsed ning ilmselt sai vanaisa poistele palju imepäraseid lugusid Jumala ja tema juhtimise kohta rääkida. Kuigi „Iisak armastas Eesavit“ (1Ms 25:28), loeme: „Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, võttis ta naiseks Juuditi, hett Beeri tütre, ja Baasmati, hett Eeloni tütre. Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale” (1Ms 26:34). Ja natuke hiljem: „Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse, sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!“ ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse, siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe“ (1Ms 28:6–9).
Miks käitus Eesav kiuslikult, hoolimata isa armastusest oma esmasündinu vastu ja nii isa kui vanaisa vankumatust usust Jumalasse? Miks hoolis Eesav nii vähe esmasünniõigusest, andes sellega sõna otseses mõttes oma loo ära vennale Jaakobile? Ehk näitab see, et meil kõikidel on vaatamata päritolule võimalik teha oma valikuid – kas käia koos Jumalaga või minna sellest teest eemale. Eesav, müües oma esmasünniõiguse, valis tee Jumalast lahus.
Olles pärit ilmalikust perest, ei tea ma, kui raske on uskliku perekonna lapsel luua suhet elava Jumalaga. Olen isiklikest lugudest kuulnud, et mõnele tuleb see kergelt, teistele väga raskelt ja mitmed otsustavad, et seda suhet ei tulegi. Suhe Jumalaga ei tule iseenesest, seda peab otsima ning seejuures tegema valikuid, vahel raskeid – valima Jumala ja maailma vahel. See on olnud nii läbi aegade.
Aabraham juhendas oma vanimat sulast: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi! Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa – tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta. Ära ainult vii mu poega sinna tagasi” (1Ms 24:7). Nii tegi Iisak valiku, võttes endale naise mitte selle rahva hulgast, kelle seas nad elasid, vaid oma isa Aabrahami rahva hulgast.
Samuti palus Iisak Issandat oma naise pärast, kes oli kakskümmend aastat viljatu; ja Issand kuulis ta palvet (1Ms 25:21). Iisak oleks võinud oma naise Rebekaga valida ka näiliselt lihtsama tee, nii nagu tegid tema isa ja ema.
Kes on meile eeskujud? Kuidas nad meile eeskujuks said? Aga ehk isegi olulisem sellest, kes on meile eeskujuks, on tõsiasi, et me ise oleme ka kellelegi eeskujuks – oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele.
Me kõik oleme üksteisele millegagi eeskujuks. Mõned koguduseliikmed on mulle eeskujuks selles, kuidas nad raskustes on Jumalale kindlaks jäänud, teised alandlikkuses või Jumala täielikus usaldamises, ühed oma armastusega ligimese vastu, teised kompromissitusega Jumala järgmises, mõned rõõmsameelsusega.
Näeme, et Noa, Aabrahami, Iisaki, Joosepi, Moosese, aga ka Jeesuse ja Pauluse lugu koos Jumalaga oli ennekõike kannatliku Jumala ootamise ja õigete valikute lugu. Nii on seda ka meie lugu koos Jumalaga. Meie kõikide tegemiste taustal on Jumala kannatlik ootamine ja igatsus näha igapäevases suuremat pilti. Näha oma pusletükis Jumala suuremat lugu. On tähtis, et me ei unustaks oma väljakutsetes, raskustes, rõõmudes ja edus, et oleme osa Jumala loost. Selles usus, et loodetav saab tõelisuseks ja nähtamatu nähtavaks (Hb 11:1), elasid inimesed aastatuhandeid tagasi ja nii saame elada ka meie neid eeskujuks võttes. Piibel ja tollaste inimeste lood on täna sama ehtsad ja ehedad, nagu need olid ammustel aegadel, ning saavad meid meie loos koos Jumalaga kõnetada ja eeskujuks olla praegugi.