September 2019 
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastori jutlus Otepää vabakoguduse 120. aastapäeval
Maailmas tehtavat kahe minutiga sama palju pilte kui kogu 19. sajandil, mil fotograafia alguse sai. Kui ma oma ekraani, ajalehti, reklaami näen, on see mulle usutav. Kunagi maksis üks foto aega ja raha, täna aga üksiku pildi hinda ei tunnegi. Neid klõpsutab iga mobiil ja ilu saab palju, aga tähelepanu hajub. See paralleel tuli, kui lugesin tänast piibliteksti Lk 12:35–48. Selles on palju tegelasi: isand, majahoidja, sulased, teener, peremees, varas, Peetrus, Jeesus – võtame sealt vaid kolm pilti.
Kui me teaksime Issanda tuleku tundi, koondaksime sinna kõik ettevalmistused – aga me ei tea!
I. Isand ja tema sulased
„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need!“ (salmid 35–38).
Jeesus räägib õhtust, mil isand on läinud pulma, aga ei võtnud võtit kaasa, sest ootavad sulased jäid koju valvama.
„Teie niuded olgu vöötatud“ – Idamaa piduriided olid palistuste-voltidega pikad väärikad kuued, aga tööks tulid need üles tõsta ja vööle siduda, et saaks vabalt astuda, võidelda, tegutseda. Minu valmisolek täna aastapäeval kooris laulmiseks ja jutlustamiseks väljendub muidugi ka pidulikus riietuses; samas ei saa ma selliselt minna oma külapalvela keldriahju tuld tegema.
„Lambid põlegu!“ – Idamaa öösse kalduv pulmapidu nõudis põlevaid lampe ja hoolt. Selleks pidid sulased nii enesestmõistetavalt töövalmis olema nagu meil majapidamisriistad: üks vajutus nupule ja – kohv tulgu masinast!
Kuid tähendamissõnas järgneb midagi üllatavat. Saabuv isand teenib ise! Ta ülendab ustavad sulased isanda positsioonile. Vana vastuolu isandate ja sulastega on igaveseks möödas. Issand ei tule siis neile uusi ülesandeid andma ja ennast teenida laskma, vaid neid teenima ja taevariiki sisse võtma.
II. Isand tuleb tagasi ootamatult
„Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (salmid 39–40).
Vargad pole välja surnud. Minagi kaotasin mõni kuu tagasi rahvarikkal üritusel oma kevadmantli. Millal varas päise päeva ajal riidehoius käis, ei märganud keegi. Aimanuks ma seda kuidagi ette, oleksin jätnud mantli autosse.
On asju, mida me ette ei arvesta. Piletikontroll astub linnaliinibussi ikka ootamatult. Jeesuse taastulekut ei saagi ette teada. „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi“ (Mk 13:32). Maailma kohtunik tuleb tunnil, mil keegi ei arva.
Üks on aga ilmne – Issand tuleb ajastu lõpul tagasi! Ta võib aga tulla meile ka isikliku surma läbi.
Ühelt poolt tehakse kõike, et surma ära hoida. Meditsiinil on selles suuri edusamme. Kui surm ikkagi saabub, on vahel etteheiteid, et no kas siis meedikud tõesti ei saanud veel midagi teha?
Teisalt me tõrjume surma mõtet. Meie elamuskultuur tahab olla aina tegevuses, võimalikult kogu päeva. Mitte seisatuda ega mõelda; olgu nauding, ja alatasa.
Kõik inimesed pole eriti hoolsad hambaid pesema, aga päeval, kui peab hambaarstile minema, tehakse seda erilise hoolega! Kui me teaksime Issanda tuleku tundi, koondaksime sinna kõik ettevalmistused – aga me ei tea!
Me ei pea oma kristlikku elu nägema „sa pead“ surve all, vaid peokutse all, kuhu meid oodatakse.
III. Valvake!
„Aga Peetrus küsis: „Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?“ Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles“, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (salmid 41–48).
Ilmselt polnud Peetruski kuulduga rahul ja esitas vastuküsimuse: „Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?“ Jeesus vastabki meile kõigile tähendamissõnaga ustavast ja arukast majapidajast, kellena tahab ta näha iga usuinimest! Küsimus Issanda taastulekust võib hirmutada: kas ma olen ikka valmis? Elada võib kahe äärmuse vahel: „Appi, ta tuleb juba homme!“ või „Oh, sellega on aega!“
Jeesuse taastulekust mittehooliva hoiaku kohta on tähendamissõnas väga drastilised väljendid: tulevad sellised ekstsessid nagu prassimised ja purjutamised. Selles lauses on tabatud liiga palju tõde. Kes kedagi ei oota, muutub tihti suureks egoistiks, kes kaassulaseid peksab ja terroriseerib. Löömist sõnadega on olnud ka väga vagade juures.
Märkame, et Jeesuse sõnad pole suunatud kõigile võrdselt. Kes on talle lähemal, neid on ta kõnetatud eriliselt. See on igati mõistetav: inimese suhtes, kes on mulle lähemal, on mul suuremad ootused kui nendele, kellega mind miski ei seo.
Meie kõigi elus on olnud kitsaid olukordi ja inimesi, kes siis on aidanud. Siin ei saa ma mööda ajakirja Teekäija toimetamise helgetest momentidest. Koolivend Joosep helistab: „Mul on jälle üks uudislugu Piibli maailmast – kas sa vajaksid seda augusti numbrisse?“ Hele-Maria kirjutas juunikuus e-kirja: „Pakun omalt poolt välja, et võin suvefestivalil teha kokkuvõtted neljast vestluspaneelist.“ Mari-Vivian ütles kuldse lause: „Tahtsingi kaastööd pakkuda. Kaaneloo tegemine oleks unistuse täitumine!“
Küllap on olnud ka hetki, mil teised on vajanud mind – aga ma polnud käepärast. Mu niuded ei olnud vöötatud. Võib-olla olin pinges tähtsamate asjadega. Ja vahel on need usuasjad.
Sel suvel möödus mul 50 aastat keskkooli lõpetamisest. Meid oli klassis kakskümmend üheksa, neli on juba igavikus, kokku tuli kolmteist. Jällenägemine poole sajandi järel tähendas palju. Viisime oma õpetajate haudadele lilled ja süütasime küünlad. Tegime koolimaja ees korduspildi. Kahel päeval oli kõigil palju rääkida-küsida. Seal ma tajusin, kui väga vajab tänapäevane maailm kõne- ja tegutsemisvõimelisi kristlasi.
Valvamisel Jumala riigi mõttes on palju segajaid. Me tahame olla kursis kogu maailma uudistega – eriti ilmateadetega, autokütuse sentide komakohaga, laatade eripakkumistega jne. „Silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast“ (Kg 1:8). Paljud pole enam valves, sest on kuulnud Issanda taastuleku sõnumit juba viiskümmend aastat.
Olgu aastapäev meeldetuletus: Issandal on alus oodata, et me tema riigi kasuks valvame ja töötame. Oma lunastusplaani elluviimiseks vajab ta tegutsevat kogudust. Iga usklik on kutsutud evangeeliumi edasi kandma, Jeesus tuli ja lõi selleks eeldused. Igamees ei pea küll jutlustama, laulma, kirjutama. Mt 27:55 loeme, et oli „palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates teda teenides“ – ilma nendeta poleks tema töö õnnestunud.
Mul on koguduse aastapäevadega eriline side. 16-aastase keskkoolipoisina olin Jõgeva koguduse aastapäeval. Selle lõpul kõlas mulle kaks küsimust: „Kas sina oled ka usklik?“ – vastasin ei! Teine küsimus: „Kas sa tahad saada usklikuks?“ – vastasin jaa! Ka mina tahtsin ja tahan istuda kord õndsana kauneimas lauas, kus Issand ise teenib!
Kui isand pulmapeolt koju tuleb, algab midagi üllatavat, sest ta jätkab koos ootavate sulastega pidu, mis on mujal juba täies hoos. Me ei pea oma kristlikku elu nägema „sa pead“ surve all, vaid peokutse all, kuhu meid oodatakse.
Esmapilgul võis see stressi tekitav tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest tunduda aastapäeva kõne aluseks sobimatu. Kuid tuleks märgata, et Jeesus on siin arukaid sulaseid kolmel korral kuulutanud „õndsaks“. Soovin õnnistatud aastapäeva ja juubeliaastat!