Oktoober 2019 
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor
Autode tagaküljel võib näha mitmesuguseid kleebiseid. Näiteks „Laps autos“. Aga mis oleks, kui sõidukil oleks selline kleebis – „Valmis surema“? Kas liigitaksime sellise juhi ohutute või hulljulgete või ehk koguni surmapõlglike juhtide hulka?
Ma olen näinud inimesi, kellele elu enam midagi ei tähenda. Aga olen näinud ka neid, kes on valmis surema, kuna nad teavad, mida ja keda nad ees saavad kogema. Valmis surema seepärast, et nende vahekord Jumalaga korras on! Üks selline oli minu armsa abikaasa isa Ado Kaups, kelle surmast möödus sel aastal juba 16 aastat. Ehkki meile tegi muret ja valu tema kannatus, oli tema sisemine rõõm, valmisolek ja rahu Issandas kallim kui miski muu.
Keegi hilines kord ühe perekonna külastamisega. Teda oli oodatud, teda oli igatsetud selle perekonna haige juurde, aga külaline ei tulnud ega tulnud. Lõpuks see, kelle pärast külalist oodati, suri ja maeti maha. Lähedaste lein ja kurbus oli mitmekordne. Läks mööda päev, kaks, kolm… ja siis kostus sõnum, et pikisilmi oodatu on lõpuks saabumas. Üks lähedastest leinajaist, surnu õde Marta ruttas talle vastu. Ja siis kõlasid sõnad: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud“ (Jh 11:21). Veidi hiljem väljendas täpselt sedasama surnud Laatsaruse teine õde Maarja.
„Issand, oleksid sa siin olnud!“ ‒ Kas pole selle lause sisu meile tuttav? Issand, miks sa viibisid? Issand, kuhu sa jäid? Jeesus, miks sa ei tegutse? Või koguni nii: Issand, miks sa minust ei hooli?
Kuid kas Jeesus siis tõepoolest ei hoolinud? Jeesus teadis, milline on maa, kuhu Laatsarus surma läbi lahkunud oli. Siinpool oli tegemist kuumuse, tolmu, kivide, ohakate, murede, haiguste ja surmaga – sealpool on aga kaugelt palju parem. Jeesus teadis, et üles äratatud Laatsarusel tuleb siinpoolsuses uuesti rinda pista elumuredega ja et kõigele lisaks saab ta kaasa elama ka oma lähedase sõbra Jeesuse ristisurmale.
Tõeline õnne ja rõõmu mõõdupuu ristiinimese elus ongi küsimus – oled sa valmis surema?
Kas poleks siis parem jätta kõik nii nagu oli? 
Jätta Laatsarus teispoolsusesse – jätta ta ELUMAALE? Ja jutustada inimestele kõigest sellest ilust, rõõmust, rahust ja aust, mis sealpool Laatsaruse osaks saab?
Hilinenud külaline vaatas ringi ja ei näinud ühtegi usujulget ega rahurõõmsat nägu. Vaid pisaraid ja leina.
Siinkohal meenub Piibli paljuütlev salm: „Jeesus nuttis“ (Jh 11:35). Ei, ta ei nutnud mitte seepärast, et Laatsarus surnud oli. Jeesus nuttis seepärast, et Maarja nuttis, et Marta nuttis, et rahvahulk nuttis…
Oled sa kunagi mõelnud, et Kristuse kaastundlikkust saab kogeda just rasketel hetkedel, keset muresid ja leina? Õnne ja rõõmu juures ei ole ju murepisarail kohta. Kristuse kaastundlikkus särab kõige eredamalt valu ja kurbuse taustal! Seesama Issand näeb sinugi valu, leina, üksildust ja mahajäetust. Tema näeb sinu küsimusi ja ka varjatud etteheiteid.
Jeesus ilmutas sel päeval Laatsaruse haual Jumala au. Just nõnda nagu ta Laatsaruse haigusest kuuldes esmalt oli väljendanud: See on „Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega“ (Jh 11:4). Laatsarus sai üles äratatud ja Jumal sai austatud.
Ma usun, et Jeesus tahab meist igaühe juures ilmutada oma au. Võib-olla aga tuleb temal selleks ka sind ja mind millestki üles äratada? Ehk sügavast leinast, millest sa vabaneda ei taha, või ehk muredest, mida sa Issandale üle anda ei söanda, või ehk selle ilma paeluvusest, mis ei lase sul rõõmu tunda neist eluasemeist, mida Issand ise on läinud meile valmistama?
Aastaid tagasi istusime Aapo Pukiga Oleviste altarilöövis, kui korraga lendas üle meie pea linnuke. Aapo ütles teda vaadates: „Just nagu palju vabadust, aga ometi nii piiratud!“ Tõepoolest – vahel oleme nagu see varblane, kes võis meie kirikut ju ilmatu suureks ja ilusaks pidada, kuid lennata eelistaks sinitaevas?
Ka meie oleme oma mõttemaailmas, valikuis ja eelistustes küllalt tihti nõndasamuti piiratud. Meile tundub see maailm piisavalt avar ja huvitav ning me unustame, et kusagil on veel palju parem!
Mis meid siinjuures abistaks? Jumala sõna! „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juure, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?“ (Ps 42:2–3). „Ometi jään ma ikka sinu juure; sa oled haaranud kinni mu paremast käest. Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse. Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal. Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti... Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse...“ (Ps 73:23–28). „Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole“ (Ps 84:2–3).
Ülesäratatud maa peal kogevad surma uuesti. Ülesäratatud taevas aga mitte kunagi enam!
Ma olen ikka veel ahjus, Jumal on ikka veel köögis ja ikka veel küpsetab mind!
Ühte USA äratusjutlustajat – oktoobris 66-aastaseks saavat David Ring'i ‒ teeb eriliseks tema seisund. Nimelt haigus, mille tagajärjel on tal ääretult raske oma liigutusi kontrollida ja arusaadavalt kõnelda. Ometi on see mees osutunud väga edukaks Jumala sõna vahendajaks.
Ühel aastatetagusel videosalvestusel astub ta vaevaliselt esile ja ütleb: „Milline saab olema taevas? Ma ei tea teie kohta, aga kui ma mõtlen taevast, olen põnevil. Minu isa on olnud Jeesusega 34 ja ema 30 aastat ning ühel päeval oleme kõik koos. Ärge tundke mulle kaasa, sest kõik muutub suurel hommikul. Kui ma taevasse saan, on mul täiesti uus ihu. Ma ei lonka enam ja ma ei räägi enam kentsakalt, aga ma hakkan käima ja rääkima... nagu Jeesus. Kui mu seisund ei meeldi teile, siis oodake pisut... ma olen ikka veel ahjus ja Jumal on ikka veel köögis ning Jumal ikka veel küpsetab mind. Kui ma olen valmis saanud, siis tõmbab Jumal mind ahjust välja ja ütleb: „Hästi tehtud (ingl ’läbi küpsetatud’), sa hea ja ustav sulane!“ … Kui ma mõtlen taevast, kus ma saan uue ihu, kus ma näen oma isa ja ema, kus ma võin ise oma kingapaelad kokku siduda ja särginööbid kinni panna – oo, milline auline päev saab see olema!“
Ära arva, et nõnda mõtlevad vaid haiged või need, kes oma eluga enam hakkama ei saa. Ei, seda tunnevad kõik, kes on koos Jeesusega kogenud tulevast Elumaad, mis on kaugelt võimsam kui siinne piiratus! Selline kogemus aitab meil olla Jumala laps, kes oskab olla rõõmus ja tänulik kõige eest ka siin maal, kuid on samas valmis surma läbi astuma igavesele kodumaale.
Tõeline õnne ja rõõmu mõõdupuu
Ristiinimese elus on tõelise õnne ja rõõmu mõõdupuuks küsimus: „Oled sa valmis surema?“ Kui oled valmis, võid sa nii sellest kui tulevasest elust tõeliselt rõõmu tunda.
Jeesuse poolt kord üles äratatud Laatsarus ei kõnni tänapäeval enam maa peal. Me ei tea küll, kes nende peres kelle mattis, kas õed venna uuesti või oli venna kord õdesid matta; aga tõde on see, et surmatund tuli kõigile kolmele. Laatsaruse õed nägid siis ise, millisest paigast tuli nende vennal tookord siia maailma tagasi pöörduda…
Ülesäratatud maa peal kogevad surma uuesti. Ülesäratatud taevas aga mitte kunagi enam! Olgu see meie kinnitus ja julgustus!
Palju on neid, kes siit maailmast tõelisele Elumaale on jõudnud. Me mälestame neid rahu ja lootusega. Sest tõepoolest – on’s meil siis vaja nutta, kui me teame, et hõiskamine saabub hommikul niikuinii?! „... õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine“ (Ps 30:6).
Jah, Laatsaruse õed ja kogu leinajate hulk nägid, et Jeesus oli Laatsaruse puhul hiljaks jäänud. Nende lootus oli lõppenud. Ometi tõestas Issand, et tema on alati õigeaegne.
Seepärast – kui Jeesus ka tundub teinekord minu või sinu elus hiljaks jäävat – pea alati meeles, et vaatamata kõigele, mida meie tunneme või soovime, on Issand Jeesus alati õigeaegne! Tema eesmärk on ilmutada meile mitte meie siinset heaolu, vaid Jumala au! Just taeva au tuletab meile meelde, et selles maailmas elades oleme siiski veel nõnda piiratud... Jeesus ise aga juhatab sellest piiramisrõngast välja: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6).
Seesama õigeaegselt hilinenud Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, see ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?“ (Jh 11:25–26). Aamen.