Märts 2020 
Christopher Andre Kontus, 3D Kogudus
Vanad eestlased olid sunnitud ülestõusmispühade eel pikalt paastuma, kuna jõuludel tapetud siga oli otsa saanud ja järel ainult seajalad. Samas polnud veel kanad munele hakanud ja lehm ei andnud veel piima. Seega olid nemad sundseisus, sest olenemata vaimulikust tunnetusest, pididki nad sööma lahjat toitu, nagu puder ja köögiviljad. Tänapäeval oleme aga hoopis teises olukorras. Poed on toidust pungil ja kõikvõimalikud delikatessid aasta läbi saadaval neile, kellel rahalisi vahendeid jätkub. Miks peaksime meie end veel piitsutama millestki heast teadlikult ilmajätmisega?
Jeesus käskis olla valguseks inimestele, kes elavad meie ümber mõnudes ja naudingutes. Paast võimaldab liha n-ö risti lüüa. Samas ütleb aga Jeesus, et paastuma peaks teiste eest salajas, et seda näeks vaid Isa, kes on taevas (Mt 6:17). Variserid planeerisid paastumist just esmaspäevale ja kolmapäevale, sest siis olid „turupäevad“, mil võimalikult paljud inimesed võisid näha nende vagadust ja vaeva.
Ilmalikud asjad, mis ei peaks olema patuks, saavad patuks, kui hakkame neist liialt sõltuma.
Piibel õpetab, et me ei muganduks praeguse ajaga, vaid muutuksime meele uuendamise teel ja katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). Apostel Paulus kutsub meid maailmast eristuma. Siiski mitte eristumise enda pärast, vaid et Jumala tahtmine kirka selgusega teatavaks saaks. Seega kuulub paast ühe võimaliku variandina Jumala tahte otsimise ja maailmast eristumise alla. Jeesuse järgijat ja tema mittejärgijat polegi mõtet võrrelda, kuid paastumise kontekstis seavad mittekristlased meile ette aeg-ajalt kiusatusi. Tahtmatult, aga vahel ka tahtlikult, jäädakse ette just nautleva elustiiliga. See teeb ühe Jumala lapse soovi paastuda oluliselt raskemaks ja sellises olukorras on vaja tugevat motivatsiooni, et asuda enda heaolu piirama.
Motivatsiooni otsides 
Kui Johannese jüngrid tulid Jeesuselt küsima, miks tema jüngrid ei paastu, viitas Jeesus iseendale (Mt 9:15). Ta väljendas tõsiasja, et tema kohalolu ise oli rõõmu põhjus ja tema äraolek on aeg, kus tema jüngrid paastuvad. Jeesus kui Jumala Poeg ja eluleib oli ju jüngrite juures – nad olid otseses kontaktis Jumalaga. Täna ei ole Kristus enam ihulikult meie keskel, mis tähendab piltlikult, et peiupoistel on paastuaeg.
Paastumise puhul võime selgelt eristada selle sisemist ja välist poolt. 21. sajandil on paastumine saanud maailmas üha populaarsemaks puhtalt selle tervistava toime tõttu. Inimesi köidab idee, et paastumise ajal keha puhkab, uuenevad rakud ja koed, öeldakse, et hävivad isegi kasvajate rakud.
Sakarja raamatu 7. peatükis ütleb Jumal: „Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?“ (Sk 7:5). Jumal peab siin tühiseks paastumist, mis pole suunatud otse talle. Juudid nägid, et Jeruusalemma müürid ja tempel hakkavad valmis saama, ning nende küsimus Jumalale oli, kas on veel nutmist ja paastu vaja? Jumala vastus viiendas salmis on ränk. See peegeldab tema igatsust. Ta igatseb näha inimesi otsimas teda kui isikut, mitte andi, mida tal on voli oma tahte järgi anda.
Kui näeme paastu kui Jumalale rõõmuvalmistamist, teda siiralt otsides, on motivatsiooni kergem leida. Täna on Jumal Jeesuse kaudu meile hoomamatult armastust väljendanud ja me ei suuda oma tegudega seda kuidagi ise välja teenida. Seega Jumalale rõõmuvalmistamine on üks neist viisidest, kuidas saame talle näidata oma tänulikkust. Julgen väita, et siira südamega paastumine on üks nendest viisidest.
Jumal on oma armu rikkuses seadnud kõik asjad meile kasutoovaks, kui me teda armastame. Nii on ka paastumisel peale Jumalale rõõmuvalmistamise meie elus tasakaalustav roll. Piibel hoiatab, et patul on omadus hakata meid märkamatult takerdama. Ilmalikud asjad, mis ei peaks olema patuks, saavad patuks, kui hakkame neist liialt sõltuma. Paulus ütleb oma esimeses kirjas Korintose kogudusele, et talle on kõik lubatud, aga miski ärgu saagu meelevalda tema üle. Paastumine toob efektiivselt välja selle, mis omab meie üle meelevalda. Paulus lausub enda tunnistuse, öeldes: „...vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks“ (1Kr 9:27).
Paastumine on ajutiselt lahtiütlemine hüvest, mis võiks loomulikult olla osa meie elust, selleks et võiksime kogeda rohkem Jumalat.
Muutused enda ja teiste usuelus
Oleme arutlenud paastumise olemuse ja selle kasulikkuse üle – see toob rahulolu ja tasakaalu sinu ellu, mis omakorda annab südamesse selguse ja kindluse. Taanieli raamatus on kirjutatud: „Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud“ (Tn 10:2,3). Taaniel oli ahastuses oma rahva orjuse ja Jeruusalemma varemete pärast ning talle ilmutati erinevaid ajaperioode ja sündmusi tulevikust. Kõik see ajas teda segadusse. Taaniel paastus ja leinas oma rahva ja kodumaa rasket saatust, kuid pärast paastu ilmutati talle teadmisi, mis tõid tuleviku suhtes selgust.
Matteuse evangeeliumist võime lugeda, kuidas Jeesus paastus. Neljandas peatükis on kirjas, et Vaim viis Jeesuse kõrbesse, kus ta paastus 40 päeva ja ööd. Mitte omast tahtest, vaid üleloomulikust sunnist läks Jeesus elutusse ebamugavasse paika. Seal sai Jeesus kogeda otsest saatana kiusamist. Me ei tea, milleks oli seda katsumust Jeesusel vaja, kuid meile on sellest saanud eeskuju, mis kinnitab, et meie Päästja on kursis kiusatustega ja meil on samuti võimalik kiusatustele vastu seista. Selliselt võivad saada ka meie paastumiskogemused teistele ülesehitavaks.
Eelmisel aastal tegime abikaasaga otsuse hoiduda nädal aega tööstuslikku suhkrut sisaldavate toodete söömisest, et leida selgust ühes praktilises otsuses, mis tuli langetada. Kogesin väga selgelt, kuidas olen tegelikkuses tugevalt sõltuvuses suhkrust ja magusatest toodetest. Nägin, kui suur osa minu stabiilsusest ja rahust tuli magusate asjade söömise naudingust, ja täheldasin kergesti ärritumist pisikeste asjade peale. Lõpuks jõudsime ka paastu algse eesmärgi osas selgusele. Siiski pidin tunnistama, et paastu algne eesmärk kahvatas vaimuliku erksuse kõrval, mida paastu ajal kogesin.
Oma paastu vaimuliku kogemuse põhjal tekkis mul küsimus, et kui see minu usuelule nii hästi mõjus, miks ei võiks see olla regulaarne osa minu elust? Apostlite tegude raamatust võime lugeda: „Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!” Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele“ (Ap 13:2j). Antud kirjakohast näeme, et Antiookia koguduses toimus tihe paastumine. Pideva paastumise eluviisi nimetab Luukas ka oma evangeeliumis, kui ta räägib naisprohvet Hannast, kes lesena „teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega“ (Lk 2:37). Tema lähedusest Jumalaga andis märku Jeesuse kui Messia äratundmine juba Jeesuse lapsepõlves. Seega näeme selgelt, et paastumine saab olla õnnistuseks kõigile Jeesuse järgijatele. Kuid see pole kohustuslik.
Mis on sinu järgmine samm?
Kristlik teoloog ja kirjanik Richard Foster on öeldnud, et paastumine on ajutiselt lahtiütlemine hüvest, mis võiks loomulikult olla osa meie elust, selleks et võiksime kogeda rohkem Jumalat. Minule oli see suhkur, kuid hüve võib olla ka miski, mis pole söödav. Tänapäeval paastuvad paljud noored näiteks sotsiaalmeedia kasutamisest.
Jumala Vaim on täna sama aktiivselt tegutsemas Jumala laste seas, kui ta seda oli algkoguduse aegadel. Jeesus ju ütles, et Püha Vaim juhib meid kogu tõesse. Tema ilmutab ja on juba ilmutanud ka sulle, mis on üleliigne või saanud liialt võimu sinu elus. Jumal soovib, et me ka paastumises otsiksime tema palet. Mis on täna sinu südames esile tõusnud, millest peaksid ajutiselt loobuma, et Jeesusele võiks kuuluda kuninga troon sinu elus?
Lõpuks julgustan sind Pauluse sõnadega: „Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust!“ (Kl 3:23j). Soovin sulle õnnistatud ja motiveeritud paastuaega käesoleval paastukuul. Olgu see Jumala Pühast Vaimust sütitatud ja kantud!