Jaanuar 2022 
Indrek-Eliel Tambek, Märjamaa vabakogudus
Kallis teekaaslane, alles alanud talv on jõudmas oma suurimasse sügavusse. Loodus tardub, uinub. Kuid meile, eestlastele, on omane üks elev tunne, mis kasvab kevade lähenedes, kui puudel pakatavad esimesed pungad ja lehedki. Peagi on kogu loodus roheline ja õitemeres. Juba kõik see tundub nii ilus. Siiski on mul eelkõige lapse- ja nooruspõlvest jäänud veel meeldivam mälestus – suve lõpus sai noppida puudelt esimesi vilju. Külmal talvel alanud ootuse suurim kulminatsioon. Tänu oma ema erilisele armastusele aiatöö vastu võisin nautida väga erinevaid maitsed. Sügiseti sai nälg sageli kustutatud üksnes õunte, ploomide ja teiste aiaviljade arvelt.
Mille järele tunned sina nälga uue aasta hakul? Milliseid vilju tahaksid varuda ja nautida enne aastaringi täitumist? Mis on sinu elule ainuomased annid, mille viljakas kasutamine kustutab ka teiste nälga ja õnnistab neid, kes on meie ümber?
Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks (Jh 15:8).
Jeesus ja viigipuu
Evangelist Markus kirjutab: Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda. /…/ Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat. Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!” Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!” (Mk 11:12–14, 20–23).
Viigipuu oli juba Vana Testamendi prohvetite Jeremija, Hoosea ja Joeli sõnumites sümboliseerinud Iisraeli. Siit edasi – viigipuu needmine Jeesuse poolt tähistas Jumala kohtumõistmist viljatu juudi rahva üle. Viigipuu viljad peaksid hakkama esile tulema peaaegu samal ajal või veidi hiljem kui selle lehed – seega, kui Jeesus ei leidnud muud kui lehti (Mt 21:19), oli selge, et see küll pealtnäha elujõus puu ei täida oma tähtsaimat eesmärki – vilja kanda.
Täna oleme meie Jumala rahvas, uus Iisrael, keda Jeesus kõnetab. Jeesus ütleb oma jüngritele lausa: Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks (Jh 15:8). Jeesuse kogudusena tahame käia oma Õpetaja jälgedes. Usun, et meie igaühe südames on igatsus kanda elus vilja.
Markuse evangeeliumi põhjal jäi viljapuu needmise ja selle ärakuivamise tunnistamise vahele üks tähelepanuväärne sündmus – templi puhastamine. Järgmisel hommikul taas Jeruusalemma tulles on jüngrid üllatunud, kuidas võis see nende tee ääres kasvanud suur puu niivõrd kiiresti ära kuivada. Imestavate jüngrite küsimuse peale vastab Jeesus: Olgu teil usku Jumalasse!
Vahel võib meie elus olla mägedesuuruseid põhjuseid, miks meil napib aega Jumalale – tema sõnale, palvele, Püha Vaimu juhtimise ja koguduse osaduse kogemisele. Siis me ei ela mitte usuelu, vaid meile kingitud päevad kaovad maises madaluses. Kui meie juured ei ole aga õiges pinnases, ei saa me kanda ka vilja. Seepärast tuleb panna tähele Jeesuse sõnu: Olgu teil usku Jumalasse! Nii saavad takistused taevateelt eemaldatud. Jeesuse sõnum oli – usaldades Jumalat, eemalda oma elust kõik, mis takistab vilja kandmast.
Kas mina kannan vilja? 
Olles misjonär, tajun ma viljakandmise kohustust peaaegu igapäevaselt. Mulle on inimlikultki omane oma kutsumise tõttu töö tulemusi mõõta. Olen aitamas edendada jüngerlust läbi kahe erineva spordiala ja see missioon juhtis mind ka võtma Märjamaa Vabakoguduse karjase vastutust. Ütlen alandlikkuses – vahel on surve viljakandmise osas nii suur, et tahaks keskenduda hoopis lehtede näitamisele. Äkki maaliks pildi programmidest, kus löön kaasa, tähtsatest kohtumistest, mis olen pidanud, teemadest, millest olen jaganud. Ometi, kui inimestel, keda teenin, või mul endalgi on nälg, siis kas üksnes need kustutavad janu? Kui Issand ise tuleks vilju otsima, mis oleks tema hinnang?
Alanud aasta hakul tundsin end vaimselt väsinuna ja igatsusest täidetud palvete peale tuligi esile sõna, mida olen siin jagamas. Mulle tuli elavalt meelde joonis, mille põhjal olin üle-euroopalisel misjonitöö tegijate konverentsil õppinud Kolossa kirja. Aga kui tol korral olime keskendunud rohkem viljale, mida igatseme kanda, siis nüüd haarasid minu tähelepanu joonisel olevad juured. Kolossa kiri toob neist välja neli peamist: Jumala sõna (1:5), palve (1:3), Püha Vaim (1:9) ja koguduse (vaimuliku pere) osadus (2:19). Sellisel alusel oli kirja autor Paulus ise kasvanud ja sellesse juurduma manitseb ta ka Kolossa väikelinna kogudust, kes oli ümbritsetud nii kõiksugu spiritualismist kui ka hoopis jäigast Toorale järgnemise õpetusest. „Ei, ei,“ ütles Paulus ja tuletas meelde, kuivõrd ülim on Jeesuse nimi, isik, arm, õpetus ja pärand.
Vilja näeme hiljem. Täna loevad juured.
Vili kasvab hoolsa tööga
Kosutav on teada, et Jeesus rääkis teisal ka loo aednikust, kes seisab veel viljatu viigipuu eest ja on valmis tegema kõik, et too võiks saavutada täieliku elujõu ja täita oma eesmärgi. Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma (Lk 13:8–9). Samasuguse väsimatu hoole ja panustamise pildi andis mulle mu ema Hiiumaal lapsepõlvest armsaks jäänud Soonlepa talu hoovis. Meenuta ka sina oma eeskujusid!
Loodan, et alanud aastal võime kuulda paljusid kaaskristlasi tunnistamas, kuidas nad on astunud Jeesusele veelgi lähemale, kannavad palju vilja ja austavad sellega meie taevast Isa. Joonisel ei ole näidatud vilja, seda näeme hiljem. Täna loevad juured.
Uue aasta tee on alles alanud. Lähme koos. Juurdume siis Pauluse eeskujul, laseme aednikul osutada armu ja kosutust ning kustutame nälja.