03/2011 Joosep Tammo, Vancouveris 2011
Kallid kaasmaalased, oleme kogunenud täna siia Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse Vancouveri kirikusse, et tähistada ühiselt Eesti Vabariigi 93. aastapäeva. Meie südameis on tänu, aga meie südames on ka palved.
Kuulakem, mida ütles Jumal kuningas Saalomonile: "Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa" (2Aj 7:14).
Oma ajaloole tagasi vaadates peame tõdema, et Jumal on meie riiki ja rahvast säästnud kahel korral. Me oleme kahe suure ime tunnistajad.
Esimene ime – omariikluse teke
Rahvas, kes oli aastasadu valitsetud ja rõhutud võõraste võimude poolt kuulutas 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult ja 24. veebruaril Tallinnas välja iseseisva Eesti Vabariigi.
Iseseisvusmanifest lõppes sõnadega:
"Su üle Jumal valvaku,
Mu armas Isamaa!
Ta olgu Sinu kaitseja
Ja võtku rohkelt õnnista,
Mis iial ette võtad Sa,
Mu kallis isamaa!"
Elagu iseseisev demokraatiline Eesti vabariik! Elagu rahvaste rahu!
Aga rahu me ei saanud. Mõne päeva pärast okupeerisid meid sakslased, nende lahkudes tungisid maale punased hordid idast. Me vajasime Jumala kaitset rohkem kui miskit muud. Pärast ränkrasket võitlust Vabadussõjas saabus 2. veebruaril 1920 kauaoodatud rahu. Me võitsime, meid tunnustati ja me jäime püsima. Nüüd võisime vaba rahvana alustada oma kodu ülesehitust. Nüüd tuli hakata demokraatiat õppima.
Sellel imel oli oma vaimne vundament
Me ei tohi unustada, et enamus rahvusliku ärkamisaja tegelasi olid pärit vennastekoguduste tegelaste perekondadest.
Nad tulid kodudest, kus Piibel, karsked eluviisid ja haridus olid au sees
Jüri kiriku õpetaja Anton Thor Helle kirjutab 1739. aastal esimese eestikeelse Piibli eessõnas:
"Võtku siis Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes võib palju enam teha üle selle, mis meie mõistame ja palume, teid vaeseid Eesti rahvast omast rohkest armust valgustada, kes suurema hulga poolest tänini pimeduses ja surmavarjus olete istunud, ja mitmes ebausus ja hirmsas rumaluses elanud! Issand Jeesus kaitsku teid ja saatku teid patu pärisorjusest lahti ja juhatagu teid oma halastuse ja rahu tee peale."
Piibli sõnum oli vilja kandnud. Patuorjusest vabanemisele järgnes rahvuslik ärkamine ja iseseisvuse püüded. Ei ole juhus, et esimene meeleavaldus, mis nõudis Eestile autonoomiat, algas Peterburi Jaani kiriku eest, mis möödunud pühapäeval taas renoveerituna sisse pühitseti. Selles kirikus olid teeninud pastoritena sellised rahvuslikud suurkujud, nagu Jakob Hurt ja Willem Reimann. Just siit kiriku eest läks ligi 40 000 Peterburi eestlast Tauria palee ette, et väljendada oma tahet vabadusele.
Me ei tohi unustada ka seda, et Eesti Õigeusu Kirik andis läbi Riia Vaimuliku Seminari ligi 1000 tulevast haritlast ja riigitegelast. Tuntumad neist on president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johann Laidoner, samuti Jaan Poska.
Kuid harjudes vabaduse ja jõukusega, muutusid meie riigijuhid enne Teist maailmasõda üha enesekindlamaks. Vaimne vundament murenes. Avalikes kõnedes toonitati üha rohkem: "Me oleme oma vabaduse kätte võitnud oma eesti jonni ja kindla tahtega." See enesekindlus maksis kätte. Vasakpoolselt häälestatud intelligents vaatas üha enam bolševistliku Venemaa poole. 1940. aasta suvel kaotasime vabaduse. Okupatsioon järgnes okupatsioonile. Järgnesid sõja-aastad, põgenemine, küüditamised ja pime nõukogude okupatsiooniaeg.
Sellel raskel ajal jäi loota vaid Jumala peale. Mina sündisin 1950. aastal, kolm aastat enne Stalini surma. Poliitiline vastupanu oli siis lootusetu. Kuid vaimne vastupanu jätkus. Kirikud olid jõuluajal rahvast pilgeni täis. Kommunistlik riik kartis kirikut. Kogu propagandamasin suunati rahva vaimse selgroo murdmisele. Kristlikud kogudused ja nende töö oli oluline lüli meie rahva vaimses püsimajäämises. Peab tunnistama, et osaliselt see rahva vaimse selgroo murdmine ka õnnestus ja selle tagajärjed on tunda ka tänases Eestis.
Teine ime - Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal
Ma ei tahaks kirjeldada taasiseseisvumise kõiki detaile. Need on meile tuntud. Meid huvitab täna siin selle ime vaimne tagapõhi.
Seekord meenutame ühe teise rahva esindajat, kelle 100. sünnipäeva kogu maailm 6. veebruaril käesoleval aastal tähistas – s.o Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan. Ta ei olnud suur intellektuaal, kuid kindlameelne poliitik. Kuid tema roll meie iseseisvuse taastamise eelduste kujundamisel on märkimisväärne.
Oma esimesel valitsusaastal 7. juunil 1981 kohtus ta Ida-Euroopast pärit paavsti Johannes Paulus II-ga. R. Reagan kirjutab oma mälestustes: "Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud viga ja midagi peab ette võtma." Üks esimene asi, mida tuli teha, oli asju nimetada nende õigete nimedega. R. Reagan nimetas Nõukogude Liitu esimest korda kurjuse impeeriumiks. See ei olnud poliitiline, vaid vaimne kategooria.
Oli veel midagi, mis iseloomustas algusest peale tema administratsiooni tegevust. Tema alustas nn "reganistlike lugemistega" – See oli regulaarse piiblilugemise kampaania. Selle eeskujul kuulutas Georg H. W. Bush 1993. aastal välja Piibli lugemise aasta.
Kas sellel oli mingit tähtsust Nõukogude Liidus? Ukrainast pärit juudi inimõiguslane Šaranski ütleb, et, viibides vangilaagris, kuulis ta "reganistlikest lugemistest" ja ta alustas koos oma sõpradega Piibli lugemist. Nii imelik kui see polnud – Piibli lugemine oli "kurjuse impeeriumi"- vastane tegu.
Ta alustas Valges Majas nn "reganistlike lugemistega" – see oli regulaarse piiblilugemise kampaania
See vaimne kindlameelsus, mida R. Reagan ammutas Piiblist, viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemisele. Tõsi, see ei toimunud tema valitsusajal, kuid sellel oli osake ka meie vabaduse vundamendi kujunemisel.
Kindlasti olid paavst Johannes Paulus II ja Ronald Reagan oluliseks taustajõuks meiegi taasiseseisvumise eelduste kujunemisele.
Täna on Ronald Reagani muuseumis ühel laual avatud tema ema Piibel kirjakohast, mis oli Ronald Reagani lemmikkirjakoht: „Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa." (2Aja 7:14)
Kolmas ime – vaimne vabanemine
Kas see sõna kuningas Saalomonile ja meile kõigile on ka täna kuidagi aktuaalne? Täna me ootame Eesti Vabariigis kolmat imet – vaimse vabanemise imet.
Oleme saavutanud lühikese ajaga palju imetlusväärset. Meie riik on tugevam kui kunagi varem. Meil on suurepärased liitlased. Meil on väga hea haridussüsteem. Meil on rikkalik kultuurielu. Elu on hoolimata paari möödunud aasta majanduslikest raskustest edasi läinud! Kõige selle eest peaksime Jumalat tänama!
Kuid meil on ka seda, mille pärast tõsiselt paastuda ja paluda! Me vajame vaimse vabanemise imet! Just sellise ime vajadusele osutas president Toomas Hendrik Ilves oma Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes: „See, mida me ootame, on sallivam, hoolivam ja inimsõbralikum Eesti!"
Taasiseseisvumise järel libisesime rahvana nagu iseenesest mõistetavalt kommunistliku ikke alt kommertsialistliku ikke alla. Teoreetiline materialism asendus praktilise materialismiga. Tagajärjed on kibedad. Meil puudub rahvana jätkusuutlikkus. Käärid rikaste ja vaeste vahel kasvavad. Me oleme alkoholi tarbimise poolest maailmas kuuendal kohal ja enesetappude poolest Euroopas esirinnas. Valitseb kasuahnus ja üksteisele ärapanemine. Poliitiline kultuur jätab soovida! Meie noored ja haritlased lahkuvad maalt.
Kuid need on vaid sümptomid, kõige selle taga haigutab vaimne pimedus, jumalatus, esivanemate poolt õpetatud traditsioonide ja väärtuste jalge alla tallamine. Kui me ei suuda sellele kõigele vastu astuda, tulevad ühel päeval võõrad ja me kaotame kõik saavutatu.
Me vajame Jumala tervendavat imet, et rajada vaba Eesti kodu kindlale alusele
Me vajame Jumala tervendavat imet, et rajada vaba Eesti kodu kindlale alusele. Kuid ärgem unustagem – igal sellisel imel on eellugu: "Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa." 2 Aja 7:14
Parim, mis me saame teha, on parandada meelt, palvetada, otsida Jumala tahet. Siis annab Jumal andeks meie patud ja päästab meid ka tulevikus.
Öelgem siis koos õpetaja Anton Thor Hellega eesti rahvale: „Issand Jeesus kaitsku teid ja saatku teid patu pärisorjusest lahti ja juhatagu teid oma halastuse ja rahu tee peale."