Kuidas kõnelda ja kuidas kuulda

04/201210 kaarel Kaarel B. Väljamäe, KUS 1. kursus

Iga jutlus on mingis mõttes ka pihtimus. Ka siis, kui välditakse millegi välja ütlemist. Sest nii pole kohane, ei ole sünnis, ei ole mugav. Aga see, mida valjusti välja ei öelda, on ka vaikides kosta. Mõned targad on öelnud, et võiksime elada iga päeva, nagu oleks see meie viimane. Tuleks siis jutlustada, nagu oleks see viimane jutlus? Saab kõik ära öelda? Kolmekümneselt, kui peaks veel vähemalt kolmkümmend või nelikümmend aastat jutlustama.

Mida öelda, kui pole tegelikult kunagi tahtnud olla rohkem kui luuletaja. Pole suuremat kutsumist soovinud ega oodanud. Ma ei ole õnnetu, et pean jutlustama. Olen õnnelik, et saan. Lugu on selles, et ma pole tahtnud muud, kui kirjutada lihtsaid lugusid, milles inimene tunneks ära iseenda. Kas on võimalik kõnelda veel lihtsamalt, et inimene tunneks ära Jumala?

.

Või mis siin keerulist on? Ühel tavalisel hingamispäeval läks Jeesus oma kodukohta ja rääkis nii: „Issanda Vaim on minu peal. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, vangidele vabakslaskmist, pimedatele nägemist. Ja laskma vabadusse rõhutuid." (Lk 4:18) Seepeale aeti ta minema. Sest oli üks tavaline hingamispäev. Ta oli tavalise mehe tavaline poeg. Nii ei tohiks öelda. Need on liiga suured sõnad.

Meie võime neid suuri sõnu vabalt kuulutada, sest meid on Püha Vaimu väes läkitatud seda tegema. Ja me teemegi seda. See on tõde Jumalast. Kas nüüd vaesed kuulevad, vangid ja rõhutud kogevad vabanemist, pimedad näevad – see on usuküsimus. Et igal ajal ja igal pool on neid, kes ajavad ära Jeesuse, ei kuula, ei võta vastu – see on tõde inimesest.

Mõni neist Jeesuse kuulajaist oli ehk end Johannesel ristidagi lasknud, siiralt kahetsenud pattu. Aga ta ei olnud Johannesele lõpuni sõnakuulelik olnud. Sest Ristija Johannes kutsus üles uskuma Jeesust, kes oli tulemas. Evangeeliumid tunnistavad: „Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik. Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha." (Jh 3:35j) Meeleparandusele kohane vili on usk Jeesusesse. Kahetsus võib olla lihtsalt ka inimlik rituaal, vigade parandus. Kahetsus ise ei ole meeleparandus. Vigade parandus ei juuri välja viha.

 

Vigade parandus versus meeleparandus

Mis on vahet vigade parandusel ja meeleparandusel? Vigade parandus lähtub minust ja keskendub minule, meeleparandus lähtub Jumalast ja keskendub temale. Inimliku paranemise vili on uhkus, sest süda jääb muutmata. Meeleparanduse vili on armastus ja alandlikkus. Pühitsust, Vaimuga täitumist ja tegutsemist selle väes ei saa teeselda. Me oleme pühitsetud Jeesuse valu ja kannatuse kaudu, muud teed ei ole. Kes püüab end muuta ilma, et meel oleks Jumala poolt muudetud, hakkab hoopis Jumalast kaugenema. Miks elavad ühed aina nii nagu Jumal oleks neile ikka veel midagi võlgu ja teised tunnevad ära mõõtmatu armu igas olukorras? Meeleparandus on alistumine Jumalale, andumine, mille kaudu Jumal annab kingiks Kristuse meele. Armastatud Poja meele, mille kaudu mõnegi asja eest, mille tõttu oled kirunud saatust, hakkad tänama Jumalat.

Me muutume, sest Isa on armastanud. Mina võin sundida oma lapsi paremini käituma, ma võin kujundada neid enam-vähem viisakaks, võin panna neid tundma süümepiinu, teha andestuse palumisest hea harjumuse. Aga ma ei saa muuta oma laste südant. Kord nad tülitsesid. Üks kiusas teist ning tärkas üks järjekordne argipäevane arusaamatus. Me ju ei mõista teineteist. Nii juhtus, et üks lõi teist ja jooksis minema, nagu ikka need, kes midagi kurja on teinud. Ma ei tormanud neid oma ärritunud jõuga lahutama, ei teinudki üldse midagi. Ootasin ja vaatasin pealt. „Kui kurjad lapsed võivad olla?!" imestame vahel. „Õudne vaadata!" Seda ei ole õudne vaadata seepärast, et lapsed on nii kurjad. Seda on õudne vaadata, sest näeme selles eneste kurjust, mida oleme õppinud vaos hoidma. Kui kaklus läbi sai, siis läksin vaatama seda, kes ära jooksis. Ei hakanud riidlema, kuigi ta seda vist ootas. Ainult seisin ta juures ja ütlesin viimaks, kui ta mulle otsa oli vaadanud: „Ma armastan sind. Ma armastan sind. Kui sa oled valmis, siis mine ja lepi ära." Varsti ta tuli oma peidukohast välja ja nad leppisid ja armastus võitis. Kaks väikest last kallistasid laua all. Aga nad riidlevad jälle, sest „inimlapse südame mõtted on kurjad ta lapsepõlvest peale." (1Ms 8:21) Ma saan ainult oodata, kuni Jumal neid muudab.

Vahel me tahame nuhelda teisi ja iseennast. Et piitsutades paremaks saada. Toomas Paul on öelnud nõnda: „Enese nuhtlemine ei ole voorus, vaid veel üks pahe. Ei ole tähtsust, mida arvab pime oma maalidest, mis pimedana maalitud. Patuse inimese arvamus pattudest on tühine, sest on pimeda otsus. Ta ei tee vahet umbrohul ja viljal ning tahaks kõik välja kitkuda. Ta on tahtnud heaks, aga saanud kurjemaks." Nii vist ongi. Kurjus ei sünnita lapsi, aga ta lapsendab meie parimaid kavatsusi. Kurjus ei ole ise midagi, oma jõugi ta laenab headuselt. Kurjad tunduvad meile uhked ja isekad. Isekad, tundub, armastavad end liiga palju. Aga isekas ei armasta end liiga palju, vaid liiga vähe. Ta ei saa end armastada, sest pole lubanud Jumalal end armastada.

Kurjus ei sünnita lapsi, aga ta lapsendab meie parimaid kavatsusi.

Uskuda Jumalat, ehk isegi kahetseda, aga mitte vastu võtta Jeesust ja loota läbinisti Jeesuse peale, kes kurjast päästab, on ohtlik. Kõrgel on ikka ohtlik. „Kui sealpoolsus astub inimese ellu, avanevad suuremad võimalused nii heaks kui kurjaks. Kui jumalik kutsumus ei tee meid paremaks, siis teeb ta meid palju kordi halvemaks. Kõigist halbadest inimestest on religioossed halvad inimesed kõige hullemad." (T.Paul) Nii oli ka inglitega. Saatan oli Jumala läheduses ja langes sealt, sest tahtis au enesele. Ta on tänini religioosne. Kurat käib tänini rohkem kirikus, kui keegi meist. Sest ta tahab au endale. Sest ta tahab, et me oleksime isekad. Ta tahab, et me end ise päästaksime. Parandaksime end ja kiruksime teisi, kes pole piisavalt tublid, kes pole veel usuelus midagi saavutanud.

Blaise Pascal: „Inimesele on samavõrd hädaohtlik Jumalat tunda ilma oma viletsuse tundmiseta, kui oma viletsust tunda ilma Jumalata." Üks teeb uhkeks, teine viib meeleheitele. Kristuses tunneme enda viletsust ja Jumala täiuslikku armastust. Kui Jeesus kohtus kaevul Samaaria naisega, siis ta rääkis temale tegelikult lihtsa loo naise enda elust. Seepärast naine uskus. Ta oli igatsenud armastust ja lasknud end ära kasutada. Ta oli kasutanud ära teisi. Aga ta tundis ära Jumala, kui tuli keegi, kes teades kõike seda ikkagi armastas.

 

Ebaõiglane arm

 Oli neid, kes tulid Johannese juurde, et end ristida lasta ning neile öeldi: „Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: „Meie isa on ju Aabraham." Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle."" (Lk 3:8-9)

Ei aita okste lõikamisest. Ei saa endale ise midagi väärtuslikku juurde pookida. Jumal võtab juurte pealt. Ei saa loota, et miski muu meid päästaks. Päritolu, kasvatus, positsioon, usuline usinus. Need kõik võivad saada hoopis languseks. See kõlab raskelt, kui süda on kange. Kõlab karmilt ja ebaõiglaselt. Kuid Jumal ei olegi meiega õiglane. Sest me ei saa, mida oleme ära teeninud. Me ei saa surma enese tegude pärast, vaid ellu Jeesuse kaudu.

Iga jutlus on pihtimus selles mõttes, et kõneleb tõde inimesest. Ja usutunnistus, sest räägib tõde Jumalast. Kui ma olen kodus ja palvetan koguduse pärast, siis ikka tuleb mõte – kas on neid, kes teevad südame kõvaks? Kas on keegi, kellele Jeesus ütleks: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Ap 9:4) Aga mõelda, kui palju ma ise olen teinud mõlemat. Ja kui suur on Jumala arm! Sest mina ise (!) oleksin üks tavaline mees, kes on varastanud, kes on tapnud ja kes on abielu rikkunud. Mina ise oleksin võimeline kõige hullemaks, andke ainult sobivad tingimused. Kui ma kõike seda ei tee, siis seepärast, et mind on surmani armastatud.