12/2010 Aldo Randmaa, Valkla baptistikoguduse pastor
Iga inimese elu alguses on sündimine. Samamoodi on igal rahval oma sündimise lugu, nii ka Jumala rahval. Sünnilood on Jumala ilmutuses tähtsal kohal nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Luuka evangeeliumi alguses on lood kahest sünnist ja nende lugude eellood. Laps, kelle sünnist me jõulude ajal räägime, on Jeesus. Evangelist näitab, et Jumala Poja sündimine oli sünkroniseeritud Ristija Johannese omaga, kes pidi valmistama tema teed. Poiste vanusevahe ei olnud suur, ainult umbes kuus kuud. Ja nad olid seotud oma emade kaudu.
Naiste rolli esiletoomine on üks Luukale iseloomulikke rõhuasetusi. Nähtavasti jäi see talle Jeesuse suhtumisest ja tegevusest silma. Võrreldes paganliku maailma ja ka juutlusega väärtustas Jeesus naisi palju kõrgemalt. Kaksteist jüngrit olid mehed, aga naised teenisid Jeesust ja jüngreid abijõududena ning toetasid nende missiooni oma rahaliste vahenditega. Naised olid esimesed, kes nägid Jeesust pärast tema ülestõusmist, aga kui nad rääkisid sellest meestele, siis arvasid nood, et see on vaid „tühi jutt" (Lk 24:11). Luuka evangeeliumis on mitmeid kohti, kus allikaks ei saanud olla midagi muud kui naiste jutt. Nii ka siin.
Kahe ema kokkusaamine
Meie loos, Lk 1:39–56, kohtuvad kaks naist, vana ja noor. Vana oli juba lapsesaamis-east väljas ja arvas, et tema osa on surra viljatuna. Noor ei mõelnud lapsesaamisele, sest ta ei elanud oma mehega veel koos. Mõlemale tuli sõnum poja saamisest suure üllatusena. Õieti me ei tea, kuidas see sõnum Eliisabetini jõudis. Ingel ilmus templis tema mehele Sakariasele, aga too polnud kuigi innukas uskuma ja seetõttu võeti talt ajutiselt kõnevõime. Võib-olla ta väljendas end oma naisele kirjalikult. Igal juhul sai Eliisabet peagi teada, et midagi on nende kodus teistmoodi. Mõne aja pärast näitasid kõik märgid, et ta ootab last. Teda oli põlatud viljatuks ja naabrid olid isekeskis rääkinud, et ei tea, millise patu pärast Jumal küll teda niimoodi on karistanud. Endal veel mees preester ja ...
Eliisabetil oli raske seda rõõmu uskuda. Igal hommikul pidi ta end uuesti veenma, et ta polnud seda unes näinud ega välja mõelnud. Ometi ei tõtanud ta oma kasvavat kõhukest naabritele näitama. Ta oli küllalt tark, et ette aimata neid kahtlusi ja pilkeid, mis teda siis oleksid tabanud.
Viis kuud peitis ta end liialt teravate pilkude eest. Kuuendal kuul tuli Maarja. Kuidas ta teada sai? Eliisabet ise polnud kellelegi rääkinud. Kuid Maarjagi oli näinud inglit. Kuuldud sõnum oli teda läbi raputanud, aga talle ei tulnud pähegi selles kahelda. Otsekui kinnituseks talle oligi ingel öelnud, et ka Eliisabet ootab last. Oli see vast uudis! Eliisabet oli juba üle kuuekümne ja tema mees on ju veel vanem. Aga eks Saara ja Aabraham olid veelgi vanemad. Jumala käes ei ole miski võimatu, nii oli ka ingel öelnud. Peab uskuma, aga tore oleks seda oma silmaga näha. Kuidas Eliisabet üldse hakkama saab, pealegi kui ta veel sellises seisukorras on ja enam mitte esimeses nooruses.
Umbes nii võis Maarja endamisi arutleda. Teekond Naatsaretist Juuda mägismaale võis olla 100 km pikk. Noorel neiul polnud neil päevil kindlasti soovitatav üksi reisida. Teede ümbruses varitses röövleid, kes mõnikord nimetasid ennast mässajateks. Võimalik, et Maarjal õnnestus minna koos mõne lõuna suunas liikuva kaubakaravaniga.
Õnnistatud emaihust peale
Igal juhul jõudis Maarja kohale, leidis üles Sakariase maja ja astus sisse. Ta ütles tavapärase rahutervituse. Ja enne kui ta midagi enamat oli jõudnud öelda või seletada, teadis Eliisabet korraga kõik. Ta oli kuulnud hämmastavat ettekuulutust oma veel sündimata poja kohta, ometi teadis ta kohe, et Maarja ihus kasvab keegi, kes on veel suurem. Ta nimetab teda oma „Issanda emaks". See, kes Eliisabetile seda kõike ütles, oli Püha Vaim.
Püha Vaimu töö esiletoomine on veel üks Luukale iseloomulik joon. Püha Vaim „tuli Maarja peale", nii et ta jäi lapseootele ilma Joosepi abita. Mõte sellest, et „mittemateriaalne" Vaim võiks tegelda millegi nii maisega, tundub meile ehk kummaline, aga Jumala Vaim oli osaline juba loomistöös (1Ms 1:2), Vaim on see, kes teostab inimese „sündimise ülalt" (Jh 3:5) ning Vaimu töö oli kujundada Issandale valmistatud rahvast nelipühapäevast edasi (Apostlite teod).
Meie kogudustes õnnistatakse lapsi alates imikueast, aga Jeesust õnnistati juba emaihus olles. Õigemini Eliisabet vaid tõdeb, et Maarja ja tema laps on õnnistatud (s. 42). „Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt," ütleb psalmilaulja (127:3). Lapsi ja eriti poegi peeti Iisraelis Jumala õnnistuseks. Lapsekandmine oli õnnistatud olek, aga lapsuke, keda Maarja oma ihus kandis, oli õnnistatud juba enne sündimist. Ehk tasub märkida, et siinne sõna lapse kohta, brefos, ei tee vahet sündinud või sündimata lapsel.
Tavaoludes olnuks Sakariase kui preestri ülesanne õnnistussõnad kuuldavale tuua, aga ta pidi umbes üheksa kuud leppima vaid kuulamisega, ja võib-olla seetõttu teda siin loos üldse ei mainita. Need on naiste jutud.
Mida olen teinud, et sellist ära teenida
Teine kirjeldus Maarja kohta kõlab eesti keeles väga sarnaselt: ta on õnnis, sest ta on uskunud Issanda sõnumit (s. 45) ja teda kiidavad õndsaks ka tulevased põlved. Vastav kreeka sõna makarios tähendab õnnelikkust või rõõmu Jumala soosingust. See on kestev rõõm kingituse üle, mida sa polnud väärt saama.
Tõepoolest, millega oleks Maarja võinud ära teenida selle, et ta sai täita nii olulist osa Jumala plaanist? Ta oli mitte keegi, noor tüdruk, kes ei olnud veel pereelu alustanud. Tütarlapsena ei olnud ta saanud ka kooliharidust. Muidugi teadis ja oskas ta kõike, mida üks naine kodus tegema peab.
Lisaks oli Maarjal mitmeid imetlusväärseid omadusi, nende seas luuleand. Maarja kiituslaul, mida tuntakse ladinakeelse algussõna Magnificat järgi, on üks kaunimaid poeesia näiteid Uues Testamendis. See näitab ka Jeesuse ema head Pühakirja tundmist, sest selles on nähtud viiteid tosinale erinevale Vana Testamendi tekstile. Maarja polnud kindlasti mingi lihtsameelne tüdruk, sest oma kiituslaulus puudutab ta teoloogilisi, eetilisi, poliitilisi ja majanduslikke küsimusi.
Ülesehituselt algab Magnificat tänu ja kiitusega selle eest, mida Jumal on talle isiklikult teinud (46–48); siis laulab Jumala suurusest, vägevusest, pühadusest ja halastusest (49–50); Jumala tegutsemisest inimlike võimuvahekordade kummutamisel (51–53); ning Jumala halastusest Iisraeli vastu.
Inimlikud tähtsusjärjekorrad pööratakse pea peale
Kõige olulisema mõttena ehk tuleb selles laulus esile Jumala ootamatu tegutsemine. Jumal ei arvesta inimlike võimuvahekordade ja auastmetega. Tema riigis pööratakse need ümber. Ta ei ole eelkõige suurte kuningate ja väejuhtide Jumal, vaid hoolib ka inimestest, kellel pole mingit positsiooni. Ta mitte ainult ei hooli sellistest, vaid teostab ka oma plaani nende kaudu.
Jumal võib tuua päästet ja abi inimeste silmis nõrkade ja põlatute kaudu. Kui vaatame Jeesuse sugupuud, kus on sellised kahtlase elulooga naised, nagu Taamar (võrgutas oma äia), Raahab (oli varem prostituut), Rutt (kuulus põlatud rahva hulka), Batseba (naine, kelle Taavet tema mehelt ära võttis), siis saab selgeks, et Jumala valikud on teistsugused kui inimestel. Maarja (tüdruk, kes jäi lapseootele enne abiellumist) sobib siia ritta päris hästi. Ka Eliisabet oli pidanud taluma pilkeid pikki aastaid. Jumal otsustas mõlemaid naisi austada ja teha midagi suurt nende kaudu.
Miks Jumal niimoodi teeb? Üks põhjus on selles, et inimesed ei saaks röövida endale Jumala au. Inimeste ponnistustest ei piisa Jumala plaani teostamiseks, ja kui nad selle au võtaksid, siis ainult teenimatult ja õigusevastaselt. Meie oleme Jumala kirkuseni mitte küündivad vibulaskjad, kelle nooled kuidagi ei suuda tabada märklauda.
Sünnilugude sõnum
Selles loos kohtuvad vana ja uus. Ristija Johannesest sai Vana Lepingu Jumala rahva suurimaid prohveteid, Maarja pojast aga sai alguse Jumala rahva uus liin – need, kes „ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast" (Jh 1:13). Siin on ootus ootuse sees: naiste rõõmus lapsesünniootus Iisraeli rahva Messia-ootuse taustal. Need kaks põimuvad ühte ja selles ajaloo sõlmpunktis ulatab Jumal meile käe, mida me vajame, et suunduda tema eesmärgi poole.
Sünnilood lisavad Messia tulekule inimlikku mõõdet. Jeesus ei ilmunud teadmata kust. Tal olid ema ja isa, õieti kasuisa. Hiljem kuuleme ka Jeesuse vendadest ja õdedest. Kõik see kinnitab meile, et ta oli lihast ja luust inimene nagu me kõik. Aga samas see asjaolu, et Jumala Poeg on tulnud siia maailma sündimise kaudu, õilistab ja vääristab laste saamist ja sünnitamist üldse. Antiikmaailmas, kus paljud lapsed jäeti peale sündimist surema, sest neile polnud nende peres ruumi, paistab eriti kontrastselt Piibli seisukoht, et laps on inimisik juba eostumisest peale. Elu ei alga sünnist. Ka sündimata lapsed on lapsed, mitte pelgalt looted. Jumal hoolib neist. Tal on nende elu jaoks plaan. Vägivald nende vastu on sama tõsine nagu vägivald inimelu vastu üldse.
Soovin, et sellel jõuluajal me oskaksime rohkem väärtustada elu ja imetleda Jumala tulekut meie keskele nii lihtsal ja nii imelisel viisil ning tunda ära, et tema, kes sündis Petlemmas 2000 aastat tagasi, on ka meie Päästja.