Juuni 2022 
Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht
Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud Usuteadusliku Ajakirja erinumbri puhul oli selleks koroonapandeemia. Kui kirjutati siinses väljaandes koondatud tekste, algas Ukraina sõda…
Lugejal võib tekkida loomulik küsimus: kas niisugustel aegadel üldse tasub investeerida oma energiat tekstide loomisse? Mõnel juhul on vastus kindlasti eitav. Nii pidi vähemalt üks autoritest loobuma kavandatud artikli kirjutamisest, et keskendada oma vaimsed jõud Ukraina koguduste aitamisele. See oli ainuõige valik.
Ent segaste aegade keskel tekib praktiliste väljakutsete kõrval ka eksistentsiaalseid küsimusi: kes me oleme? mida me teeme? milleks me seda teeme? Seminari 100. aastapäevale pühendatud kogumiku eesmärk ongi anda ülevaade sellest, kuhu oleme jõudnud vabakirikliku haridusega viimase sajandi jooksul, uurida, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Laias laastus võibki pidada Teekäija erinumbri alajaotusi eeltoodud küsimustele vastavateks.
Esimene osa on pühendatud kristliku hariduse mõtestamisele. Kõigepealt analüüsitakse eesmärke ja meetodeid üldisemalt, seejärel liigutakse konkreetsema – nimelt uute juhtide ja koguduste meeskondade koolitusprogrammide – poole. Teine osa on pilguheit Seminari ajalukku. Tuletatakse meelde Adam Podini visiooni jutlustaja hääle võimestamiseks ja nõukogude okupatsiooni ajal aset leidnud võitlusi poolpõrandaaluse teoloogiahariduse eest. Ei jää tähelepanuta ka lähiminevikus lahti rullunud lugu sellest, kuidas üks pisike baptisti kool suutis turumajanduse tingimustes ellu jääda.
Nagu ütleb Seminari moto, alati on midagi veel. Nii ei piirdu ka siinne kogumik refleksiooniga seni tehtu üle. Kolmas osa vaatab tulevikku, kaardistades väljakutseid, mis kaasaja kristlasi suure tõenäosusega ees ootavad, ning sõnastades viise, mil KUSis antav haridus saab aidata koguduste töötegijatel neile vastata.
Lugeja ilmselt näeb isegi, et siinse väljaande teemade ring on üsna lai. Sellegipoolest koonduvad tekstid Seminari juubelikonverentsil esile tõstetud Jumala Tarkuse kujundi ümber. Õpetussõnade raamatu 8. peatükk kujutab Tarkust veetleva naisena, kes astub oma õpilastega argumenteeritud dialoogi, õpetab neile head teooriat, nõustab valitsejaid, taotleb õiglust ühiskonnas, aga ei pelga ka lärmakaid linnatänavaid ega lapselikke mänge looduse keskel. Usun, et siinse eriväljaande kaasautorid ühinevad minuga lootuses, et avaldatud tekstid – aga veel enam, nende taga seisev praktiline töö 100aastases Seminaris – kannavad edasi seda Jumala Tarkuse Vaimu.
Õnnistusrikast lugemist!