Juuni 2022 
Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog

Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et jumalakartlikult elada, on tarvis Jumala sõna mõista, sellest aru saada, sõnumi tähendust tabada. Ma pole sellel teekonnal üksi. Paljud kaaskristlased üritavad sama. Teoloogias on välja kujunenud lausa omaette distsipliin – piiblihermeneutika, mis käsitleb piibliteksti mõistmise ja tõlgendamise erinevaid viise.
Nii nagu hermeneutikal, on igal teadusel oma populaarne, n-ö olme- või harrastustasand. Seda viljelevad inimesed, kes ei ole eriharidusega spetsialistid, vaid lihtsalt tunnevad asja vastu huvi. Me võime neid nimetada näiteks hobiastronoomideks, -filosoofideks, -keeleteadlasteks või -keskkonnakaitsjateks. Mina olen Piibli hobieksegeet.

Mind on piiblimõistmise teekonnal aidanud paljud õppinud teoloogid oma haritud seletustega. Aga nii õppinud teoloogid kui ka hobieksegeedid on oma targutamise ja sõnaväänamisega omajagu segadusi tekitanud.

Ennast ja teisi sõnauurijaid kõrvalt vaadates olen hakanud märkama erinevusi suhtumises Jumala sõnasse. Psühholoogina on mul kiusatus vaatlustulemusi süstematiseerida. Minu vaatlustulemuste väljundiks on sõnaväänamise skaala. Psühholoogias tähendab skaala mõõtmis- või kirjeldusvahendit, mis väljendab mingi suuruse erinevat määra. Nii näiteks võib inimene olla mingi väitega täiesti nõus, osaliselt nõus või üldse mitte nõus. Mingid näitajad, nagu näiteks stress või tööga rahulolu, võivad olla mingi skaala järgi kas väga kõrged või väga madalad.
Sõnaväänamise skaala näitab Jumala sõnasse aupakliku suhtumise määra. Väärtusega 1 tähistan inimese püüdu mõista Jumala sõna algset tegelikku tähendust. See on aupaklik suhtumine Jumala sõnasse. Väärtusega 10 tähistan jumalavallatust, mille puhul Jumala sõna kasutatakse algse või tegeliku tähenduse välistamiseks. Siin puudub lugupidav suhtumine Jumala sõnasse. Väärtusega 5 tähistan suhtumisviisi, kus Jumala sõna kasutatakse oma seisukohtade, soovide ja vajaduste rahuldamiseks.
Sõnaväänamise skaala puudutab suhtumist Jumala sõnasse. Mida kõrgem väärtus skaalal, seda suurem sõnaväänamine. Olgu öeldud, et tegemist on siiski vaid ühe võimaliku nähtusega usumaastikul.

Tabel. Sõnaväänamise skaala.

Esitatud skaala ei ole mõõtmisvahend, vaid pigem põhimõtet väljendav metafoor. Seepärast ei ole väljapakutud skaala eesmärk anda mingile seisukohale või mõtteviisile konkreetset arvväärtust, vaid väljendada pigem tendentsi või suundumust. Skaala äärmuste vahele mahub palju erinevaid üleminekuid.
Skaala erinevaid astmeid on võimalik iseloomustada ja võrrelda erinevate tunnuste alusel. Pakun mõtteharjutusena välja 5 tunnust, mille järgi eelnimetatud kolm sõnasse suhtumise viisi erinevad.

1 Tunnuse üldiseloomustus koos näidetega Pühakirjast ja/või elust.
2 Inimese mina-positsioon suhtumisel Jumala sõnasse. Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna liider Karl Girgensohn pidas sõna kaudu toimuvat isiklikku jumalakogemust religiooni puhul esmatähtsaks.
3 Motiiv, mis paneb liikuma ehk mille ajel konkreetsel viisil tegutsetakse. Tasakaaluka psüühika tunnuseks on, et inimese käitumine on motiveeritud.
4 Eesmärk on see, mida konkreetse taseme usupraktika abil taotletakse. Eesmärk võib olla nii teadlik, alateadlik kui ka ebateadlik.
5 Meetod tähendab vahendeid, võtteid ja protseduure, mille abil konkreetseid tegevusi teostatakse. Erinevatel astmetel tegutsemismeetodid võivad kattuda, kuid tavaliselt on siiski igal astmel üks valdav meetod.
6 Tulemus väljendab skaala astme mõju üksikisikule ja kogudusele.

Arvan, et me kõik võime erinevates olukordades asuda kirjeldatud skaala erinevates punktides. Ilmselt on inimesi, kes usuelu põhiküsimustes on skaala vasakus otsas, püüdes mõista Jumala sõna. On neid, kes on skaala keskel ja kelle jaoks Piibel on vahend oma asja õigustamiseks ja ajamiseks. On neid, kes on tugevalt kaugenenud Jumala sõna algsest tähendusest ja esitavad keerulisi mõttekonstruktsioone mittepiibellike seisukohtade piibellikuks põhjendamiseks.
Järgnevalt annan eelnimetatud tunnuste alusel ülevaate mõistmispüüust, oma agendast ja jumalavallatusest. Minu arutlus on subjektiivne ja spekulatiivne. Ma ei ole seda valdkonda eraldi uurinud. Räägin vaid sellest, mida olen märganud ja kuidas mina asjast aru saan. Seepärast ma ei arva, et minu arutlus ise on viimne tõde. Küll aga väljendab see ühte võimalikku vaadet sõnaväänamisele.

Mõistmispüüd
Mõistmispüüdu iseloomustab ennekõike soov mõista Jumala sõna algset tähendust. Minu jaoks on sõnastanud selle mõtteviisi väga täpselt Watcman Nee oma raamatus „Tegevusvabadus vaimule“ (Tln 2009, lk 58‒59):
Endastmõistetavalt on vaimutoit, mida me Piiblist leiame, sõltuv sellest, mis me ise oleme. Kui sageli toetub inimene oma upsakuses Piiblit lugedes oma uuendamata ja ebaselgele mõistusele. Tulemuseks on vaid oma mõtted. Ta ei puutu kokku Püha Vaimuga. Kui loodame kohata Issandat Tema Sõnas, peab Jumal enne murdma meie oma mõtted. Võime olla heas arvamises oma tarkusest, kuid Jumalale osutub see suureks takistuseks.
Piibli lugemiseks on vähemalt kaks põhinõuet: esiteks peab meie mõte astuma Piibli mõtete teele ja teiseks peab meie vaim puutuma kokku Piibli vaimuga. Sa pead mõtlema nii, nagu mõtles kirjutamisel vastav Piibli autor, näiteks Paulus, Peetrus või Johannes. Sinu mõte peab lähtuma sealt, kus algas tema mõte, ja kulgema tema poolt arendatud rada mööda. Sa pead suutma arutleda ja manitseda, nagu tema seda teeb. Teisisõnu, sinu mõte peab ühtuma ja kokku sobima tema mõttega. See võimaldab Vaimul avada sulle sõna täpse tähenduse.

Mõistmispüüd lähtub eeldusest, et Jumala sõnal on mõte ja inimese asi on see mõte üles leida.

See on midagi sarnast nagu Viktor Frankli logoteraapias, kus väidetakse, et psühhoteraapia eesmärk on aidata inimesel leida objektiivselt eksisteeriv mõte.
Inimese mina-positsioon on mõistmispüüu puhul alluv, alandlik ja pühenduv. Ego on midagi, millega võideldakse või mida taandatakse selleks, et jumalik tõde võiks segamatult avaneda ja teostuda. Sageli kaasneb mõistmispüüuga aktiivne tegelemine oma ego mõju vähendamiseks. Jumalik ilmutus ja Jumala juhtimine nii elus üldse kui ka Jumala sõna mõistmisel on väärtused.
Liikumapanev motiiv on mõistmispüüu puhul sügavalt usuline. Sealjuures võivad olla konkreetsed tõukejõud väga erinevad. Karl Girgensohn näiteks leidis oma eksperimentides, et sügavama usulise pühendumise soov tekib siis, kui inimesel on sügavad sõnapõhised usulised kogemused. Võib-olla sobib siin ütlemine, et süües kasvab isu. Jumala sõna mõistmine suurendab soovi suurema mõistmise järele.
Isiklikult arvan, et inimese püüdlemine Jumala poole mistahes viisil, sh Jumala sõna mõistmise kaudu, on viimsena inimese ja Jumala vaheline asi. Oluline on sealjuures isiklik kogemuslik=elav jumalasuhe.
Mõistmispüüu eesmärk on sügavam Jumala mõistmine. Tavaliselt kaasneb sellega soov mõistetut ellu rakendada. Eesmärgi kohta võidakse kasutada erinevaid sõnu, nagu näiteks piibliinimene, vaimulik inimene, pühitsuselu või pühendunud usuelu.

Mõistmispüüu meetod on Jumala sõna uurimine. See tähendab sõnasse süvenemist, nii selle üle mõtisklemist, palvetamist kui ka asjakohase kirjanduse lugemist. Käiku lähevad kommentaarid, konkordantsid, leksikonid ja kaasaegsed elektroonilised Piibli seletamise vahendid. Kõik meetodid on allutatud ühele eesmärgile – saada aru, mõista Jumala sõna.

Üheks näiteks siinkohal võiks olla Ameerika teoloogi Plunketti soovitused raamatust „Learn to discern“ (Õppida eristama) Jumala sõnaga töötamiseks, selle mõistmiseks.

1 Mis on loetava piiblikoha ajalooline taust. Kellele ja milleks see piibliosa või -koht kirjutati? Mis on selle piibliosa peateema?
2 Mida tähendas see tekst algsele kuulajaskonnale/lugejaskonnale? Mida tähendasid autori kasutatud sõnad adressaatidele?
3 Kui selles tekstis on sõnu, mille tähendust Sa ei tea, siis uuri usaldusväärsetest sõnaraamatutest ja kommentaaridest järele. Sinu eesmärk on aru saada, mida need sõnad tähendavad.
4 Võta enda jaoks loetud ja mõistetud teksti põhisõnum lühidalt kokku. Püüa peamõttest aru saada.
5 Kui Sa saad aru, kellele, mida ja miks öeldi, siis püüa tõmmata paralleele kaasajaga. Kas esitatud põhimõtted ja mõistekäsitlused on rakendatavad ka täna.

Mõistmispüüu tulemus on isiklik pühitsuselu ja sõnakeskne koguduse elu. Kui sõnakesksus kehtestatakse normina, tekitab see pingeid nendega, kes sõnakesksust ei väärtusta. Rõhutatud sõnakesksuse paratamatuks tulemuseks on pinged erinevate väärtussüsteemide vahel.
Olen huviga jälginud seda, kuidas toimub inimeste liikumine kogudustes vastavalt sõnakesksuse määrale. Kogudustest, kus ollakse Pühakirja põhimõtete suhtes ranged, lahkutakse mõnikord teistesse kogudustesse, kus näiteks on leebem suhtumine vabaabielusse, lahutusse, mõnuainetesse või lihtsalt laiadesse eluviisidesse. Kui koguduste Liidus jääb kitsaks, minnakse sõsarkirikusse, kus ollakse näiteks oma pere mahajätmise suhtes leebemad. Kui Eestis jääb kitsaks, leitakse mõni kirik välismaal, kus aktsepteeritakse siin patuks peetavat eluviisi.
Seega on mõistmispüüu tulemuseks ühelt poolt pühendunud ja vaimulikult hoolas usuelu. Teiselt poolt tähendab see aga pidevat teisitiolemist ja mingis mõttes ka surve all olemist. Survestamise üheks meetodiks on sildid, nagu näiteks rigiidne, vanamoodne, fundamentalistlik, konservatiivne, jäik, keskaegne või äärmuslik. Siinjuures olgu öeldud, et sõnakesksuse määr ei ole kindlasti ainus põhjus, miks inimesed kogudusi vahetavad.

Oma agenda
Oma agendat iseloomustab oma arusaamade, isikujoonte ja tegevuste põhjendamine ja õigustamine Pühakirjaga. Julgen siinkohal välja tuua oma agenda kolm omavahel seotud vormi, mida olen märganud. Need on sõnaseletuslik, kontseptuaalne ja koguduslik vorm.
Sõnaseletuslik oma agenda tähendab seda, et mingitele sekulaarsetele mõistetele antakse piibellik seletus. Olen seda massiliselt märganud hingehoiualases kirjanduses. Näiteks on psühhoanalüütilises hingehoius vahel paigutatud Püha Vaim elama alateadvusse. Sisekõnet on seletatud vaimuliku võitlusega iseendas. Sinna juurde tuuakse kirjakohti, mis justkui kinnitavad väidet. Näiteks Püha Vaimu alateadvuses elamise argumendiks võib olla see, et Pühakirja kohaselt tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega (Rm 8:26).
Olukord, kus teadvuses on segadus ja alateadvuses raskesti sõnastatavad ägamised, näitavat, et Püha Vaimu töö on alateadlik. Lugedes hingehoidlikke mõisteseletusi, on minul jäänud kohati tunne, et Pühakiri olekski nagu kirjutatud tugiraamatuks mõnedele kaasaegsetele psühholoogilistele mõttesuundadele. Kui psühholoogilised kontseptsioonid hakkavad asendama usulisi kategooriaid, minetab käsitletav oma usulise sisu. Olen märganud, kuidas sekulaarsed suhtlemis- ja juhtimiskontseptsioonid jõuavad mingi viivitusega usumaastikele. On arvukalt raamatuid strateegilise juhtimise põhimõtete rakendamisest Issanda viinamäel. Täna on moesõnadeks mentorlus ja coaching. Saame teada, et Issand ise on meie eeskuju mentori ja coach’ina.
Küsisin ühelt koolitatud professionaalselt coach’ilt, mis nüüd järgmisena tuleb, kui coaching-palang üle läheb. Tema ütles, et järgmine laine on agiilne juhtimine. Lühidalt tähendab see prioriteetidepõhist, sammhaaval katsetavat, paindlikult muutuvat juhtimisviisi. Täna vähemalt mina seda mõistet meie usumaastikel ei ole veel kuulnud.
Üks moodne liikumine, mida rahvusvaheliselt üha enam kasutatakse nii isiksuse arendamisel, suhtlemisoskuse edendamisel kui ka juhtimises, on kohalolu ehk mindfullness. Olen sellekohaseid vaimseid praktikaid kohanud nii saksa- kui ka ingliskeelses hingehoiualases kirjanduses.
Asjaomastes praktikates viljeldakse meeleliselt tajutavat jumalakogemust, suunatakse erinevaid vaimseid reaaliaid ja väidetavalt kutsutakse esile muutusi inimese elu- ja enesetunnetuses. Oma agendalikku mõtteviisi on erinevad kristlikud autorid käsitlenud erinevate mõistete kaudu. Nii näiteks Wachman Nee räägib oma raamatus „Tegevusvabadus vaimule“ hingelisest inimesest, arhimandriit Makarios Griniezakis kasutab oma raamatus „Andestamise jõud“ mõistet endassesulgunud inimene. Mõlema nähtuse sisuks on vagade sõnade ja vahel ka tegude taha peitunud eneseteostus.
Koguduslik oma agenda tähendab koguduse elu edendamist sekulaarsete kontseptsioonide abil. Olen jõudnud keskikka ja oma eluajal kohanud mitut kogudusliku elu edendamise õpetust. Mäletan esimesi religioonisotsioloogilisi uurimusi, mille piibellikkust põhjendati sellega, et ka enne Tõotatud maale minekut käis Joosua asja uurimas. On olnud väikegruppide populariseerimist, või ka SWOT-analüüsi, mis aitab koguduse riske ja tugevusi kaardistada.
Olen kohanud arusaama, et arenguvõimeline kogudus investeerib vähemalt 20% eelarvest täienduskoolitusse. Minu kodukogudusest on lahkunud inimesi, kelle üheks etteheiteks oli strateegilise juhtimise põhielementide ‒ visiooni ja missiooni puudumine. Moraal on siin lihtne – selleks et kogudus edeneks, tuleb johtuda mingist (tegelikult piiblivälisest) kontseptsioonist.
Minu jaoks on olnud ja on sekulaarsete kontseptsioonide rakendamisel koguduses kolm probleemi. Esiteks, kui uuenduslikud ideed ei tulene mitte jumalikust ilmutusest, vaid ilmalikust kontseptsioonist. Ajavaim ees, kogudus järel. Teiseks, erialane ebapädevus, kus koguduse „spetsialistid“ tegelikult ei tunne sekulaarseid kontseptsioone, vaid rakendavad neid kipakalt, sageli erialaseid termineid väärkasutades. Kolmandaks, olukord, kus eduka koguduse tunnusteks saavad sekulaarsed näitajad. Näiteks arvamus, et kui eelarves on arengufond, siis on kogudus arenguvõimeline. Kui arengufondi pole, siis ei olevat ka arengut.
Mina-positsioon on oma agenda puhul heatahtlik, heategev, missionaarne, hariv. Sageli tunnetatakse, et pooldatav õpetus, kasutatav meetod, viljeldav vaimulaad või intellektuaalne arusaam on midagi, mis suudab kogudust ja Jumala riiki edasi viia. Eriti juhtudel, kus inimene on kogenud edu või leidnud lähedasi mõttekaaslasi, muutub oma agenda oma mina näivpühitsetud rakenduseks.
Seda nähtust on usulise orientatsiooni uurijad tõlgendanud inimese pöördumisena Jumala poole iseendast ära pöördumata.

Kuigi sõnades võidakse rääkida talentide kasutamisest, koguduse kasvust, annipõhisest teenimisest ja viinamäe strateegilisest juhtimisest, on sageli tegemist oma ego teostamisega, mitte Jumala tahtele alistumisega.

Mina-positsiooni väljendab oma agenda puhul see, et alandlikkus ja teenimisvalmidus ei ole väärtused, seda on aga sooritamine, saavutamine, tulemuse ettenäitamine.
Oma agenda motiivid võivad olla väga erinevad. Need võivad olla sügavalt siirad ja jumalakartlikud, kus inimene püüab näiteks oma haridust ja võimeid rakendada koguduse või laiemalt Jumala riigi teenistusse. Tekivad erinevad hingehoidlikud metoodikad, kommunikatsioonistrateegiad, eelarveldamise põhimõtted ja kunstiprogrammid.
Teiseks võimalikuks motiiviks on eneseteostus. Ühelt poolt on loomulik, et inimene rakendab oma võimeid õilsa eesmärgi nimel. Teisalt võib aga kogudus saada kohaks, kus inimene kompenseerib oma mingeid mujal rahuldamata jäänud vajadusi. Meenub ühe minu omaaegse pastori jutustus koguduseliikmest, kes püüdis koondada ja aidata tänapäeva mõistes erivajadustega inimesi. Kui talle öeldi, et sinu ettevõtmiste taga pole mitte soov aidata, vaid see on ainuke seltskond, kus sa saad juhina käituda, siis ta solvus ja läks ära.
Kolmas võimalik motiiv on ärategemine või ärapanemine. Asju tehakse selleks, et tõestada oma ideede elujõulisust, soovist kellelegi teisele koht kätte näidata, püüdlusest leida oma meetoditele ja ideedele rakenduslik väljund, jätta jälg tegijana. Rivaliteedi puhul käib pidev enda võrdlemine kellegi teisega.
Oma agenda eesmärk on mõtte- ja käitumisviisi juurutamine, seisukohtadele toetuse leidmine. Kui õnnestub koguduses SWOT-analüüs läbi viia või rakendada interaktiivset jutlustamise meetodit või võtta kasutusele kaasaegne eelarve haldamise tarkvara, siis ongi justkui hästi. Ihaldatavaks ei ole mitte niivõrd jumaliku ilmutuse teostumine kui inimliku kontseptsiooni rakendumine.
Oma agenda meetod on selle agenda põhiseisukohtade süvenev tundmaõppimine ja nende rakendamine. Omaette fenomenideks saab keelekasutus, milles ühelt poolt on rikkalikult erialaseid mõisteid, mis justkui viitavad professionaalsele pädevusele. Teiselt poolt kõlavad aga vagad sõnad Jumala tahtest, piibellikest analoogidest ja oodatavast edust. Sealjuures ei ole edu kriteeriumid mitte usulis-vaimulikud, vaid agendapõhised.
Oma agenda tulemus puudutab nii üksikisikut kui ka kogudust. Isiku jaoks on see üks eneseteostuse viise. Koguduse jaoks olenevad tulemused suuresti sellest, missugune on mõistmispüüu ja oma agenda proportsioon koguduses. Kui oma agendal on episoodiline võimalus ja seda praktiseerivad üksikud koguduse töötegijad, jääb üldpilt jumalakartlikuks ja piibellikuks.
Kui aga koguduse üldine tööstiil on oma agenda keskne, jõutakse aja jooksul erinevate vaimulike probleemideni. On raskusi Jumala usaldamisega, ei avaldu Vaimu vili, jumalik on pärsitud inimliku poolt. Iseloomulik on see, et vaimulikke probleeme püütakse lahendada erinevate psühholoogilis-metoodiliste vahenditega. Üheks oma agenda viljelemise tulemuseks on vaimulik nälg. Inimesed, kes otsivad kogudusest Jumala sõna, Püha Vaimu juhtimist, ilmutusest osasaamist, pattudest vabanemist ja õndsusloolisi väärtusi, ei leia seda. Üha sagedamini otsitakse vaimulikku toitu teistest kogudustest, kirjandusest, arhiivimaterjalidest, pühendunud usklike osadusest. Oma agenda keskses koguduses pole ühel hetkel usuliselt motiveeritud ja pühendunud usklikul enam suurt midagi teha. Ainult oma agenda jätab siira usulise otsija nälga.
Oma agenda puhul muutub koguduse juhtimine isiku ja kontseptsiooni keskseks. Riskirühma kuuluvad need kogudused, kus pastor või juhtkond otsustab mingi kontseptsiooni kasuks. Ilmuvad graafikud, diagrammid ja mudelid. Hakatakse korraldama valitud kontseptsiooni kohaseid koolitusi ja seminare, kutsutakse pädevaid külalisi. Jumalik ilmutus taandub ja selle asendavad agendapõhised näitajad.

Tõsisematel juhtudel muutub kogudus vaimulikult viljatuks. Sünnivad mõttekaaslased, mitte päästetud inimesed.

Vaimuannid, nagu prohvetlik sõna ja usupraktikad, nagu palves võitlemine, muutuvad sekundaarseteks või siis omavad väärtust vaid sedavõrd, kuivõrd nad aitavad agendat juurutada.
Probleemide lahendamine muutub kontseptsioonikeskseks nii diagnostika kui ka ravi mõttes. Nii asendub eestpalve coachi’misega, ohvrimeelsus finantsdistsipliiniga, jumalik juhtimine aja planeerimisega. Vaimulikke probleeme, nagu näiteks patu küüsis olemine, andestamatus või ka uskmatus, seletatakse ja ravitakse mittepiibellikus keeles ja meeles. Tegelikult ei suudeta mõista probleemide vaimulikku tähendust. Teisalt pannakse inimesed põdema haigusi, mida agenda pooldajad kujutlevad neil olevat. Lõpptulemus on vaimulik kidumine, võiduelu puudumine.
Olen psühholoogina mõelnud, mis kasu võiks olla koguduses näiteks erinevatest isiksuseteooriatest, juhtimiskontseptsioonidest või suhtlemismudelitest. Olen neid lugenud sadu, nendega oma ajalikus töös töötanud, neid kasutanud ja arendanud. Olen kogenud nende piiratust ja jõuetust inimese tegelikul aitamisel. Metafoorselt öeldult võib inimene kohendada patja teise pea all, kuid südamerahu saab anda vaid Jumal.

Jumalavallatus
Jumalavallatuse põhitunnuseks on Jumala sõna või Jumala väidetava sõna rakendamine ‒ vastuolus Jumala tegeliku tahte ja tema sõna mõttega. Esimest korda kohtame seda nähtust Piiblis, kui madu ahvatleb Eevat sööma keelatud vilja: Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust (1Ms 3:1). Jumal ei olnud seda öelnud. Minu arvates on see mao loogika üks tunnuseid, et Jumalale omistatakse väiteid, mida ta öelnud ei ole.
Teine ilmekas lugu on Jeesuse kõrbekiusatus. Näiteks Matteuse evangeeliumist loeme, kuidas kiusaja soovitab täie veenvusega Jeesusel ennast pühakoja harjalt alla kukutada, sest Jumal on lubanud, et tema inglid „kannavad sind kätel“. Jeesus vastab sellele Jumala sõna moonutatud mõttele omapoolselt Pühakirja tsiteerides, et Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat (Mt 4:7).

Minu jaoks tekib siin mõtteparalleel valge maagiaga, mis tähendab Pühakirja tekstide kasutamist maagilistes toimingutes, nagu nõidumine. Selles protseduuris ei allu inimene Jumalale tema sõna usaldades, vaid kasutab tema sõna maagilise vormelina. Nii võidakse lugeda näiteks maagilisi ussisõnu Jeesuse nimel roomajate peletamiseks või ajada haiguse vaim välja sõnavormelite abil.

Loogikas on üldtunnustatud seisukoht, et õige tulemuseni jõudmiseks peavad nii arutelu eeldused kui ka arutluskäik olema õiged. Kui eeldus on väär, ei pruugi ka õige arutlus viia õige tulemuseni. Veel enam, väära eelduse puhul on võimalik tõestada ükskõik mida.
Moodsal ajal taasvõimendunud väited, et põrgut pole olemas, kõik inimesed saavad õndsaks, homoseksuaalne käitumine pole patt, uskumiseks pole kogudust tarvis, lunastuseks piisab vaid enese täiendamisest, või et Jeesus oli vaid suur isiksus, lähtuvad mingitest eeldustest. Sageli on need eeldused sõnastamata ja võib-olla isegi raskesti tunnetatavad. Mõnel juhul võivad need väited ise olla arutelude eelduseks.
Mina-positsioon jumalavallatuses on puutumatu. Mulle meeldib, minu arvates on nii õige, see on mulle kasulik – need on piisavad argumendid oma seisukohtadest kinnihoidmiseks. Olen kuulnud väidet, et Jumal andis kümme käsku, et hoida inimest jumalikel teedel. Saatan andis ühe käsu – tee, mida tahad – et suunata inimene oma teedele.
Motiiv ja eesmärk jumalavallatuse puhul langevad sageli kokku. See, mis paneb liikuma, ja see, kuhu tahetakse välja jõuda, on soov või olukord, kus Jumala tegelik tahe ei teostuks. Selleks on oluline, et inimesed väärtõlgendaksid Jumala öeldut või peaksid tema sõnadeks seda, mida ta öelnud ei ole. Mind on pannud imestama, kui suur on jumalavallatuse enesekehtestamise soov.
Jumalavallatuse meetodid on laiahaardelised. Julgen väita, et jumalavallatus, nagu kurjus üldse, võib olla väga intelligentne. See, kuidas mustast saab valge ja valgest must, toimub sageli väga professionaalselt. Üheks vahendiks on ülikeerulised intellektuaalsed arutelud, mida kõrvalseisja ei suuda jälgida. Tema taipamatuse kompenseerimiseks esitatakse talle „mittevaieldav kaasaegne arusaam“ jumalikust tõest.
Jumalavallatuse tulemus on jumalakartuse lakkamine, Jumalast võõrdumine ja patu vohamine. Sealjuures ei ole probleemiks ainult väära ja vale kuulutamine ja praktiseerimine, vaid selle õigeks ja normaalseks pidamine.
Kokkuvõtteks arvan ma, et ilmalikel kontseptsioonidel on ilmalikus teadmises ja praktikas oma koht. Psühhoteraapias, juhtimises, suhtlemisõpetuses, otsustamise psühholoogias jm tekib pidevalt uut teadmist, uusi kontseptsioone ja lähenemisi. Nendest võib olla jumalakartlikul rakendamisel palju kasu. Probleemid tekivad siis, kui usuelu vaimulik jumalakeskne mõõde asendub kontseptsioonide, metoodikate ja tehnikatega. Koguduse mõte on aidata inimesi jõuda Jumala juurde, mitte eksitada või väsitada neid maise tarkuse kõnnumaal.
Kirjeldasin sõnaväänamise skaalal kolme astet. Need olid mõistmispüüd, oma agenda ja jumalavallatus. Skaalal asub oma agenda keskel, ühekaugusel mõistmispüüust ja jumalavallatusest. Tegelikult arvan ma, et oma agenda on mõistmispüüust kaugemal ja jumalavallatusele lähemal. Seega võiks tema arvväärtus olla pigem 7 või 8, mitte 5. Kuna aga skaala ei ole antud juhul mõõtmisvahend, vaid pigem metafoor, jätsin oma agenda väärtuse 5 peale.
Sõnaväänamisel on erinevaid tahke ja vorme. Mingis projektis või tegevusplaanis võivad olla erinevad tegevused ja seisukohad erineval määral sõnakohased. Isiklikult arvan, et sõnaväänamise teljeks on ikkagi inimese ego positsioon. Alandlikkus, avatus Jumala häälele, mõista püüdmise soov, loobumine, risti kandmine – see viib Jumalale lähemale, aitab teostuda jumalikul visioonil. Enesekesksus saab sõna meelevaldse väänamise tööriistaks. Kui väänamist vältida, siis on valgem astuda.