01/2014
Paul Gill, vanemkaplan
Viru Vanglas kaplanina töötades kohtun paljude kinnipeetavatega. See on minu tavapärane tegevus, mis annab võimaluse vestelda uute inimestega ja kuulata aina uusi lugu. Igal mehel on oma põhjendus, miks tema päevad mööduvad vangla seinte vahel.
Romeo Kaldaga olen rääkinud väga erinevatel teemadel. Pedagoogina tema ees olles läbime ainekavas etteantud teemasid, aga vaimulikuna olen saanud kuulata tema lugusid. Need on olnud väga erinevad, kuid alati oleme jõudnud Jumalani ja ühiselt tunnistanud, et meie elu on Jumala silme all. Romeo on tunnistanud, kuidas teda on säästetud mitmetes olukordades.
Tema lugu lugejateni tuues tuleb taas tunnistada, et Jumal on seda kõike näinud. 20 aastat tagasi kirjutas pastor Erki Tamm: „Ma ei tea, kas need kaks meest „Teekäijat" loevad, aga Jumala käes on kõik võimalik, ja mina pöördun nende poole: kord tuleb aeg, mil teil pole käepärast ühtki püstolit – te olete kui Eeva ja Aadam Jumala ees ega tea, kuidas varjata oma häbi. Aga praegu on veel meeleparanduse aeg ka teile!" („Vaimulikke vaatlusi: 10 minutit automaaditoru ees." – Teekäija, 1994, nr 4, lk 10-11,16).
Tamme poolt öeldu on poolenisti täitunud. Teisest mehest ei tea mina midagi, aga Romeo on oma vigu tunnistanud ja kahetsenud, tehes seda täiesti vabatahtlikult. Jumal on seda kõike näinud ja seepärast soovin julgust kõigile: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust" (1Jh 1:9). Kogu au kuulugu Jumalale, sest see on üksnes tema arm, kui saame temaga kohtumiseks eelnevalt valmistuda.