10/2016 
Tekst: Maria Lepmaa, Valkla baptistikogudus
Ly Mannonen ütleb, et kui Jumal poleks tema ellu sekkunud, siis teda praeguseks hetkeks enam elavate kirjas ei oleks.
Lapsepõlv kristlikus peres
Olen pärit kristlikust perekonnast. Mind kasvatasid vanavanemad. Vanaisa oli Lehtse ja Võru baptistikoguduse pastor. Peale tema surma kolisime Tallinna. Hakkasin elama koos emaga, kuid ka tema suri, kui olin esimeses klassis. Jäin vanaema kasvatada. Mäletan, et ta oli väga range. Minu elus oli palju keelde, kahjuks aga mulle ei selgitatud, miks ei tohi seda või teist teha, öeldi vaid, et usklikud nii ei tee. Mulle tundus, et Jumal on karm.
Alkoholismi algus
Kutsekoolis hakkasin huvi tundma n-ö päris maailma vastu. Tihti pidutsesin koos oma sõpradega, ent ma ei öelnud neile, et olen usklik ja käin kirikus, elasin kaksikelu. Üsna pea abiellusin. Suureks kaaslaseks sai alkohol. Otsisin elust armastust valedelt inimestelt. Tulid abielulahutused ja uued suhted. Mul oli viis last – neli poega ja tütar, kui abiellusin soomlasega, et saada rikkust ja õnne. Kuid ka selles suhtes oli kooshoidjaks alkohol. Kord kõvasti pummeldades kukkusin põie katki ja sattusin haiglasse. Arstid imestasid, et ma veel elus olin. Usun, et see oli Jumala arm. Elasime visiitabielu, tema Soomes, mina Eestis, ja nii omapead olles joomingud muudkui jätkusid. Vaatamata oma valele elule uskusin Jumalat, kuid julgust kirikusse minna polnud.
Minu elus oli palju keelde.
Ükskord kutsus klassivend mind Kalju palvelasse nn kontserdile. Olin seal käinud pühapäevakoolis. Vanad tuttavad võtsid mind soojalt vastu. Mind juhatati edasi „Tähista tervenemist“ programmi. Samas jõin ikka edasi. Tahtsin kursust pooleli jätta, ent grupijuht ei lubanud. Sõltuvus alkoholist oli kestnud kaheksa aastat. Kogu selle aja suutsin õnneks tööl käia. Kahjuks olin aga halb ema oma lastele ja purjus olles väga ebameeldiv. Olen väga tänulik pastor Erki Tammele, kes minuga neil teemadel vestles.
Tasapisi ilmnes Jumala töö minus. Hakkasin läbi käima teiste liikmetega samast programmist. Vana-aasta ülistusõhtu jutluses ütles Erki Tamm seesugused sõnad: „Meie lähme siis koju ja võtame uut aastat teistmoodi vastu kui maailmainimesed!“ See lausa lõikas mu sisemusse. Kartsin koju minna, kuna mu abikaasa ootas ja kapp oli alkoholi täis. Teadsin, et seal hakkan jooma. Kuid pastor soovitas minna ja öelda mehele täpselt samad sõnad, mida ta enne jutlustas. See julgustas mind. Ent kodus läksime abikaasaga tülli.
Muutus vana-aasta ööl
Püsisin sel õhtul kaine, vaatasin televiisorit ja läksin keskööl välja saluute vaatama. Taevasse vaadates mõtlesin endamisi, kas Jumala juures ongi nii ilus. Samal momendil käis minust nagu mingisugune „klõps“ läbi ja sellest hetkest olen ma alkoholist vaba!
Taevasse vaadates mõtlesin endamisi, kas Jumala juures ongi nii ilus.
Abikaasa ei uskunud mind, arvas, et mul läheb see üle ja küll ma vahel ikka tahan napsu võtta. Ent minus ei olnud enam seda tahtmist, vaid hakkasin hoopis regulaarselt kirikus käima. Mõnda aega elasime edasi nii, et mina Eestis ja tema Soomes, aga siis soovis mees lahutada, kuna ta ei suutnud uue olukorraga harjuda. Suhtusin sellesse endalegi üllatuseks üsna rahulikult.
Uus elu
Mu elu muutus – hakkasin jälgima oma sõnu. Taipasin järsku, et ropendan palju. Jumal puhastas ja vabastas mind tasapisi huvist maailmaasjade vastu, näiteks ei tahtnud ma enam televiisorit vaadata. Terve aasta toimusid mu elus muutused. Vanad sõbrad mu elust kadusid, kuna meil lihtsalt ei olnud enam millestki rääkida. Hakkasin koguduses aktiivselt kaasa teenima, tekkisid uued sõbrad. Kogudusest sai justkui minu perekond. Liitusin Alfa-kursusega. Muutus ka minu suhtumine Jumalasse: kui varem pidasin teda karmiks isaks, siis nüüd hakkasin nägema Jumalas armastust. Ma imestasin, kui hoolivalt suhtusid minusse koguduseliikmed. Kuigi nad teadsid, mis probleemid mul varemalt olid. Seda armastust kogedes mõistsin, et nüüd on õige aeg paluda andeks ka oma lastelt. Mu tütar, kellele olin kõige rohkem haiget teinud, andestas mulle. Nüüdseks oleme parimad sõbrannad. Minus on suur armastusetunne ja ma tean, et see on Jumalast.
Hetkel olen ma „Tähista tervenemist“ programmi juht. Seal saan abiks olla inimestele, kel on sarnased probleemid, mis olid minugi elus. Olen neile nagu elavaks eeskujuks. Hea on enda peal näidata, mismoodi on Jumal mu elu muutnud. Nüüdseks olen elanud koos Jumalaga peaaegu neli aastat. Alkoholist olen ma täiesti vaba. Olen kuulutanud Jumalast ka oma vanadele sõpradele. Vahel, kui tulebki mure, ei tohi langeda masendusse, vaid tuleb hakata kiitma Jumalat, siis läheb enesetunne kohe paremaks!
Jumal on imeline ja tegutseb reaalselt!