02/2019 
Aili-Maire Hain, Jõgeva baptistikogudus
Usuteadlased väidavad, et „Jumal on isikuline Vaim, täiuslik headus, kes kõik on loonud, alles hoiab ja juhib.“
Järk-järgult vabanen pingest, vallandub igatsus, püha ja puhas.
Isikuline Vaim – see eeldab, et tal on minateadvus, kes tegutseb eesmärgipäraselt ja teab, et ta on Jumal. Inimene on personaalsus. Jumal ei saa mingil juhul olla vähem kui personaalsus. Kuna Jumal on täiuslik, siis tema on superpersonaalsus. Jumal on isikuline Vaim – teda ei saa me tunnetada meeltega, vaid kogeda vaimus. Inimesel on hing, ihu ja vaim. Kahjuks tavatseb inimene nii sageli jätta vaimu endas tähelepanuta kiratsema. Jumal soovib, et ka meie lubaksime teda tulla meie vaimu elama.
Kuna inimene on tervik, siis ei saa ta täiesti õnnelik olla lahus oma Loojast. Inimesed jahivad meeleheitlikult unustust, erutust, joovastust, et kasvõi hetkiti, kasvõi kunstlikult tunda end õnnelikuna. Kas see õnnestub? Ajutiselt võib see tunduda nii.
„Ent seni, kuni päike teeb veel ringe,
saab maailm sinult rikkuse ja sära.
Su hinguseta kõik siin koltuks ära.
Kõik põgeneks, mis lummuses peab hinge.
Ja argipäeva askeldus ning kära
seaks kiretult ja tuimalt oma linge.“
Kalju Kangur, Tln 1988.
Ometi on kõik palju lihtsam! Sügav rahulolu on siinsamas, käeulatuses, inimese enda sügavas sisemuses, inimese vaimus, kui ta lubab sinna Jumala Vaimu ja laseb ennast temast juhtida. Sageli kardetakse täielikku, tingimusteta andumist Jumalale. Arvatakse, et siis kaotatakse oma vabadus, sõltumatus, personaalsus. Minu ja mu usukaaslaste kogemus on küll olnud vastupidine.
Rabindranath Tagorel on mõtisklus, kus üks kuningas palub kerjuselt andi ja küsib: „Mis on sul mulle anda?“ Kerjus otsib hämmeldunult oma kotist kõige väiksema nisutera ja ulatab selle kuningale. Suur on ta üllatus, kui õhtul kodus leiab ta selle kullaks muudetuna. „Ah, miks ma küll ei andnud talle kõiki teri, mis mul olid?“ Ja teda valdas suur kurbus.
See on paljude inimeste viga ja kurbloolus. Vahel aastate möödudes, vahel pisut aega enne surma avastatakse, et Jumal ei soovi iialgi meid vaesestada, vaid väärtustada.
On tõsi, et ka enne surma pole veel liiga hilja Jumala poole pöörduda, ent aeg koos oma kordumatute võimalustega on siis otsa saanud. Seepärast ütleb Pühakiri: „Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” (Hb 4:7).
Kristus pakub vabadust just täna. Selle vastuvõtt on kui ärkamine, nagu kanapoeg avastab munast väljudes, kui avar ja imeline on maailm. Nii avastab ka Kristuse tingimusteta valinud inimlaps uue elu erinevuse võrreldes senisega.
Tõsi, munakoores oleks tibul mõnda aega olnud turvalisem, ent sinna jäädes ei oleks ta saanudki teada, mis on tõeline elu koos oma rõõmude, võimaluste, aga ka kannatuste ja ohtudega.
Ateist arvab, et inimene on loomingu (ehk evolutsiooni) tipp. Ent kas pole inimene liialt ebatäiuslik ja poolik, et olla tipuks? Mida madalam eluvorm, seda liigirikkam. Loogilist rada edasi liikudes jõuksime ainsani, esimese ja viimase põhjuseni, Kolmainsuseni, absoluutse täiuseni!
Mina nimetan teda Jumalaks. Mõni nimetab loodusseaduseks, kosmoseks. Mind see ei rahulda, Jumal olgu ikka Jumal!
Mis tähendab lõplik täius? Vahest saame sellest pisut aimu, kui seisame vaikselt öötunnil ääretu tähistaeva lummuses. Algul on distants tohutu, mina olen seal nii pisike, armetu. Järk-järgult vabanen pingest, vallandub igatsus, püha ja puhas. Siis võib saabuda kirgas hetk, mil kogetakse õnne, mis on täiesti eriline. See on hetk, mil jõime lonksu puhast ja karget eluvett, milleta enam olla ei taha.
Nüüd soovime oma väikesed jalad panna Kristuse jalajälgedesse ja minna tema järel. Kuhu ta iial meie eel läheb, kuni meie maise matka lõpuni.
Kui Sinu hing ei ole veel leidnud rahu Jumalas, siis piibellik tee selleks saada on palve. Kui alljärgnev on Sinu arusaam/usk, siis tee see oma palveks:
„Oo, Jumal, ma tean, et olen patune inimene. Ma kahetsen oma tehtud patte ja tahan neist vabaneda. Usaldan Jeesust kui oma Päästjat, tunnistan teda kui oma Issandat ja palun tulla täna minu ellu. Sellest hetkest peale tahan temast teha oma elu aluse, teenida teda ja järgida teda koguduse osaduses. Palun seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.”
Järgneval teekonnal orienteerumiseks võta ühendust (oma lähima) pastori või Teekäija toimetajaga.