04/2017
Anu Tomusk, Pollards Hill baptistikogudus
Kas te olete Piiblis näinud väljendeid „jõulud” või „lihavõtted”? Ilmselt mitte, aga kindlasti olete lugenud paasapühast, nelipühast, lehtmajadepühast. Need on kolm seitsmest Issanda poolt Iisraeli rahvale seatud pühast (3Ms 23). Issand nimetas neid „minu seatud pühadeks”. Eelkõige olid need kokkutulekud mõeldud, tähistamaks imelisi sündmusi Iisraeli rahva ajaloos, mil Jumal neid oma vägeva käega aitas. Teiselt poolt aga, nagu me edaspidi näeme, on neil kõigil ka prohvetlik tähendus tulevikuks.
Enne kui jätkata, peab mainima, et kristlastena pole meil kohustust pühitseda ei neid ega ka mingeid teisi pühi (Kl 2:16–17), ometi on õpetlik uurida nende pühade taga peituvat vaimset dimensiooni ja avastada, kuivõrd võimsalt nad leiavad oma tähenduse Jeesuses.
Vaatame lähemalt neid seitset püha, mis otseses mõistes järgivad Iisraeli põllumajanduslikku tsüklit. Uurime, mida nad kõnelevad meile Jumala plaanidest Iisraeli ja meie kui Jeesuse koguduse suhtes nii praegu kui tulevastel aegadel. Neli kevadpüha:
Paasapüha (meie kalendri järgi märtsis või aprillis) tähistab Iisraeli rahva imelist päästmist Egiptuse vangipõlvest. Sel ööl, kui Jumal nad välja viis, pidid kõik Iisraeli perekonnad tapma üheaastase veatu isase lambatalle, määrima vere uksepiitadele ning sööma tulel küpsetatud liha koos hapnemata leibade ja kibedate rohtudega. Surmaingel, kes oli saadetud tapma Egiptuse esmasündinuid, nägi verd uksepiitadel ja möödus iisraellaste majadest.
Uues lepingus saab Jeesus meie paasatalleks – tema püha veri valati meie lunastamiseks. Tema surma ja ülestõusmise läbi saime vabaks patu vangipõlvest ning oleme teel taevasesse kuningriiki. Ei ole mitte juhus, et Jeesus löödi risti paasapühal ja füüsilise Iisraeli lunastamine sai eeltähenduseks kogu maailma lunastusele.
Hapnemata leibade püha (algab paasapühale järgneval õhtul): juudid pidid seitse päeva järjest sööma juuretiseta valmistatud leiba. Juuretis/hapatis sümboliseerib Piiblis kurjust ja pattu. Hapnemata leibade söömine teatud perioodi vältel aitas inimestel mõista, kui oluline on elada Jumalale pühendatud puhast elu.
Uues lepingus sümboliseerib hapnemata leib meie Issanda ihu, mis meie eest murti. Jeesus ise kirjeldab ennast kui eluleiba (Jh 6:35). Kui me tema juurde tuleme, ei näe me kunagi nälga, ja tema ise aitab meil elada püha elu oma Vaimu läbi, kelle ta meile annab.
Uudsevilja püha (päev pärast hapnemata leibade püha esimest päeva, mis on pühapäev): see päev tähistas lõikuse algust, mil templisse toodi odrasaagi esimene lõikus ja kõigutati seda spetsiaalsel tseremoonial Issanda ees. Siit alates hakati lugema 49 päeva, mis jäid järgmise lõikuspühani, milleks oli nelipüha.
Jällegi – väga täpselt – tõusis Jeesus üles sellel päeval ja sai uudseviljaks nende hulgas, kes talle kuuluvad. Oma ülestõusmise läbi algatas Jeesus hingede lõikuse, mis kestab tänapäevani.
Nelipüha (mai lõpul/juuni algul): nisulõikuse suvine festival, mis vastavalt juudi traditsioonile meenutab ka aega, mil Jumal andis Moosesele Siinai mäel Seaduse – Toora. Nelipüha oli üks kolmest palverännakupühast, mil juudid üle kogu maailma tulid kokku Jeruusalemma, et uuendada oma pühendumist Toora järgimisele.
Kas pole siis tähenduslik, et just selsamal päeval saatis Jumal oma Püha Vaimu uue lepingu tähiseks kõigile, kes usuvad (Ap 2:1–41). See uus leping, kirjutatuna Püha Vaimu poolt, paneb Toora meie südametesse, mille tulemusena saame elada Jumalale viljakat elu, täis kiitust ja ülistust tema nimele. Sellel pühal kõigutati Jumala ees kahte hapnenud leiba, sümboliseerimaks tulevast juutide ja paganate ühendamist üheks uueks inimeseks Kristuses (Ef 2:14–16).
Ülalpool nägime, et kevadpühad leidsid tähenduse Jeesuses tema esimesel tulemisel, seepärast arvavad paljud kristlased, et sügispühadega juhtub sama meie Messia teisel tulemisel.
Sarvehäälepüha/Rosh Hashana – juutide uusaasta (septembris/oktoobri algul). Issand algatas selle püha hingamispäevana, mida tähistati sarvepuhumise ja püha kokkutulekuga. See oli päev, et kiita Jumalat rõõmuhõisete ja 
ülistuslauludega (Ps 81:1–4). Pärast teise templi hävitamist aastal 70 defineerisid juudi õpetlased judaismi ümber ja hakkasid seda püha seostama tsiviilaasta algusega. Juudi traditsiooni järgi tähistab antud päev ka universumi loomist, veel täpsemalt aga Aadama ja Eeva loomist. Sellest päevast saab alguse 10päevane periood, mil keskendutakse palvele, enesevaatlusele ja meeleparandusele. Periood kulmineerub lepituspäevaga, mida iseloomustab täielik paast.
Sarvehäälepüha omab prohvetlikku tähendust kristlastele, sest taevase sarvehüüuga kutsutakse uus loodu üles ja kaduv saab riietatud kadumatusega (1Kr 15:51–54; 1Ts 4:15–18). See päev on eeltähiseks ka tulevasele „Issanda päevale”, mil Jumal mõistab kohut maailma üle.
Lepituspüha/Jom Kippur toimub kümnendal päeval pärast Rosh Hashanad. See on palve-, paastu- ja meeleparanduspäev – kõige tõsisem päev juudi aastas. Vanas lepingus oli see ainuke päev, mil ülempreester võis siseneda templi kõige pühamasse paika, et palvetada ja tuua vereohvreid rahva pattude eest. Loomohvrite toomine, kaasa arvatud lepituspüha rituaal, oli mõeldud eeltähenduseks Jeesuse täiuslikule ja igavesele ohvrile, mille ta tõi, et meid Jumalaga lepitada. Vana lepingu ajal kaeti patud kinni, kuid Jeesuse ohvri läbi uues lepingus andestati patud täielikult (Hb 9:11–14; 9:24–28; 10:11–20).
Jeesus sai meie ülempreestriks, kes iseenese kallihinnalise verega sisenes kõige pühamasse paika, saavutades meile igavese lunastuse (Hb 9:12). Seega omab Jom Kippur meile kristlastena eelkõige prohvetlikku tähendust, osutades tulevikus asetleidvale Iisraeli rahva taastamisele ja kohtumõistmisele rahvaste üle. Etniline Iisrael ennistatakse Issandale ja puhastatakse patust. Jeesus pöördub füüsilisel kujul tagasi Jeruusalemma Õlimäele (Lk 13:34–35; Ap 1:11–12; Sk 14:4), et rajada oma auline kuningriik ning „nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael” (Rm 11:26).
Lehtmajadepüha/Sukkot leiab aset viis päeva pärast lepituspüha. Seda peetakse seitse päeva ning sellega meenutatakse aega, mil Iisraeli rahvas rändas kõrbes Jumala kaitse ja hoole all. 
Pühade algul ehitavad juudid kas rõdudele või hoovidesse katusealused (sukkot), kus nad veedavad aega pidutsedes ja Jumalat ülistades. Lehtmajadepüha on suur rõõmupüha, mil inimesed tunnustavad Issandat kui nende varustajat. Põllumajanduslikus tsüklis on sukkot puuviljakoristuse pidu, millega saab lõpule lõikushooaeg – kogu aastane saak on salve pandud ja rahvas võib minna teenitud puhkusele.
Vaimulikus mõistes väljendab lehtmajadepüha rõõmu, mis meil kristlastena on teadmises, et Jumal on meile meie patud andestanud ja me elame Issanda kaitse ning hoole all.
Prohvetlikult viitab sukkot Messia Jeesuse tulevasele kuningriigile, mil kogu juudi rahvas on koju toodud ja kõik rahvad kogunevad Jeruusalemma, et ülistada Issandat ning pühitseda lehtmajadepüha (Sk 14:16).
Mida rohkem me uurime Jumala sõna, seda enam avastame, et kõigel kirjapandul on lisaks otsesele rakendusele veel mitmeid sügavamaid tähendusi. Tundub, et Jumal kutsub meid oma sõna põhjalikumalt uurima, et meile ennast seeläbi võimsamalt ilmutada. Ja lõppkokkuvõttes osutab kõik Jeesusele – meie usu alustajale ja täidesaatjale.