6/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Üle kõige on maailmal vaja
üht vaba last, üht vaba last,
kes midagi poleks kuulnud
ei heast ega kurjast, ei heast ei kurjast,
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust.
Kuid püüdjail on vaja just vaba last.
Need Paul-Erik Rummo laulusõnad filmist „Viimne reliikvia" (muusika: Uno Naissoo) on küllap hästi tuttavad igale eestlasele. Kes meist ei mäletaks üle suvise maastiku kappavat hobust, seljas heledapäine lehvivate juustega Eeva? Oh, muidugi oli tema nimi hoopis Agnes, on tähelepanelikul lugejal õigus. Ent kui mõelda selle laulu populaarsusele filmi „Viimne reliikvia" esmalinastumise nõukogudeaegses kontekstis, siis on ilmne, et see „vaba laps" kehastab paradiisliku olukorra süütust, kuldset aega, mis nüüdseks on kadunud. Üle kõige, ütleb see laul, on maailmal vaja unistust vabadusest. Vormiliselt olid eestlased nõukogude ajal vabad. Ent ometi kinnitasid laulusõnad – vägivald armastab vabadust / tahab ta võita ja vallutada / vägivald armastab vabadust / enda najale kallutada – varjatult midagi muud.
Lisaks nõukogude aja surutisest tulenevatele meeleoludele juurdub see laul eestlaste elutunnetuses laiemalt. Toomas Paul rõhutab artiklis „Vabadus kreeka ja eesti keeles" (Usuteaduslik Ajakiri 1/2005), et meie vabaduse-kohased sõnad on enamuses aja jooksul naabritelt laenatud. Ja nagu meie sõnadki, olid ka näitlejad selles filmis „laenatud". Sõnarühm vaba/vabadus/vabadik pärineb muinasvene tüvest свобод(а), sõna prii tuleb keskalamsaksa tüvest vrî (ülemasksa frei), ula-tüvi (ulakas, ulama jt, sh tähenduses 'omatahtsi') on taas laen vanavene keelest < воля (samast tüvest tuleb ka meie voli, volilt, voli(kogu). Kõigi nende sõnade puhul on tüüpiline see, et vabadust määratletakse negatiivselt – st piiride kaudu nende puudumisena. See tähendab, et vabadus on eestlase jaoks eelkõige millegi eitamine, tal puudub selgesti määratletav positiivne sisu. Nõnda on piiride mõiste palju püsivam suurus kui nende puudumine: viimast näitab Toomas Pauli sõnutsi (ibid) ka asjaolu, et isegi liitsõnade puhul on siin tegu pelgalt negatsiooniga, nt roostevaba, ostuvaba (päev) jne. Eesti keel ja sellega kaasnev elutunnetus on sajandite jooksul välja kujunenud maailmas, kus maarahvast (eestlasi) on valitsenud, õpetanud ja neile piire seadnud teised rahvad, kes on kõnelenud teisi keeli. Ja nii ongi „vabadus" unistus, mis seostub ristiusu vastuvõtnud rahvale kättesaamatu süütuse paradiisiga, milles Eeva/Agnes ei tea veel midagi heast ega kurjast.
Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps, vii peitu maailma vabadus,
kuni veel sa vähegi suudad, vähegi loodad,
vähegi hoolid –
põgene, vaba laps.
Negatiivse vabadusemõiste kõrval vahendab laulu refrään siiski varjatult arusaama ka positiivse vabaduse vajalikkusest. Kui negatiivne vabadus on määratletud lihtsalt piiride puudumisena, siis „[P]ositiivses mõttes tähendab vabadus vabanemist sotsiaalsetest ja kultuurilistest jõududest, mida tajutakse takistusena täieliku eneseteostuse ees. Seega on vabaks saamine väljakutse, mille vastuvõtmiseks on ... tarvis isiku ümberkujunemist või ... ühiskonna ümbersündi" (Simon Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn: Vagabund 2002). Positiivse vabaduse näite leiame Uuest Testamendist apostel Pauluselt. Ta kirjutab: „Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses." (Gl 3:26-28). Kui Paulus kirjutab, et Kristuses ei ole orja ega vaba, siis ei mõtle ta ühiskonna reformimisele. Orjad jäävad valitseva õiguse kohaselt ikka oma peremeeste omandiks. Ent ometi on koguduses loodud tingimused, kus need välised piirangud ei oma enam tähtsust, sest Kristuses on nii orja omanik kui ori vennad. Seda arusaama kinnitab ta ka praktiliselt kirjas Fileemonile, kui saadab oma õpilase Oneesimose tagasi omanik Fileemonile: „Ma saadan ta sulle tagasi [---] et sa saaksid ta tagasi jäädavalt, mitte enam orjana, vaid ülemana orjast: armsa vennana, kelleks ta on eriti minule, aga kui palju enam veel sinule, niihästi liha poolest kui ka Issandas." (Fm 12.15-16). Ristikogudus pakkus valitsevale ühiskonnale alternatiivi, milles olid loodud tingimused positiivseks vabaduseks („eneseteostuseks" Kristuses). Ja seejuures oli oluline, et Kristuses uutmoodi vabaduse leidnu seda jätkuvalt taotleks ega laseks end seejuures „maailma algainetel" taas vaimselt orjastada (Gl 4). Positiivne vabadus eeldab seejuures isiklikku jõupingutust – kuni veel sa vähegi suudad / vähegi loodad / vähegi hoolid....
Ehkki Uues Testamendis ja kreeka keeles on mitmeid vabaduse-kohaseid sõnu, valin siinkohal nende tähenduseväljade kirjeldamise asemel teise tee. Alljärgnev skeem esitab nn „semiootilise ruudu" mudelile toetudes vabaduse mõiste apostel Pauluse ja teiste varakristlaste mõttemaailmas.
Vabadus ja orjus Pauluse mõttemaailmas
Paulus räägib vabadusest (eriti kirjas galaatlastele) kahel tasandil. Esiteks teab ta, et sotsiaalses maailmas on inimesed staatuselt kas vabad või orjad (samamoodi ka naised/mehed, juudid/paganad jne). Ent vaimulikus plaanis on need jaotused vaid osaks inimkonna haaratusest „selle maailma algainete" orjusse. Kristuses on need kategooriad tähendusetud. Vabaduse negatiivne määratlus on tal esitatud argitasandi kaudu: ori on mitte vaba ja vaba on mitte ori. Vaimulikus plaanis võib inimene olla sotsiaalselt ori (nagu Oneesimos), ent samas ometi vaba Kristuses. Ja vastupidi – nt Fileemon oli enne pöördumist küll sotsiaalselt vaba, ent ometi orjastatud selle maailma algainete poolt. Oneesimos oli enne pöördumist ori sotsiaalselt ja mitte vaba vaimulikult. Pöördumise järel sai ta aga vaimulikult mitte orjaks ehk siis vabaks Kristuses.
Selles võtmes võib öelda, et Oneesimose elu Kristuses ja „Viimse reliikvia" Agnese vabadus on võrreldavad. Oneesimos leidis vabaduse Kristuses ja Agnes kehastab eestlaste Eeva-unistust (vii peitu maailma vabadus). Ent nende vahel on ka üks oluline erinevus: kui Oneesimos leidis tema positiivset vabadust toetava kogukonna, siis Eeva/Agnes jääb filmi lõpuni üksikuks vabaks lapseks, kes, hoolimata oma õnnelikust armastusest Gabrieli vastu jääb laulusõnades igavesti põgenema kurja maailma eest kättesaamatu paradiisliku vabaduse unistuse poole.