Aprill 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
1. Kristlane ei ole Seaduse, vaid armu all
Apostel Pauluse üks keskne väide on, et kristlane „ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14), „…ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu“ (Rm 7:4). Seadus nende kohta enam ei kehti: „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt…“ (Rm 7:6). Kuid Jeesus ütles ise: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5:17).
Uues Testamendis leidub hulgaliselt korraldusi, mille järgimist kristlastelt oodatakse – hulk käske ja keelde, mida tuleb teha ja mida teha ei tohi. Gl 5:19jj loetleb Paulus mitmeid tegusid, mida ta nimetab lihategudeks. Nende kohta ütleb Paulus: „…need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.“
Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi kehtivaks muutus.
Kas Jumal mõistab niisuguste tegude tegijad ilma seaduseta, suvaliselt, hukka? Võimatu uskuda!
Või kas Jumal annab inimesele armu seadusliku aluseta, suvaliselt? Nii nagu tal parasjagu „tuju on“? Võimatu uskuda. Paulus kirjutab, et „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest“ (Rm 8:2). Ka inimesele armu andmine toimub seaduse alusel.
Uues Testamendis, nii Jeesuse õpetuses kui ka apostlite kirjades, leidub hulgaliselt kristlaste elu korraldavaid ütlusi. Selle kõigega näib olevat vastuolus apostel Pauluse väide: „Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14). Uue Testamendi nõuetest võib ära tunda ütlusi nii Vanast Testamendist kui ka juutlusest üldse. Paulus liidab oma eetikasse ka hellenistlikke väärtusi, nt stoikute traditsioonist. Aga samuti võib ära tunda antiikaja norme hellenistlikust ümbrusest, nt mitmesugustest vooruste ja pahede kataloogidest ning kodukordadest.
Probleemi, et kristlane on seaduse alt vaba, aga ometi peab alluma teatud reeglitele, on ajaloos püütud lahendada, arvates, et seadus kehtib üksnes osaliselt. Nii tegi M. Luther vahet seaduse kahekordsel kasutusviisil: a) seaduse poliitiline kasutusviis (usus politicus legis) ja seaduse teoloogiline kasutusviis (usus theologicus). Hiljem hakati rääkima ka seaduse kolmandast kasutusviisist (tertius usus legis), milles käsku nähti juhendajana uuekssündinute elus. Nende lahenduskatsete juures häirib mind kõige rohkem ebamäärasus: kristlastele seadus nagu kehtiks, aga nagu õieti ei kehtiks ka.
2. Uus õiguskord kui lähtekoht
Teistsuguse nägemuse probleemile annavad mõtted kirjast heebrealastele. Kiri näitab veenvalt, et Jeesus on suur ülempreester (Hb 4:14), kuid ta ei ole Aaroni järglane, isegi mitte leviit. Toetudes Ps 110:4-le, ütleb Heebrea kiri, et Jeesus on preester Melkisedeki korra järgi (Hb 5:6; 7:11,17). See aga tähendab hoopis teist õiguskorda. Hb 7:12 öeldakse: „Preestriameti muutmisega sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine.“
Sellega on kooskõlas ka Jeesuse enda viimasel õhtusöömaajal öeldud sõnad: „See karikas on uus leping minu veres“ (1Kr 11:25). Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi kehtivaks muutus.
Mida uus õiguskord endas sisaldab? Olen veendunud, et just evangeelium kirjeldab seda. On ju evangeelium oma päritolult ja autoriteedilt Jumala evangeelium.
3. Evangeelium ja Toora 
Uue Testamendi kirjakohtades, kus on sõna „evangeelium“, võiks selle asendada ka väljendiga „uus leping“ või „uus seadus“, ilma et autori mõte kaduma läheks. Võib öelda, et seadus on osa lepingust, mis annab lepingule õiguslikud piirid. Evangeelium aga kirjeldab nii uut lepingut kui ka uut seadust ja selle kõigega seotud sündmusi. Ka Toora kirjeldab nii Siinai lepingut kui Moosese Seadust, samuti selle kõigega seotud sündmusi. Mõlema lepingu puhul on oluline, et nende lähtealuseks on Jumala tahe ning selle tahte ilmutus omas ajas ja ruumis.
Võib öelda, et seadus on osa lepingust, mis annab lepingule õiguslikud piirid.
Juutidel oli sajanditepikkune traditsioon, kuidas elada õiguslikult korrastatud elu. Kui nad kristlasteks said, ei heidetud õiguslikult korrastatud elu kõrvale, vaid see kujundati ümber. Senise seaduse kehtivuse lõpp ei tähendanud seadusetust, vaid uut õiguskorda. See ei tähendanud kristlaste elu õiguslikku määramatust või õiguslikku segadust, nagu oleks kõik lubatud, kuna kristlased pole seaduse, vaid armu all.
Kogu Uus Testament osutab kristliku elu õiguslikule alusele. Kui kristlus paganate hulgas levis, ei kuulutatud seda kui kõike lubavat ja õiguslikult määramatut religiooni. Kristlik elu tähendas eelkõige korrastatud suhteid (vt nt 1Kr 5:1jj; 6:9jj). Seejuures kasutati uue „elukorra“ kirjeldamiseks ka vastavat mõistet – evangeelium.
Nii nagu Toora kui vanatestamentlik seadusandlus ja kui oskussõna Moosese viie raamatu kohta, ei ole ka evangeelium selgelt piiritletud mõiste. See, mis oli algselt seotud Jeesuse uue lepinguga ja selle juurde kuuluva seadusandlusega, muutus peagi Jeesus-pärimuste üldiseks tähiseks. Samuti kujunes sellest kristliku misjonisõnumi lühiväljend, Markus aga võttis selle kasutusele oma kirjandusteose jaoks jne.
4. Õiguskordade-vahelised seosed
Inimesele jääb Jumala tahe haaramatuks, see jääb inimese tunnetushorisondi taha. Prohvet ütleb: „Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted“ (Js 55:9). Inimene võib Jumala tahet taibata üksnes selles ulatuses, nagu Jumal ise ilmutab.
Selles Jumala ilmutuses võib eristada üldist seadust inimestele ja kaht suurt lepingut. Esimest sobib nimetada adamiitlikuks seaduseks, mille Jumal ilmutas juba inimkonna alguses.
Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1Ms 1:28).
Jumal „pani inimese Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1Ms 2:15).
Issand Jumal keelas inimest: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!“ (1Ms 2:16j).
Tegemist on mahukate ütlustega, millele lisandub järjest uusi selgitusi, mis neid seadusi lahti mõtestavad. Adamiitlik seadus toimib kõigi inimeste juures.
Kaks suurt lepingut on tuntud kui Siinai leping ja Kolgata leping. Neid nimetatakse ka esimeseks ja teiseks lepinguks (vt Hb 8:7). Jeesus nimetas teist lepingut uueks lepinguks (vt 1Kr 11:25). Esimene leping on seotud ühe rahvaga, teine on mõeldud kogu inimkonnale. Kui vaadata adamiitlikku seadust (vt 1Ms 2:17) ja Siinai lepingu tekste, tegelevad need ainult siinpoolse eluga. Mis surmajärgselt sünnib, selle kohta ei ole midagi öeldud. Paulus ütleb kokkuvõtvalt: „…seadus valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab“ (Rm 7:1). Seevastu teise ehk uue lepingu kehtivus ulatub surmajärgsesse olukorda (vt nt Jh 6:40,44; 1Kr 15:20jj).
Kogu Jumala poolt antud elukorraldusega soovib ta inimestele head (vt nt 1Ms 1:28; 2Ms 20:2; Jh 3:16). Enne kui Jumal inimestelt midagi ootab, on ta neile juba teinud head. Neile, kes Jumala poolt antud elukorralduse omaks võtavad, kuulub Jumala soosing (vt nt 5Ms 28:1jj). Kuid teisalt toob nii adamiitliku seaduse kui ka Siiani lepingu seaduse eiramine oma tagajärjed. Kõige raskemaks neist on surm: „…sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema“ (1Ms 2:17). Adamiitliku seaduse tõsidust näitab veeuputuse lugu (1Ms 6–8).
Nii lepingute kui ka seaduste juures on väga oluline ajalooline kontekst, nende suhe oma ajastuga, nende rakendamine ja kirjeldamine omas ajastus. Ka Uus Testament kajastab Kolgata lepingu mõistmist ja selle rakendamist oma ajastu kontekstis. Kristluse levik, eriti paganakristluse teke, nõudis Uue lepingu uutes oludes lahtimõtestamist, uutes seostes kirjeldamist. Säilima pidid lepingu olemus ja tuum.
Järgneb juunikuu Teekäijas