7-8/2009 Karin Raja refereeris oma KUS lõputööd
Kes on minu ligimene? Nii on küsitud ikka ja jälle ning ilmselt küsitakse peale meidki.
Jeesuse elus ja õpetuses peitus midagi, mis andis inimestele põhjalikuma mõistmise Jumalast ja tema armastusest. Näeme, kuidas Jeesus soovib oma kuulutustöös suunata laiemale arusaamale neid, kes arvavad, et kui nad Jumalat juba kõigest südamest armastavad, siis on kõik korras. Kas ikka on?
Üks nendest Piibli kirjakohtadest, kus Jeesus avardab arusaama ligimesest, on „Tähendamissõna halastajast samaarlasest" (Lk 10:30-37). Seal esitab seadusetundja Jeesusele küsimuse: „Kes siis on mu ligimene?" Kellele pean ma armastusega tähelepanu osutama ja keda aitama? Kust läheb ligimesearmastuse viimane piir. Tolleaegsed seadusetundjad võtsid ligimese armastamist kui "piiratud kohustust" ja pidasid lõputuid debatte selle üle, millised inimgrupid jäävad välja selle käsu kehtivusalast. Jeesus ei vastanud esitatud küsimusele juriidilise definitsiooni, vaid tähendamissõnaga, kus üks teekäija on vägivaldsete teeröövlite kätte langenud ja kellest nii preester kui leviit on külmalt mööda kõndinud.
Piiratud arusaam
Milliseks osutus seadusetundja arusaam ligimesest ja miks? Milline on see ligimene, keda ta peaks armastama ja kellest hoolima? Kes siis ikkagi on minu ligimene? Ligimene tähendas Vanas Testamendis usu- ja rahvuskaaslast, seega inimest, kes kuulub jumalarahva hulka. Jumala ja Iisraeli rahva vahekord määrati kindlaks „lepingu" varal, mis pärimuste andmeil sõlmiti Siinai mäel. See pani püsiva aluse Jumala ja iisraellaste vahele. Iisraellased said Jumala rahvaks.
Praktikas piirnes ligimese mõiste vaid „oma rahva lastega".
Võõrad (mittejuudid), kes elasid koos jumalarahvaga Palestiina külades ja linnades, said ligimese staatuse alles siis, kui nad tegid juutidega liidu, võtsid omaks nende usu koos usukommetega. Ümberlõikamine oli neile alguses vabatahtlik. Selle läbitegemine andis õiguse võtta osa paasapühast. Tasapisi said Seaduse kultuslikud ja rituaalsed määrused võõramaalastele kohustuseks. See, kes ei elanud Pühal maal ega olnud omaks võtnud juutide usku, oli vaid „teisejärguline inimene" ehk „pagan", kelle suhtes ligimesearmastuse nõue ei kehtinud. Ei mingi sõprus ega muu ühendus saanud teha võõramaalast ligimeseks juudile. Mitte-juudil oli väärtust ainult niipalju, et temast võis saada juutlusse ületulnu, proselüüt. Praktikas piirnes ligimese mõiste vaid „oma rahva lastega". Igapäevases elus ei suutnud seda ületada ka 3Ms 19:34 toodud nõue, kus ligimesearmastuse käsk laienes ka maal asuvatele „võõrastele", tuletades meelde, et iisraellased ise olid olnud „võõrad" Egiptuses. Seetõttu pidigi võõras lõpuks täitma kõiki Seaduse nõudmisi. Kuna iisraellasel oli väärtus ennekõike lepingusse kuulumise tõttu, viis selline areng lõpuks sinnamaani, et vaid tõeline lepingukaaslane võib olla ligimene. See mõjutas juutluses ka seadusetundjate arusaamist Jumalast: Jumal armastab üksnes neid, kes täidavad püüdlikult pühasid nõudmisi ja korraldusi. Ligimeseks saavad olla järelikult ainult need, kes on „rituaalselt korrektsed".
Selline arusaam valitses juutide hulgas ka siis, kui Jeesuselt küsiti: „Kes on minu ligimene?"
Positsioon või kaastunne
„Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha" (Lk 10:30).
Maaslamajast mööda läinud seadusetundja põhiliseks küsimuseks võis olla, kas mees oli juut või mitte? Jeesuse otsus mehe rahvust mitte täpsustada on väga oluline situatsioonis, mille ta oma tähendamissõnaga loob ja selles, mis järgnevalt sündis. Mehe riided olid ära võetud. Kuna riietus võis olla väärtuslik ja see võiks selgitada põhjuse, miks vargad need ära võtsid. Tasub tähele panna, nii nagu K. Salo ütleb, et see tähendamissõna ei moraliseeri röövlite tegemist. Nemad on vaid tegelased, kelle kaudu selgitatakse, miks mees vajab abi.
Maaslamajast mööda läinud seadusetundja põhiliseks küsimuseks võis olla, kas mees oli juut või mitte?
Riiete äravõtmise detail on oluline kahel põhjusel: esiteks tähendas see, et vaatleja ei saanud ohvri rahvust kindlaks teha riiete järgi, mida ta kandis. Teiseks märgib ta, et veelgi olulisem oli mehe alastiolek, mis võimaldas kindlaks teha, kas ta oli ümberlõigatud või mitte. Kui ta oli ümberlõikamata, oli ta pagan ja kindlasti mitte ligimene. Selles punktis võis seadusetundja märgata, kui keeruka juhtumi on Jeesus tõstatanud, et ligimesearmastus proovile panna. Järgmise detailiga, kus loo tegelaseks tuuakse sisse preester, võib seadusetundja olla üsna rahulik. Küllap preester, kellel on sügavamad teadmised Seadusest, annab oma hinnangu, kas mees oli ligimene või mitte. Kui mees oli ümberlõikamata, polnud ta kindlasti ligimene ja nõue, armastada oma ligimest, ei tulnud arvesse. Kui ta oli aga ümberlõigatud, ei saanud preester olla kindel, kas ta on iisraellane ehk ligimene või samaarlane. Preester võis arutada omaette ja jõuda järeldusele, et ta ei pea seda välja selgitama. Preestri teguviisi poolt kõneleb veel ka see, et mees oli poolsurnud ehk teadvuseta ja poleks suutnud vastata preestri küsimusele, kas ta on juut või samaarlane. Mitmed teoloogid on arusaamisel, et preester vältis meest, kartes üle astuda surnukeha puudutamise keelust. Preester oli raskes olukorras, sest teda sidusid Seaduse kaks sätet. Üks – armasta ligimest (3Ms 19:18) ja teine – mitte ennast roojastada surnut puudutades (3Ms 21:1-4). Viimase erandiks võis lugeda vaid väga lähedased lahkunud. Kuigi tähendamissõnas kirjeldati meest poolsurnuna, oli preestril oht, et mees sureb sel ajal, kui ta teda aitab. Liiga lähedale minemata oli ka võimatu kindlaks teha, kas mees on surnud või elus. Preestri jaoks oleks patt rikkuda Seadust, isegi kui mistahes sellele järgneva ebapuhtuse oleks saanud rituaalselt eemaldada. Vastav rituaal võis olla aga küllaltki kulukas ja ebamugav. Preester rändas arvatavasti Jeruusalemmast eemale, surnukeha puutumine oleks nõudnud aga tema tagasiminekut, et ennast rituaalselt puhastada, enne kui ta tohtis uuesti templiteenistusest osa võtta. Võib ka oletada, et preester ei soovinud üle astuda Jumala Seadusest isegi siis, kui pärast oleks võinud oma ebapuhtust hüvitada. Preester arvas õigemaks ennast hoida puhtana Jumala teenimise jaoks ja mitte tegeleda inimesega, kes vaagub elu ja surma piiril.
Võime hoomata, kuidas seadusetundja võis näha, et Jeesus on ette kandnud huvitava, kuid keerulise olukorraga loo sellest, kas preester on kohustatud aitama või ei.
Pöörame lühidalt tähelepanu ka leviidile. Tema käitus maaslamava mehe identifitseerimisel samade arutluste järgi nagu preestergi, jõudes tõenäoliselt samasuguse järelduseni. Kuid ilmselt ei pidanud ta arvestama surnu puudutamise keeluga, kuigi risk roojastuda surnud ihuga kokkupuutes jäi temalegi. Leviidi motoks võis olla „turvalisus ennekõike" – ta ei riskeerinud, et kedagi teist aidata.
Väljakutse teistsuguseks käitumiseks
Samaarlase sissetoomine Jeesuse järgmises lauses oli seadusetundjale ilmselt juba jalust rabav uudis, sest nii viskas Jeesus ühe hetkega minema seniajani kehtinud arutelu raamistiku: kas nad oleksid pidanud Moosese Seaduse järgi teda ligimeseks pidama? Samaarlase loosse sissetoomine tähendab, et enam ei tegeleta ainult iisraellastega. Selle juutide poolt põlatud grupi sissetoomine esitab väljakutse Seaduse tõlgendamisele, mis pidi iisraellasi eristama „paganatest". Jeesus viis teema ühest kindlast Iisraeli Seadusest palju laiema arusaamiseni. Samaarlase käitumine esitab väljakutse teistsuguseks käitumiseks.
Kuna samaarlane oli kogukonna liige, kes samuti tunnistas Moosese Seadust, oleks ta võinud tulla samasugusele järeldusele kui preester ja leviit. Ta oleks võinud küsida endalt, kas see kannatanu on samaarlane ja seega mu ligimene, et hakkaks kehtima ligimese armastamise kohustus, või mitte. Tekstist on selgelt näha, et ta ei teinud midagi sellist. Positsioonil, mille võtsid preester ja leviit, ükskõik kui palju Seadus neid õigustas selliselt käituma, ei olnud kohta selle samaarlase moraalses arusaamas. Tema jaoks oli ainult üks vastus, kohene reaktsioon – kui ta nägi maaslamavat meest, oli ta kaastundest liigutatud.
Selleks hetkeks on nüüd kirjatundja maailmavaadet põhjalikult õõnestatud. Jeesus annab teada, et ligimene on see, kes hädas kõige rohkem teise inimese abi vajab. Ligimene on isik, kellega seob mind käesolev hetk. Ligimesearmastus on kontakt kaasinimesega, mis ei sõltu meeldimisest ega sümpaatiast. Kaastunne, seistes silmitsi tõelise inimliku vajadusega, ületab seaduslikult kehtestatud etnilised piirid ning on seega inimese käitumise kõrgeim vorm.