Jaanuar 2022 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Siinai lepingu üheks oluliseks punktiks on korraldus pühitseda hingamispäeva (2Ms 20:8). See pidi olema lepingu tähiseks Jumala ja Iisraeli rahva vahel (2Ms 31:13). Ajapikku oli välja kujunenud hulgaliselt määrusi, mida tohtis ja mida ei tohtinud hingamispäeval teha. Selle taustal puhkes rida vaidlusi põhimõtteliste küsimuste üle, millistes Jeesus tõmbab selge piiri enda ja traditsiooniliste käsitluste vahele.
Jeesus ja hingamispäev
Markuse evangeelium toob lugejate silme ette pildi, kus Jeesus läheb oma jüngritega arvatavasti sünagoogi jumalateenistusele (Mk 2:23–28). Sellel hingamispäeva hommikul olid jüngrid ööbimispaigast lahkunud söömata või väga vähese einega. Nende tee viis läbi lõikusvalmis viljapõllu. Viljast läbi minnes hakkasid jüngrid viljapäid katkuma ja siis teri sööma. Variserid, kes seda nägid, ütlesid Jeesusele: Vaata, nad teevad hingamispäeval, mida ei tohi! Siin ei olnud eksimus mitte võõra vara kasutamises. Ütles ju Mooses: Kui sa tuled oma ligimese lõikamata vilja juurde, siis võid oma käega katkuda viljapäid, aga sa ei tohi panna sirpi oma ligimese vilja külge (5Ms 23:26).
Viga nähti siin hingamispäeva mittepühitsemises. Seadus ütles: Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust! (2Ms 34:21). Jüngrite tegevuse juures võib hea tahtmise juures leida kolme sorti tööd: viljapeade katkumine tähendas lõikust, peade hõõrumine oli rehepeks ja aganate puhumine oli tuulamine. Viljapeadest terade väljapoetamist võis tõlgendada ka toidu ettevalmistamisena, mis samuti oli hingamispäeval rangelt keelatud. Igal juhul oli variseride otsuse kohaselt jüngrite tegevus hingamispäeva rikkumine. Näis, et neil on käes fakt, mille alusel Jeesust süüdistada.
Hingamispäeva kehtestades mõtles Jumal inimesele, et me leiaksime aega puhkamiseks ja oma vaimulike vajaduste rahuldamiseks.
Oma vastuses ei hakanud Jeesus variseridega vaidlema, vaid andis süüdistusele vastulöögi ajaloost ja käsuseadusest. Jeesus põhjendas jüngrite tegevust näljatundega. Esimene vastuväide, mida Pühakirja tundvad variserid kahtlemata teadsid, oli võetud ajaloost, kuningas Taaveti põgenemise kirjeldusest (1Sm 21:7). Sellele osutabki Jeesus: Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal oli puudus ning tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära ohvrileivad, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite, ja andis ka oma meestele? Juutide suurmehe Taaveti elus oli vastav pretsedent olemas.
Kahtteist leiba, mis preester tõi hingamispäeval seadusetelgi pühasse paika, nimetati vaateleibadeks või ka ohvrileibadeks. Need leivad jäeti kuldsele lauale kuni järgmise hingamispäevani, mil preester asetas sinna värsked leivad. Pühast paigast toodud leibu võis süüa ainult preester. Seega ei olnud Taavetil ega tema meestel luba neid süüa. Taavetil ja tema kaaslastel oli aga nälg ja see muutis olukorra. Ta sai preestrilt vaateleivad.
Jeesuse näite õigeks mõistmiseks tasub teada, et sealse pärimuse kohaselt toimus sündmus Taavetiga hingamispäeval. Ka on oluline arvestada, et juutlik traditsioon käsitleb Taavetit mitte ainult musterkuningana, vaid ka messialiku kuninga võrdkujuna.
Oma kokkuvõttes ütles Jeesus: Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks (s 27). Hingamispäeva kehtestades mõtles Jumal inimesele, et me leiaksime aega puhkamiseks ja oma vaimulike vajaduste rahuldamiseks. Üks päev nädalas võimaldab ülendada oma mõtted igapäevasusest kõrgemale. Siis on aega mõelda Jumalale, õigele elule, omastele, sõpradele, tulevasele elule. Just seda ei mõistnud variserid. Nad täitsid täpselt rabide seletused, aga unustasid hingamispäeva eesmärgi.
Loo lõpus on järeldus: …nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand. Jeesusel on õigus päevade pühitsemise kohta korraldusi anda.
Jeesus parandab hingamispäeval 
Hingamispäeva pühitsemise küsimus tõuseb esile ka järgmises loos (Mk 3:1–6), mis kinnitab selle teema tõsidust.
Oma harjumust mööda läks Jeesus taas sünagoogi. Seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi. Ilmselt oli tema üks käsi halvatud, seega liikumis- ja töövõimetu.
Jeesuse vastased otsisid põhjust, et Jeesuse peale kaevata hingamispäeva käsu rikkumise pärast. Just see käsk andis võimalusi oma loendamatute määrustega rikkumise tuvastamiseks. Evangelist ütleb, et Jeesust varitseti, kas ta peaks tervendama hingamispäeval, et saaks tema peale kaevata. Jeesuselt küsiti: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks?“ – et nad võiksid tema peale kaevata (Mt 12:10). Ilmselt arvestasid küsijad sellega, et Jeesus hädalist kindlasti aitab. Haige abistamine, see tähendab igasugune arstlik tegevus, oli hingamispäeval lubatud üksnes juhul, kui haige elu oli ohus. Kui aga sellist ohtu ei olnud, oli ükskõik milline abistamine keelatud. Muidugi ei kujutanud halvatud käsi endast mingit eluohtu. Selle tervendamist mõisteti hingamispäeva käsu rikkumisena, mille eest rikkuja pidi langema kohtu alla.
Markuse evangeeliumi järgi võtab Jeesus ise algatuse enda kätte. Ta kutsub inimese rahva keskele ja küsib kuulajatelt: Kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või tappa? Sellega oli inimeste ees küsimus: kes pühitseb hingamispäeva paremini, kas see, kes teeb head, või see, kes teeb kurja? Variserid olid sünagoogis kurja kavatsusega. Nad ei püüdnud takistada mitte üksnes heategu, vaid nad kavatsesid teha ka Jeesusele kurja. See oli juba tõeline hingamispäeva rikkumine. Inimesed ei vastanud Jeesusele, vaid jäid vait.
Nüüd vaatas Jeesus neid vihaga ja tundis meelehärmi nende südamekanguse pärast (s 5). Ilmselt oli Jeesuse selline pilk jutustaja mällu sööbinud.
Hingamispäeval võib küll teisele head teha, aga argitööst tasub siiski hoiduda.
Viha on tugev sõna. Kuid ka viha peab mahtuma meie kujutlusse Jeesusest. Piibel räägib korduvalt Jumala vihast. Kuid sellega on kooskõlas ka Talle viha (Ilm 6:16).
Jeesuse viha oli sihitud nende vastu, kes takistasid Jumala teed (Mk 10:14; Jh 2:17). Jeesuse viha näitas tema suhtumist pattu. Mis puutub meisse, siis on oluline jälgida, et me vihastades ei teeks pattu (Ef 4:26).
Jah, Jeesus vaatas neid vihaga ja tundis meelehärmi nende südamekanguse pärast. Jeesust vihastas variseride käitumine, mis tõstis traditsioonid heast inimlikkusest kõrgemale. Samal ajal oli ta kurb nendesamade inimeste südamekanguse pärast, sest kõik vajasid Jumala armu ja abi, ka variserid ja kirjatundjad. Pärast Jeesuse selgitust ei tegutsenud variserid enam rumalusest, vaid kangusest.
Mehe puue oli tõsine. Tema üks käsi oli halvatud. Ta polnud ei patune ega tölner, aga ta käsi oli halvatud. Kui teised tõstsid palve ajal kombekohaselt oma käed taeva poole, rippus tema üks käsi elutult all. Ka tema töötegemine oli piiratud. Pärast seda, kui Jeesus oli heitnud rahvale vihase, aga samas kurva pilgu, ütles ta haigele: „Siruta käsi!“ Ja too sirutas, ja ta käsi sai jälle terveks (s 5). Jeesuse sõnade peale tema käsi liikus. Mees proovis ikka ja jälle ning käsi liikus tõepoolest.
Variserid olid mõelnud, et Jeesust saab süüdistada hingamispäeva seaduse rikkumises. Kuid Jeesus ei olnud rikkunud ühtki seadust. Oma kätt tõsta tohtis inimene ka hingamispäeval. Jeesus ei teinud ainsatki liigutust, isegi sõnades ei öelnud ta, et „ole terve“.
Jeesuse tegu ajas variseride plaanid segamini. Ootamata ära jumalateenistuse lõppu, variserid läksid kohe välja ning langetasid koos Heroodese meestega Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb hukata (s 6). Teatavasti valitses Heroodese erakonna ja variseride vahel põline vaen. Kuid hingamispäeva küsimus oli varisere nii vihastanud, et nad olid valmis heroodeslastega Jeesuse-vastaseks koostööks. Markus annab selge pildi, millisel alusel tegutses vaen, mis viis Jeesuse hukkamisele.
Kuivanud käega mees aga astus Jumala kojast lahkudes tervete inimeste ridadesse. Nüüd võis ta oma tööga leiba teenida nii endale kui ka oma perele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et hingamispäeval võib küll teisele head teha, aga argitööst tasub siiski hoiduda. Muidugi on ameteid, kus ka puhkepäeval töötamine on paratamatu.