Detsember 2022
Einike Pilli, KUSi rektor
Fotod: Kadi Tingas
Novembri alguses viibis Kõrgema Usuteadusliku Seminari tiim koos mõne õppejõuga Pühal Maal. Pildid räägivad rohkem kui tuhanded sõnad.
Sven-Joonatan Siibak kirjeldab reisimuljeid nii:
Võiks öelda, et minu jaoks sai uueks kogu perspektiiv, millega vaatlen nüüd Piiblist loetut ja Püha Maad. Paigad hakkasid elama, tekkis tunnetus väikestest nüanssidest, mis lugedes jäävad muidu märkmata – mida tähendab, et lähme üles Jeruusalemma (asub kõrgendikul) või alla Jeerikosse (asub 400 meetrit alla merepinda Surnumere lähistel). Kindlasti pani kogu sealne sotsiaalne, õiguslik ja riiklik olukord mõtlema Jeesuse õpetatule ja Piibli tõotustele – kuidas see võiks päriselt täide minna ja mil moel oleme meie Jumala rahvana kutsutud seda ellu elama?
Meelde on jäänud mitmeid hetki: Nutumüüri ääres palvetamisest, palvusest Mäejutluse paigas, vaatega Galilea järvele, kuni Jeesuse haua aias põlvitamiseni. Nagu ka varasematel reisidel, on minu jaoks erilise mõjuga kõrbed ja mäed. Kõrbe tasandiku perspektiiv on eriline, seda vaadet ei anna millegagi võrrelda. Iisrael oli selles osas veel erilisem, Surnumere näol. Seal seistes ja ringi vaadates pani see väga mõtlema, kui vajalik on elu andev vesi just sellises kohas. Ometi, Surnumere vesi on tõesti surnud, nagu nimigi ütleb. Milline kontrastide maailm ja maastik! Ja kui eriline on Jumala sõna ‒ kõrbesse tee tegemisest, seal jõgede voolama panemisest.
Igal hommikul lugesime Piiblist päeval külastatavate paikade kohta. Peeter Tamm, kes esimesel hommikul Js 62:1–12 luges, kirjeldab kogetut: „Esimene vaade Õlimäelt Jeruusalemmale jääb kauaks meelde. Loetud salmid ja silme ees avanev vaade täiendasid teineteist.“
Petlemma Jeesuse sünnikirik oli täis tunglevaid turiste ja Jeesuse oletatava sõimekoha juures saime olla vaid hetke, enne kui turvamees meid minema plaksutas – teised turistid ootasid oma järge! Aga kõrvalolevas kirikus oli aega mõelda ja palvetada.
Nutumüüri ääres oli juudiusku palvetajaid ja Pühakirja lugejaid hulganisti. Mehed pidid teisel pool vaheseina ka oma pead kipaga (vastav väike mütsike) katma. Meiegi võtsime aega, et palvetada ja lugeda Piiblit.
Kumranist, kunagisest esseenide elukohast leidis karjapoiss 1946. aastal kogemata Vana Testamendi väga vanu käsikirju, mis sealsetes koobastes olid hästi säilinud. Sellele järgnesid kümne aasta jooksul mitmed teised leiud. Tõdesime, et asukoht oli oma askeetlikkuses ideaalne süvenemiseks, palvetamiseks ja Jumala otsimiseks.
Naatsareti Piiblikolledži rahvaga kohtumine oli üks reisi kõrghetki. Tagasihoidlikes oludes ja keerukas poliitilises olukorras peetava kooli mõju on hindamatu. Loodame tulevikus nende dekaani ka Eestis õpetamas tervitada. Teemaks rahupüüdlused kristlaste, moslemite ja juutide vahel.
Keegi ei tea täpselt, kui vanad need Ketsemani aia õlipuud on ja kas nad on kaasa elanud Jeesuse ahastavale palvele oma maise elu viimastel päevadel. Aga teadmine, et see on seesama koht, kus ta palvetas, teeb alandlikuks ja tänulikus.
Kapernauma sünagoogist Tibeeriase järve kaldal on päris palju säilinud. Meid üllatas Kapernauma asula väiksus. Jeesuse-aegse sünagoogi varemed on vaevalt 150 meetri kaugusel Peetruse majast (täpsemalt: Peetruse maja kohale ehitatud väikese pühakoja varemetest).
Betaanias, mitte kaugel Jeruusalemmast, on Marta, Maarja ja Laatsaruse kodukoht. Külastasime sealset kirikut, selle ümber olevat aeda ja pidasime siseruumides palvuse. Külalislahkusel on kristluses alati oluline koht olnud. Sellest said siin Betaanias osa Jeesus ja tema jüngrid. Siinkandis sündis ka suur ime – Laatsaruse surnuist ülesäratamine.