Juuni 2023 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Jeesuse sõnum Peetrusele
Kord ütles Jeesus Peetrusele: Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas (Mt 16:18).
Sellel nn võtmete meelevallal oli ka oma eellugu. Kord, kui Jeesus koos oma jüngritega Filippuse Kaisarea aladel viibis, andis Siimon Peetrus tema kohta väga tähelepanuväärse tunnistuse: Sina oled Messias, elava Jumala Poeg (Mt 16:16).
Selle peale kinnitas Jeesus, et see mõte ei ole Peetruse enda arusaam, vaid selle tõe ilmutas talle taevane Isa. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse (Mt 16:18). Siin on kreeka keeles teatud sõnademäng. Jeesus ütles: Sina oled Petros (meessoost), ja sellele kaljule (petra – naissoost) ma ehitan oma koguduse. Seega ei kavatsenud Jeesus oma kogudust rajada mitte ühelegi inimesele, vaid selleks kaljuks on tõde (alēteia – naissoost), et Jeesus on Jumala Poeg. See tõde haarab Jeesuse kogu isikut, tema elu, surma ja ülestõusmist, koos selle juurde kuuluvale inimeseks saamisele eelneva ja taevaminekujärgse olemisega.
Võtmehoidja Peetrus saab toimida siin üksnes teenrina, mitte aga peremehena.
Jeesus kirjeldab Peetruse ülesannet ja tema osa koguduses kahesuguse pildiga. Esmalt ütleb Jeesus Peetrusele, et ta annab talle „taevariigi võtmed“. Kleis tähendab „võtit“. Selle pildi sõnasõnalisest mõistmisest pärineb kristlaskonnas populaarseks saanud kujutlus Peetrusest kui taevariigi „väravavahist“. Kuid pilt võtmetest võib pärineda ka prohvet Jesaja kuulutusest, kus Jumal ütles oma sulase Eljakimi kohta: Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava (Js 22:22).
Võtmete meelevalla andmine Peetrusele tähendas tema seadmist apostli ülesannetesse, tema apostliks saamist. Küll ei pruugi see tähendada, nagu oleks Peetrus saanud mingid erilised ülesanded ja eesõigused teiste apostlite ees.
Milles seisnes Peetrusele antav võtmete meelevald, millised õigused, kohustused ja ülesanded ta sai? Igal juhul ei tähenda see, nagu loobuks Jeesus oma meelevallast koguduses või teeks Peetrusest oma täievolilise asendaja. Kui silmas pidada piltlikku kujutlust kogudusest kui majapidamisest, saab võtmehoidja Peetrus toimida siin üksnes teenrina, mitte aga peremehena. Ta saab täita üksnes neid ülesandeid, mida tõeline peremees talle annab. Ta võib neis ülesannetes olla üksnes oma Issanda teener, saamata siin kunagi iseseisvaks.
Sõnum jüngritele 
Sama meelevald, mis anti Peetrusele, omistati peagi kõikidele jüngritele (Mt 18:18). Küll aga tõstetakse Peetrust esile kui esimest, kes oma tunnistusega sooritas „küpsuseksami“. Apostellikult teeniva sõna kuulutamise funktsiooni iseloomustab Jeesus ühelt poolt sidumisena, teiselt poolt lahtipäästmise või vallandamisena. Mõlemal juhul öeldakse, et apostlite poolt langetatav otsus kehtib nii maa peal, st koguduses kui ka taevas, st ka Jumala ees. Selle eelduseks on asjaolu, et apostli meelevald ühtib täiel määral tema tõelise peremehe, Jumala tahtega. Sääraseid otsuseid langetades ei toimita omaenda suva järgi, vaid üksnes peremehe käsu täitjana.
Sõnum kogudusele
Arvestades ütluse piltlikku väljendusviisi, pole võimatu, et taevariigi all on siin mõeldud kogudust. Sel juhul tähendaks „võtmete“ üleandmine ühtlasi valitsemisvõimu andmist kogudusele. Näite selle kohta leiame Jeesuse õpetuses: Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! (Mt 18:15–18). Sõna elenghw on tõlgitud „noomima“, kuid see tähendab ka „selgitama“, „paljastama“. Sisuliselt vastaks sellele kõige paremini sõna „veenma“. Selle kohaselt ei tule eksinu üle kohut mõista, vaid talle tuleks tema eksitus selgeks teha.
Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Kui eksinu ka nüüd keeldub meeleparandusest, võib kogudus langetada hukkamõistva otsuse ja eemaldada ta koguduse osadusest. 1Kr 5:9–13 näitab, et seesugust praktikat algkoguduses ka rakendati. Siin on tegemist koguduse elu korraldava juhisega.
Enne otsuse langetamist tuleb saada teada, milline on selles küsimuses Jumala tahe.
Sarnase mõtte toovad Jeesuse sõnad: Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle! (Lk 17:3–4).
Jh 20:21 läkitusütluse kohaselt esindasid Jeesuse õpilased tervet kogudust. Nii on see ka praegu. Tähelepanuväärne on Jeesuse mõte, kui ta oma jüngreid õpetas paluma Meie Isa palvet: Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! (Mt 6:12). Selle ütluse täpsem tõlge oleks: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi oleme andeks andnud oma võlglastele!“ See tähendab, et enne kui Jumalalt andeks saada, tuleb meil endal teistele andestada.
Võtmete meelevalla avardamise leiame pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist. Jh 20:21–23 on juttu Jeesuse ilmumisest oma jüngritele. Seal ütles ta neile: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ ... Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“ Nii läkitas Jeesus oma õpilased välja vastavuses tema enda läkitamisega. Oma õpilaste läkitamises tegutseb Jeesus edasi, ta liitub Isa tegevusega. Siin esindab ülesande saanud õpilaskond kogudust. Aga et läkitus üldse toimuks, on vaja tugevat tõuget, on vaja, et Jeesuse õpilased oleksid Püha Vaimu poolt haaratud ja laseksid ennast juhtida. Nii Vaimu andmine kui ka sellega seotud ettekujutus uuest loodust vihjavad pattude andestuse mõttele.
Sõnum koguduse elu korraldamiseks
Seni oleme, rääkides õigusest siduda ja lahti päästa, põhiliselt jälginud andestamise teemat. Küllap see ongi peamine nii meie suhetes Jumalaga kui ka omavahel. Kuid lisaks eelöeldule esineb koguduse elus küllalt olukordi, mille suhtes puudub selge toimimisjuhis. Sellised olukorrad võivad olla tingitud erinevast kultuuriruumist, erinevatest traditsioonidest, kus kogudused tegutsevad. Siia kuulus ka küsimus, millised tekstid valida Pühakirja hulka, millised jätta kõrvale. Ka võivad koguduste arusaamad jumalateenistustest olla erinevad. Samuti võivad olla erinevad arusaamad, millist muusikat, milliseid instrumente saateks kasutada jne.
Kui pidada silmas vastavaid heebrea- või arameakeelseid sõnu, siis peaks dew antud seoses tähendama mitte „köitma“ või „siduma“, vaid „midagi keelatuks tunnistama“, sellele vastavalt peaks lyw tähendama mitte „lahti päästma“, vaid „midagi lubatuks tunnistama“. Kogudus ei saa mitte kunagi iseseisvaks otsustajaks, vaid tal on võimalus otsida Jumala tahet ja vastavalt sellele otsustada. Näite selle kohta leiame Ap 15:6–21. Seal on apostlite ja vanemate otsus nõuete osas mittejuutidest kristlaste kohta: Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks... Enne otsuse langetamist tuleb saada teada, milline on selles küsimuses Jumala tahe. Näiteks Rooma koguduse probleemide lahendamise kohta ütleb Paulus: Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). Sellele järgneb veel mitu peatükki praktilisi nõuandeid.
Kõigest eelnevast võib mõista, et nendes küsimustes, mille osas puuduvad nii Jeesuse kui ka apostlite selged seisukohad, on kogudusel õigus oma praktilist elu korraldada, selle jaoks norme seada ja neid muuta. Seejuures võivad erinevate koguduste otsused olla üsna erinevad, seda nii kogudusliku elu kui ka koguduslike karistuste suhtes. Kuid kõige juures on vaja otsida Jumala tahet. Oma otsuste tegemiseks on vaja vaimulikku selgust. Püha Vaim pakub selleks oma abi. Inimesel on küll südamesoovid, aga Issandalt tuleb, mida keel peab kostma (Õp 16:1).