6/2008 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
„Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail" (Õp 25:11).
Käesoleva kirjatöö ajendiks sai mõte loomisest ning diskussioonist selle ümber. Ühest raadioloengust jäi mulle kõrvu kellegi eksperimentaalpsühholoogi ütlus. Teadlane rääkis rottidega tehtud eksperimendist. Looma aju erinevatesse kohtadesse istutati peened elektroodid. Nende abil mõjutati aju erinevaid osi elektriliste impulssidega ja uuriti, kuidas rott reageerib. Loengus tuli esile, et ka inimajus on piirkondi, mis reageerivad elektrilistele ärritustele sarnaselt roti ajuga. See peaks näitama, et evolutsiooni käigus on aju talletanud hulga kogemusi, mis võimaldavad erinevates olukordades, eriti ohu korral, kiiresti ja ilma mõtlemata reageerida, nt põgeneda. Korraga aga ütles teadlane mõtte, et kui inimene on loodud Jumala poolt, siis kogu see tema jutt muidugi ei ole relevantne. Eeldada tuleb, et meid ei ole loonud Jumal, vaid me oleme sellisteks lihtsalt arenenud.
Ma jäin mõtlema. Minu mõtted liikusid meie väljendusvõimalustele, aga ka meie keele piiratusele. Meie keel on piiratud. Mitte ainult, et meie sõnad ja väljendid on nii mitmetähenduslikud, vaid nad on ka piiratud. Nendega ei saagi kõike, mida tahetakse, ei saagi kogu tegelikkust edasi anda. Lisaks sõnadele on mitmeid võimalusi, kuidas jagada oma rõõme ja muresid, oma läbielamusi, teadmisi ja tundeid. Juba meie näoilmes peegeldub väga palju. Siia lisanduvad žestid, meie puudutused, üks käesilitus, üks pai. Kui paljuütlev on lapsele see, kui ema võtab ta sülle ja vajutab oma rinnale. Kui rikkaliku tähendusega võib olla üks suudlus. Või muusika – helide maailm on imeline. Aga ka see kõik on ainult osa tegelikkusest.
Pealegi ei pruugi ükski neist suhtlemisviisidest olla päris ühemõtteline. Palju sõltub seostest, kontekstist. Nii me küsime, kas teised mõistavad mind, kas nad tajuvad minu konteksti. Meenub lugu, kuidas keegi mees kätles hüvastijätuks üht naisterahvast. Tollele tundus, et käepigistus oli parasjagu tugev ja tundeliselt pikk – rõõmsalt arvas ta, et mees on temast huvitatud. Nad mõlemad olid veel vallalised. Selline hüvastijätt kordus. Kui aga kõik loodetud suunas siiski ei edenenud, jagas naine oma muret ühe sõbraga. Asja uurimisel selgus, et mehel polnud mõtteski luua selle naisega lähemaid suhteid. Tal olid lihtsalt tugevad käed ja natuke aeglane reaktsioon. Sama sündmus, aga erinev tähendus.
Ka Jumala kõnetus võib olla mõistetud erinevalt. Vaadates kaunist vikerkaart, näeb üks selles Jumalaga lepingu märki (vt 1Ms 9:12jj) ja tänab selle eest, teine näeb siin üksnes ilusat valgusemängu. Või kaunid sügisannid – ühed näevad neis Jumala hoolitsevat kätt ja tänavad oma Loojat, teised on uhked iseenda kätetöö saavutuste üle.
Lausa hindamatu tähendusega on meie kõnevõime ja sinna juurde kuuluv keel. Me võime rääkida, sõnu ritta seada, neid kirja panna, siis uuesti lugeda, teistele lugeda anda. Kui palju teavet, tundeid, soove ... saab sõnadega väljendada. Me avame raamatuid ja saame osa põlvkondade pärandist. Aastatuhandete tagant ulatuvad meieni Platoni ja Aristotelese filosoofiad, Pythagorase teoreem ja Archimedese seadus. Piiblisse on talletatud aastatuhandete vanune ja sajandite jooksul kogunenud tarkus. Seda lugedes võib hakata taipama Jumalat. Piibel räägib Jumala heldusest ja karmusest, tema armastusest ja vihast (vt nt 2Ms 20:1jj; 32:1jj; 3Ms 10:1-2; 4Ms 16:16-35; Ps 19; 23; 136). Tema erinevatest lepingutest inimestega (vt nt 1Ms 9:8-17; 15:1-21; 2Ms 24:1-11), sellest, et „Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Kohe Piibli alguses on kirjas, et taevad ja maa on Jumala loodud.
Kuid nagu öeldud, sõnadega ei saagi kõike, ei saagi kogu tegelikkust väljendada. Väga selgesti ilmneb see tõlkimisel. Näiteks 1Kr 11:23jj kirjutab Paulus pühast õhtusöömaajast; seal on Jeesuse sõnad leiva ja karika kohta. Lõpuks ütleb Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb" (s 26). Ütluse asemel „kuulutate" võib sama hästi tõlkida „kuulutage". Mida Paulus tegelikult mõtles, kas lihtsalt tõdemust või lausa korraldust? Oma vormilt tähendab vastav kreekakeelne sõna nii ühte kui teist. Või sooviski apostel öelda korraga mõlemat?
Antiikaja keeltest tänapäeva keelde tõlkimisel on üheks probleemiks see, et tollel ajal oli sõnu palju vähem kui praegu. Antiikaja sõnad on palju mitmetähenduslikumad ja nende tähendusväli on tänapäeva omast erinev. On olukordi, kus sobivat sõna teises keeles üldse ei olegi. Nii näiteks on paljudes keeltes sõna Kristus kreeka keelest lihtsalt otse ilma tõlkimata üle võetud.
Kui algkristlased hakkasid Kreeka-Rooma maailmas oma uut õpetust kuulutama, siis oli seda vaja ka kuidagi nimetada. Vaja oli leida sobiv sõna. Päris uue sõna puhul oleks tulnud karta, et inimesed ei võta seda omaks, neil ei teki seda kuuldes mingit tunnetuslikkus seost. Nii võtsid algkristlased kasutusele juba olemasoleva liitsõna euangelion, mida kasutati näiteks valitseja teadete puhul. Sellel sõnal on kaunis kõla, ka tähendus on sobiv. Eessilp eu tähistas alati midagi head, rõõmutekitavat, tüvi angelion seostus saadikuga, ingliga. Tegemist oli saadiku kaudu edasiantud sõnumiga. Muidugi pidid kristlased andma sõnale evangeelium tavakasutusest erineva sisu. Meie jaoks on evangeelium Jumala poolt antud hea sõnum ja õiguskord, mis leidis oma kehtivuse Kristuse Jeesuse ristisurmas ja surnuist ülestõusmises.
Antiikajal püüti kirjutada hästi lühidalt. Sellise teksti mõistmiseks on suur abi konteksti ja olude tundmisest. On tuntud tõsiasi, et mingi sõna saab oma päris tähenduse alles lauses ja koos lausega kontekstis. Oma aja olusid halvasti või mitte tundes võib ka piiblilugudest saada vägagi väära kujutluse. Näiteks Jeesus rääkis loo talentidest (vt Mt 25:14jj). Erinevad sulased said hallata erineva hulga talente. Olen kuulnud ütlusi, et viimane sulane sai ainult ühe talendi, sellega ei saavatki ju midagi erilist teha. Kuid tollel ajal oli ka üks talent terve suur varandus – Jeesuse ajal võis talent olla 41 kg hõbedat. See polnud sugugi ainult.
Enne kui loomisloost rääkida, toon veel mõned suunavad keelekasutuse näited.
1Aj 7:22jj on juttu ühest Efraimi-nimelisest mehest, kellel oli tütar Seera. Seerast on kirjutatud, et ta ehitas alumise ja ülemise Beet-Hooroni ja Ussen-Seera (s 24). 2Sm 5:6jj on juttu Taavetist. Seal on öeldud, et Taavet vallutas Siioni linnuse. Veel on öeldud, et Taavet ehitas linnuse ümber linna. Kuidas tuleks mõista neid kirjakohti? Kui kirjutatut võtta sõna-sõnalt, siis tähendaks see, et Taavet ise tassis kive, pani mörti vahele ja ehitas. Sama tuleks öelda Seera kohta, ka tema tassis kive ja ladus müüri, enne mõõtis ja planeeris. Siiski nende ütluste mõte ei olnud selline. Nii Seera kui ka Taavet olid juhid. Kogu ehitustegevus toimus nende korraldusel ja juhtimisel. Ka lahingutes oli väejuhi põhiline ülesanne väeosade tegevust koordineerida ja juhtida, mitte aga ise mõõgaga vehkida. Siinjuures on tähtis, et keelekasutus Seera ehitas, Taavet võitis, Taavet ehitas andis võimaluse vajalikku infot panna kirja väga lühidalt ning tabavalt.
Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu.
Veel suuremate väljendamisprobleemidega puutume kokku, kui räägime Jumalast. Sel juhul kasutatakse valdavalt piltlikku kõnet. Nii näiteks räägitakse Piiblis Jumala kätest, kõrvadest, silmadest jne. Jumalast räägitakse kui karjasest, kes oma karja juhib (vt nt Ps 23); patriarh Jaakob ütles, et Jumal on olnud tema karjane kogu ta elu (1Ms 48:15). Ps 77 autor ütleb Jumalale: „Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega" (Ps 77:21). Siin on tähelepanuväärne, et Jumal juhtis oma rahvast inimeste kätega.
Siin on vast sobiv meenutada, kuidas riigi parlament viib ellu oma tahet? Ta teeb seda seaduste abil. Parlament kujundab ja korraldab riigi nägu sellega, et ta annab välja seadusi, mis suunavad inimeste tegevust. Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu. See toimub nii eluta kui ka eluslooduses, nii mikromaailmas kui ka kosmoses. Selleks, et Iisraeli rahvast juhtida, inimeste elu korrastada, sõlmis Jumal Siinail nendega lepingu ja andis Seaduse (vt nt 2Ms 20-24 jt). Ka loomisloos kohtame Jumala korraldavat tahet, tema seaduste jõudu.
„Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai."
„Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. [...]
Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis. [...]
Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...]
Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. [...]
Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!" Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi..." (1Ms 1:1-21).
Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks.
Siin on väga napisõnaliselt öeldud välja väga suured, paljus lausa haaramatud mõtted, mille taipamiseks ei piisa meie senistest teadmistest. Tänapäeva teadmised alles lasevad aimata loomisloo tegelikku sügavust. Eks tulevikus mõistetakse seda kõike palju paremini. Piibel sisaldab palju enam, kui esmapilgul paistab.
Juba Piibli kirjutamise ajal arvestati sellega, et on nähtusi, mida tollases kontekstis ei saa mõista ega suudeta lõpuni sõnastada. Nt Taanieli raamatus on lugu ingel Miikaelist, kes rääkis tulevasest surnute ülestõusmisest, et „paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks" (Tn 12:2). Selgituseks lisas ta: „Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb" (Tn 12:4). Ingli kuulutus pidi saama mõistetavaks alles tulevikus. Arvan, et nii on ka loomislooga.
Muidugi oleks loomislugu võinud olla lahti kirjutatud detailsemalt, kuid siis oleksid tekkinud teised probleemid. Antiikaja raamatute kirjutamisel oli põhimõte, et teose alguslood pidid olema võtmeks kogu järgneva mõistmiseks. Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks. Et see võimalik oleks, tuli kõike kirjeldada väga lühidalt ja kontsentreeritult. Pealegi puutuvad Piibli esimestel lehekülgedel kokku Jumala ilmutus ning inimkeele piiratus. Kui seda ilmutust oleks pisutki detailsemalt kirjeldatud, oleksid lisandud kohe uued ja uued leheküljed ning raamatu alguse võtmetähendus oleks muutunud ähmaseks. Samuti oleks tulnud luua hulk uusi sõnu ning mõisteid, millest tollal poleks üldse aru saadud. Nüüd aga on alguslugude võtmeülesanne täidetud – selline oli teose koostajate valik –, neis on kasutatud tollel ajal olemas olnud sõnu, ühtlasi on neisse kätketud alles tulevikus mõistetav informatsioon.
Jumal ei loonud maailma mitte nii nagu potissepp võtab kätte savi ja annab sellele kuju ning otstarbe. Oma loomistahet viib Jumal ellu vastavate korralduste, vastavate seaduste kaudu. Siin on valdkond, kus teadlastel on veel palju uurida ja avastada, leida aina uusi rakendusvõimalusi. Jumal andis seadused ainelise maailma tekkeks, kujunemiseks ja arenguks. Jumal andis seadused elu sünniks. Seda tähendavad sõnad:
„Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai [...] Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...] Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!"" (1Ms 1:3,11,20).
Sama kehtib ka inimese loomise kohta:
„Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks" (1Ms 1:26j).
See on meile suur kingitus, et oleme nii taimeriigiga kui ka loomariigiga väga tihedalt seotud. Üha enam võime selle tähtsust mõista ja uurimistulemusi igapäevases elus rakendada. Kuid loomislugu näitab, et inimese ja muu looduse vahel on ka väga olulised erinevused. Inimene on loodud jumalanäoliseks, inimesele andis Jumal midagi endast (vt 1Ms 2:7). Mida see tähendab? – Kristuse kaudu alles õpitakse seda mõistma (vt Ef 1:3-5; 2:10).
Kokkuvõtteks võib öelda, et paljudes väitlustes, sealhulgas diskussioonis loomine või evolutsioon on raskuseks keele piiratus ja olude vähene tundmine, kuid võib-olla suuremaks takistuseks on tahtmatus ühiselt mõistetavat keelt otsida ja oma maailmavaadet muuta.