05/2013
Tarmo Lige, EKB Liidu revisjonikomisjoni liige
Kirjutisel „Avansi võtaksin siiski siin välja" Teekäijas 2/2013 oli kaks eesmärki. Esiteks soovis see muuta tänast olukorda, alustades hoiakutest ja suhtumistest; teiseks saada ettepanekuid, kuidas edasi minna. Artiklis vaatlesin pastorite tasustamise piibellikku teed. Eeldan, et Teekäija lugejale on Piibel autoriteediks ja me tahame olla mitte ainult „lugejad, vaid ka selle järgi tegijad" (Jk 1:22). Praeguses kirjutises jagan mulle saabunud tagasisidet.
Mulle on auasi ja kohustus, et minu pastor ei sõidaks roostes ja laguneva autoga ning ta naine käiks kenasti riides.
Pastorid saavad rikkaks ja rikume nad ära. Sellega haakub suhtumine: „pastoril ei tohi olla liiga mugav ja hea". Ma ei näe lähitulevikus tegelikke võimalusi „rikkaks" saada. Arvestades meie rahvaarvu ja koguduste liikmeskonda on see peaaegu välistatud. Mind hämmastas, et selle mõtteviisi esindajad olid asjalikud edukad 40-aastased mehed. Pigem on tegemist eestlasliku kadedusega. Sain sellele kinnitust, lugedes pastor Evald Männi elulugu. Eesti ja USA koguduste suhtumistes on suuri erinevusi. Kui meil on kohati n-ö mure, et ega pastor liiga hästi ei ela, siis sealpool ookeani oli ja on ka täna auasi, et pastoril oleks igapäevased mured lahendatud. Üks ettevõtja kirjutas, et see on „mulle auasi ja kohustus, et minu pastor ei sõidaks roostes ja laguneva autoga ning ta naine käiks kenasti riides".
Tuleb mõista ja toetada. See tundub kõige reaalsem. Kui kogudus märkab pastoripere vajadusi, aga ei suuda neid kõiki ka lahendada, on moraalne ja palvetugi sama vajalikud kui igakuine töötasu. Raske on mõista etteheiteid pastorile, kes ei jaksa igapäevase töö tõttu panustada kogudusele nii palju kui tahaks.
Ettepanekuna toodi välja ka väikeste koguduste ühinemist ja ühise pastori palkamist. Siin on sarnasusi haldusreformiga, mis nõuab radikaalseid muudatusi. Ega 
midagi ei muutu seni, kui majanduslikult veel kuidagi toime tullakse.
Põhiküsimus on koguduse eesmärkides. 2012. a konverentsil kinnitatud arengukavas on kirjas „Liidu kogudused on terved ja viljakad oma kogukonnas ning loovad koostöös teiste kogudustega uusi algatusi ja ressursse." Ma usun, et iga pastor soovib olla just sellises koguduses. Kuid igapäevane reaalsus sunnib neid pere ülalpidamiseks töötama ka ilmalikus ametis. Siis on võimalik ka järgmine olukord. „Pastori X tööpinge oli kasvanud üsna suureks. Hiljuti viis kiirabi ta töökohalt haiglasse, sest läks majandusliku surve tõttu uuesti tööle. Haiguse tõttu peab ta oma koormust vähendama ning langetama raske otsuse. Kuigi ta tahaks, ei saa ta kogudusele pühenduda ning peab majanduslikel põhjustel keskenduma ilmalikule tööle. Haiguse ajal jõudis ta otsuseni, et paneb pastoriameti maha ning teatas sellest ka koguduse juhatusele. Pakuti võimalust võtta aasta puhkust, ent ta loobus. Liiga suur psüühiline pinge ja hirm tuleviku ees ei lasknud pastoril oma ametis uut vastutust võtta."
Samal teemal veel üks jagatud mure. „Teha kogudusetööd pere toidulaua ja laste tegevuse arvelt on keeruline."
Vaagiti ka järgmist võimalust. „Äkki peaks alustama pastorite valimist või kutsumist vastavalt nende sissetulekule. Umbes nagu Rotary või Lionsi klubisse, kuhu viletsa sissetulekuga justkui ei peaks asja olema ... Kõigepealt tõestagu, et saab ilma kogudusepoolse toeta hakkama. Nii et peab üleval pere ja koguduse. Siis on teada, kas tal on piisavalt vahendeid, et evangeeliumi kuulutada ..."
Need orginaaltsitaadid kajastavad tänaste koguduste arvamusi. Kuid on ka igavikuline pool. Selleks jagan pastor Toivo Pilli kogemust. „Selles töös, mida teen, on kõige suurem rõõm ja tasu näha inimestes häid muutusi ja arengut – vaimset, isiksuslikku, usulist, kutsumuslikku. See tasub end ära!"