11/2016 
Ethel Suurküla ja Erika Ulla, Ridala baptistikogudus
„Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest” (1Tm 2:1).
EKB Liit loosib igaks aastaks välja kaks omavahel eestpalvet ja osadust pidavat kogudust. Kui palvetada kõigi inimeste eest, siis jäävad need palved paraku pealiskaudseteks. Meile meeldib väga, et nii saab keskenduda ühele konkreetsele kogudusele.
Mooste ja Ridala kogudust lahutavad mitu maakonda ja sajad kilomeetrid, kindlasti ka erinev ajalugu ning traditsioonid. Kuid meie otsisime eelkõige seda, mis meid ühendab. Selleks tuli minna külla. Olime kutsutud Mooste 86. aastapäevale teenima nii sõna kui lauluga. Kuna teekond on pikk, siis tark oli minna päev varem. Meid majutati imekaunis Mooste tervisekeskuses ja osa meist ööbis palvelas.
Nelipüha hommik Moostes sai alguse ühise koorilauluga. See pidi selgeks saama imekiiresti ja kõlaski kaunilt. Saime tunda tõelist nelipüha Vaimu tuld, mis ei jätnud süütamata ühtegi igatsevat südant.
Nägime ära selle koha ja armastussöömaaja kestel vestlesime põgusalt inimestega, keda olime palves juba Jumala ette viinud. Koduteele asudes oli tunne, nagu läheks hea ja lahke vanaema juurest koju tagasi, sest kaasa pandi rohkesti teemoona.
Siis ootasime omakorda neid meie 134. aastapäevale jaanipäeva ajaks. Külalised saabusid varem ja laupäeva õhtul oli Ridala palvelas üks eriline kohtumisõhtu. Võisime igaüks end tutvustada ja rääkida, kuidas keegi 
koguduses kaasa teenib. Kuid sellest kasvas välja midagi suuremat. Inimesed jagasid oma erilisi kogemusi Jumalaga: tervenemisi, leidmisi ja elumuutvat väge. Oli äratundmisrõõmu, kahjuvalu, aga ka suurt tänutunnet. Paljudes pöördumislugudes kõlas eestpalveteema; eestpalvetajateks olid olnud vanemad, vanavanemad, üksik vana tädi kogudusest või keegi tuttav. Õhtupalve sai endale näo ja iseloomu erinevate inimeste lugude ning vajaduste läbi.
Pühapäeval teenis ja kosutas Mooste rahvas meid nii sõna kui lauluga. Tundsime end juba tuttava ühise suure perena. Jumala imeline armastus puudutas meid kõiki.
Mooste oli meile esimeseks selliseks palvevõrgustiku koguduseks, kellega me aasta jooksul kohtusime kahel korral. Sedasi palvevõrgustikus olles on meie Liidul rohkem inimesi, kes saavad üksteise eest palveid teha.
Usume, et südamest tulnud ja vaimust juhitud palved ei kao pärast nende lausumist ära, vaid nende koht on Jumala juures ja need on „aktiivsed” palved. „Kui ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte – need on pühade palved” (Ilm 5:8).