September 2021 
Endel Lohu, Suigu pastor emeeritus
„Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad“ (Ps 84:6).
On kohti ja sündmusi, mis sööbivad mällu kogu eluks ning saavad pidepunktideks ja viitadeks eluteel. Minu jaoks on üks tähenduslikest mälupiltidest pühapäevahommik, mil koolieelikuna seisin Suigu palvela hoovil, vaadates huvi ja imestusega, kuidas üksteise järel saabusid kaskedega ehitud veoautod. Autokastid olid täis rõõmsalt laulvaid inimesi: „Võtkem Jumalale laulda ikka rõõmsast südamest...“ Mõned neist olid teel olnud kolm tundi, mõned vähem. Tuldi ka sõiduautodega, jalgratastel, jalgsi. Tulijaid oli palju, väga palju. Peagi oli palvela saal ja rõdu rahvast täis. Osa jäi välja avatud akende alla, sest sisse enam ei mahtunud.
Miks nad tulid? Mis neid motiveeris? Nad igatsesid usklike osadust. Nad ootasid Jumala õnnistusi. Nad tahtsid jagada oma vaimulikke kogemusi ja ammutada uut jõudu usuteel käimiseks.
Miks nad tulid just siia, Suigu palvelasse? Ilmselt seostus neile see paik Jumala lähedusega, Püha Vaimu puudutusega. See pühakoda oli saanud tähenduslikuks.
Võib-olla just sellepärast valiti algul kirjeldatud aastakonverentside toimumiskohaks Suigu.
140 aastat tagasi oli Suigu kandi talurahvas heinateol kodust üsna kaugel. Naabruses töötas Mihkli kandi rahvas. Puhkepausi ajal saadi tuttavaks. Mihkli omad jutustasid oma usust ja päästmiskogemusest. Nad kutsuti külla, et sellest veel kuulda. Mitmes Suigu ümbruse talus toimusid kuulutuskoosolekud. Usklikuks said Kukema talu peremees Andres Tilk ja sama talu sulane Andres Tetermann. Peagi tulid elavale usule veel mitmed inimesed. Selle tulemusena ehitati Kukema talu lähedusse väike palvela, kus paljud kuulsid sõnumit Kristusest. Kuigi see ärkamislaine paarikümne aasta pärast vaibus, jäi palvepaik paljudele tähenduslikuks kohaks.
1970. aasta juulis toimus selle talu heinamaal ka Tartu Kolgata koguduse esimene noortelaager.
100 aastat tagasi otsustasid kaks Suigu tütarlast, Tilk Anna (21) Kukema talust ja Tilk Hilda (25) Kingu talust, minna Pärnusse õmblust õppima. Linnas kohtusid nad Sinise Risti noortega ja said usklikeks. Nad kutsusid oma uued sõbrad ka kodukülla kuulutama. Vana Kukema palvela täitus taas inimestega ja rõõmusõnum Jeesusest puudutas mitmeid. Usklikuks said noored Kukema, Kingu ja Lohu talust. Nendest moodustus hiljem koguduse tuumik. Peagi asutati laulukoor ja mängukoor, mille tarbeks valmistati osa pille ise.
1934. aastal organiseerusid Suigu usklikud Pärnu vabakoguduse osakonnaks, kaks aastat hiljem Tallinna vabakoguduse osakonnaks.
Kui vana palvela hakkas kitsaks jääma, otsustati ehitada uus. Sobivaks kohaks osutus Kingu talu piiril olev krunt. Projekt telliti arhitekt Märt Meriväljalt. Ehitajateks olid kohaliku koguduse vennad ja õed. Töö algas 1939. Tsementkivid valati kohapeal, puitmaterjal oli samuti kohalik. Palvela valmis 1942. aastal. Iseseisev Suigu kogudus moodustati 1945. aastal. Liikmeid oli siis 33. Kogudusevanemaks sai Jaan Lohu, koorijuhiks Johannes Tilk.
Siinsetel vendadel oli tihe side vabakoguduste juhtivate vendadega. Tihti käisid siin Johannes Laks, Oskar Olvik, Vardo Holm, Karl Leopold Marley jt. Võib-olla just sellepärast valiti algul kirjeldatud aastakonverentside toimumiskohaks Suigu.
Suigu koguduse olukord muutus oluliselt 1963. aasta sügisel, kui nõukogude võim võttis ära koguduse palvela. Saavutati siiski suuline luba käia koos kogudusevanema kodus Lohu talus. Seega muutus töö suhteliselt suletud kodugrupiks. Suureks toeks olid mitmed külalisvennad. Koor tegutses edasi ja käis laulmas Pärnu Immaanuelis ning teistes lähemates ja kaugemates kogudustes.
1988. aastaks muutus olukord Eestis sedavõrd, et tekkis võimalus palvela, mis oli vahepeal ümber ehitatud korteriteks, tagasi saada. Sama aasta veebruaris algas pühakoja ennistamine. Pidulik taasavamine toimus 28. augustil.
Täna on Eesti ainus sõjaajal ehitatud Suigu palvela tähenduslikuks kohaks mitme põlvkonna usklikele. Konverentside asemel on saanud rahvarohketeks sündmusteks jaanipäevad. Oleme tänulikud, et sada aastat tagasi alanud usuliikumise vilju näeme tänaseni.